You are currently browsing the tag archive for the ‘video’ tag.
Nüüd ma natuke uhkustan, aga antagu mulle see andeks, sest teatavasti on iga ema jaoks tema laps see kõikse targem ja ilusam ja tublim.
Piretil on jälle arenguspurt, aga seekord mitte füüsilistes, vaid vaimsetes oskustes. Võimlemises õpetaja ütles ka, et need asjad käivad kordamööda. Seal nimelt küsitakse iga nädal, et mida keegi on juurde õppinud. No ja siis kõik emmed teatavad midagi uhkusest särades – kellel ronis laps diivanile, kellel tõuseb keset põrandat ilma toeta püsti, kes hakkas kõndima jne. Mul pole seni midagi öelda olnud, Piret isegi ei seisa ilma toeta veel ja näpu otsas kah kõndida ei taha, kohe lasab jalad süldiks.
Aga see-eest on ta mul üks tark ja viks nutikas lutikas. Sai hiljuti ühelt kolme lapse emalt kiita, et oma vanuse kohta väga agar tütarlaps – kümnekuune ei peaks veel sugugi suutma näidata, kus on kutsu silmad, nina ja suu. See on meil aga juba vana oskus. Mul muidugi hakkasid kohe kõrvad liikuma – kellele ei meeldiks, kui tema last targaks kiidetakse, eks :) Samuti käivad kõik asjad nüüd vabalt igale poole sisse ja peale. Ning küsimise peale asja kättetoomine on ka selge nagu seebivesi. Ja kui hiljuti külas käisime, siis mul süda sulas sees, vaadates, kuidas Piret muudkui teistele lastele lahkelt mänguasju pakkus.
Kui aga juba uhkustamiseks läks, siis viimastel päevadel pole enam probleem ka keerukamate käskude täitmine. Näiteks: “pane hiireke kasti sisse” – läheb võtab maast oma mänguhiire ja panebki kasti. Või “vii pall issile” – läheb võtab palli ja viib issile. Ehk et sellise soovi täitmine eeldab, et laps teaks, mis on pall, kes on issi ja mida tähendab viimine. Ning ise on hullult õnnelik, kui asja tehtud saab :)
Videos ongi näha hiire kasti sisse asetamist. Natuke võtab aega, et ennast ülesandest läbi närida, aga hakkama saab.
Piret valmistub hoolega tittede olümpiaks, tehes staadioniringe ümber korstna. Ring on ca 10 meetrit ja ta tegi seda täna kaheksa korda järjest! Filmile suutsin püüda kaks viimast, kui sportlane üliinimlikust pingutusest juba üsna läbi oli.
Milleks määrida ja kulutada oma käsi, kui seda võivad teha lapsevanemad, leiab väike Piret ja keeldub oma nokaga tassi ise suule tõstmast. Aga juua tahaks küll. Ja kui siis ema või isa piisavalt kiiresti appi ei tõtta, võibki näha alljärgnevat naljakat situatsiooni:
Aga avastasin, et ma pole päris beebieast peale kordagi magavat last pildistanud. Tänane esimene iluuinak nägi välja selline:
Ehkki Pireti sõnavara koosneb endiselt peamiselt bäbäbääst, kuhu söögiaja lähenedes seotakse ka möirged emm-mämm-mämmä, on tema arusaam lingvistika olulisusest elus paranenud. Kui küsida issi kohta, siis ei näidata enam lampi, vaid issit. Emmet teatakse ka. Lampi ka muidugi, lisandunud on ebaviisakas näpuga näitamine.
Panin talle täna testi mõttes kolm lemmikmänguasja ritta. Nagu näha, teeb ta täitsa vahet, kes on lehm, kes elevant ja kes part:
Ma tean küll, et pole pedagoogiline kaasa naerda, kui laps toitu suust välja purstab, aga no nii nalajakas on, noh. Ja Piret ise ka rõkkab täiest südamest. Homme hakkan kurjaks emaks ja ei luba enam toiduga mängida.
Vastu tänast oli selline ajalooline öö, kus Piret läks kell seitse õhtul magama ja ärkas hommikul kell seitse, ilma et ta oleks vahepeal kordagi söönud või ema-isa tähelepanu vajanud. Kella 23 ja kesköö vahel paar vääksu kostis, aga kuna need rohkemaks ei arenenud ja kohe edasi magati, siis need ei loe. Kui nii edasi läheb, saame T-moniga varsti isegi õhtul pikemalt välja minna. Lapsehoidjaid meil ikka mõned on :)
Videol on aga näha igiliikur Piret. Nii see meil käib, hommikust õhtuni.
Võrdlmusmomendiks siia tänahommikune normaalne lapsenaer. Nagu näha, oskab Piret seda ka. Seda videot vaadates teeb ta muidugi jälle oma kurja vanamehe kõhinat.
Viimastel päevadel on Piret avastanud, et tavalise lõkerdamise ja kilkamise asemel on palju lahedam teha hoopis kurja filmitegelase kähisevat naeru. Sellist häält võiks oodata 80-aastase terve elu Priimat tõmmanud vanamehe, mitte aga ligi kaheksakuuse plikatirtsu suust. Eriti lahe on niimoodi kõkutada kärus keset rahvarohket tänavat, imestunud pilgud ja järelevaatamised on garanteeritud.
PS: Ma armastan oma pesukuivatit! Kuidas ma küll varem elasin?
Videos on Piret enne õhtust uinakut hõivanud diivani ja annab seal mänguasjadele valu. Muuhulgas on kuulda ka tema kuulsaid lõvi peletamise möirgeid, millega ta ükskord Helena ära ehmatas.
Varem oli mu sünnipäevapidu selline:
Pool aastat planeerimist ja pea iganädalasi kohtinguid Kiilakate Küülikutega. Naeru, nalja, ideede pritsimist, sekka pisut teravusi ja tülitsemistki, siis palju rollikirjutamist ja viimase hetke paanikat. Augusti esimesel reedel meie nelja ühise sünnipäeva puhul toimuv larp kuskil karupees, aga see-eest väga lahedas kohas nii ubes 30-le inimesele, öösel aftekas. Laupäeval lisandusid mitterollimänguritest sõbrad ning pühapäeva hommikuni kestis tants, trall ja tagaajamine. Pillerkaar oli taevani ja rahvas kirju ning nalja sai alati nabani. Magati telkides. Alati keegi leidis või kaotas kas enda või oma kaaslase. Rahvast oli palju, vanus kõikus seal 18 ja 40 vahel, lapsi peol polnud, joodi rohkem kui söödi. Ja kõik teadsid juba pikalt ette, et selline asi on toimumas ja reserveerisid endale aja.
Tänavu oli mu sünnipäevapidu selline:
Paar päeva varem tekkis mõte, et peaks äkki ikka kuidagi tähistama ja Pipigi on sõpradele veel ametlikult ette näitamata ju. Ah, ei jaksa. Siiski-siiski, kuude kaupa pole tegelikult sõpru eriti näinud, teeks avatud uste päeva, et kes tahab, see tuleb. Nagunii läheb päev nii, nagu laps tahab, aga poole ajast saan ehk isegi seltskonnas olla. Esimese hooga teatasid mitmed, et nad ei saa tulla: Lihula keskajafestival, Brigaadi kokkutulek, isiklik sünnipäev esivanematega jne jne. Olin juba kindel, et kedagi ei tulegi. Laupäeva pärastlõunal on aga koos igavesti mõnus pisike seltskond, grill, chill, murul istumine. Terve kamba peale on pudel veini ja seda joovad vaid vanaema ja vanatädi seisuses olevad isikud (ei, üks 34aastane vanaema siiski ka ei joo). Lapsi on kokku tervelt viis ning peamiselt kipubki jutt keerlema ümber nende. On rahulik, soe ja mõnus. Kell 18 lahkub viimane külaline, pistame Pipi õigel ajal vanni ja kell 20 ta magab. Mina ka.
Ja ma ei ütleks, et see teine variant halvem on, lihtsalt hoopis teistsugune. Mulle väga meeldis mu tänavune sünnipäev, aitäh :) Aga see näitas väga ilmekalt, kuidas lapse siginedes ka seltskond muutub – ei tulnud suurem osa neist kohale, kes varasematel aastatel on käinud, ehkki sai kutsutud. Ja see pole etteheide: normaalsetel inimestel ongi suvised nädalavahetused juba varakevadel kõik ära planeeritud.
Sünnipäevalt video ka, kuidas Piret selle peale naerda lõkerdab, kui Lana temaga horvaadi keeles kudrutab:
Viimasel ajal on Pipil tekkinud soov roomata – nagu ta kõhuli panen, hakkab hirmus udjamine peale. Aga et ta edasi veel liikuda ei suuda, siis saab ta kurjaks.
Olime täna ca neli tundi kodust ära. Kui lahkusime, kassid magasid nunnult diivanil. Kui saabusime, oli pilt sama. Aga mis vahepeal toimus? Sellest saab aimu veebikaamera vahendusel. Olgu öeldud, et kassidel on laua peal käimine rangelt keelatud ja nad teavad seda suurepäraselt. Seda enam nauditakse aga olukorda siis, kui majas peremehed ollakse. Kaabakad!
Eile käsisime aga tšikkidega hoopis Kalev Spas mulistamas, Kuressaare asemel, kuhu tormi tõttu me ei saanudki. Oli ka mõnus, ehkki saare pääl oleks ikka teine asi olnud. Ja pärast Hellas Hundis – ma ei teadnudki, et sealne tuunikala salat nii hea on! Teinekord tuleb sinna lõunat sööma minna. Kui vaid ettekandjatibi nii hirmsasti silmi poleks pööritanud soovi peale eraldi arveid saada…
Kui koju laekusin, oli siin drägunipõrgu – T-mon ju oli arvestanud naisevaba nädalavahega (minu ja dräguni suhetest tuleks kunagi teha hoopis eraldi postitus). Mina vaatasin hoopis ära filmi “Prohvet” (Next), mõnusalt lühike oli (ma ei salli aeda trendi kõik filmid ligi kolmetunnisteks venitada, enamasti hakkab igav). Ja kui peaosas on Nicolas Cage ja stsenaarium põhineb Philip K. Dicki jutul, siis ei saagi vilets asi välja kukkuda.
Kommentaarid