You are currently browsing the tag archive for the ‘uni’ tag.
Eile oli ajalooline õhtu, kus Piret ei läinud ööunne mitte minuga, vaid hoopis issiga. Sõid koos õhtupudru, pesid hambad, panid Pipile pidžaama selga ja siis asjatasid midagi omavahel magamistoas. Kell kaheksa oli igatahes vaikus majas ja see kestis seitsmeni hommikul. Nii et ma võin nüüd õhtuti pullerdamas käia, pole enam vajadust pool kaheksa kindlasti kodus olla. Trennide valik just suurenes.
Ise olen aga hirmsas nohus-köhas, väk-väk-väk.
Kui laps juba mitmeid hommikuid järjest ärkab kell 6 (jälle!), on seejuures ise porr-jorr ja haigutab edasi, aga uuesti magama ka kuidagi ei jää, siis miski teda ilmselt ikka segab. Ise siin mõtlen, et piimaand on lehmal ikka nii tagasihoidlikuks jäänud, et õhtul on lapsel vaid minuti jagu tööd ning kõik. Hommikul pole sedagi. Äkki tal on kõht tühi?
Samas hommikusööki kah ei tahaks talle tavapärasest varem anda, sest see kinnistakski varast ärkamist veelgi. Nii saabki hommikusest keset põrandat istumisest ja lihtsalt jorisemisest hetkeks pausi ebapedagoogilise võttega: peotäis kamapalle lapsele ette ja nii ta neid seal nokib. Ma saan oma kohvi ära juua.
Et aga last mitte näljutada, peab vist õhtul vahetult enne magamaminekut mingi lisaampsu ikka andma, kui rinnapiimast väheks jääb. Kell 18 pannakse hiigelsuur kausitäis putru hinge alla, 19.30. siis äkki miski puuviljavärk? Või peaks veel vanas eas lapsele hakkama kunstpiima pakkuma? Või keefiri?
“Kätteta inimese” (kes teab, see teab) sündroom ka süveneb. Kui kamapalle preilil veel kõlbab oma käekestega taga ajada, siis muu toit tuleb teistel talle suhu toimetada. Ta vist jääks enne nälga, kui alanduks ise söömiseni. Eile istus oma söögitoolis ja nuttis lohutamatult “mämm-mämm”, pannkoogitükid ees. Kui mina neid talle suhu panin, siis oli nagu linnupojakene, nokk lahti. Aga et preili ise oma käsi määriks – no ei! Mille eest see mamps emapalka saab, eks, teenigu välja!
Kell on 7.30. Mina joon kohvi ja söön oma hommikuputru. T-mon astus just uksest välja, et tööle minna. Aga kus on Piret?
Piret magab!!!
Sellist olukorda, kus hommikul mina olen üleval ja Piret põõnab, pole vist veel kordagi olnud.
Vanasti ma olin kõva ühistranspordi kasutaja, sest südalinna tööle käies pole seal nagunii kuhugi parkida ja meil on peres vaid üks auto ka. Nii ma siis vudisin hommikuti bussi peale, õhtul koju, ja üliõpilase ID-kuukaardiga oli see imeliselt soodne pealegi.
Titega pole ma ühistranspordis käinud, sest T-mon on lahkelt iga kord ise bussiga tööle läinud, kui meil Piretiga on vaja olnud ujuma, arstile või külla minna. Nüüd on aga auto paranduses ja meil oli tänaseks neuroloogi aeg.
Oodatult ei olnudki midagi hullu. Ainult bussiplaani tuli vaadata ja sobiv madalapõhjaline sõiduk välja valida. Meie liinil käib neid küll päris harva, vaid kuskil kord tunnis. Aga hea seegi. Bussipeatus oli lumest kenasti puhtaks roogitud, õige buss saabus õigel ajal ja oli kenasti tühi. Sisse sain ka probleemideta, ehkki minu pettumuseks reisisaatjat bussis polnudki. Piretil hakkas küll varsti igav ja kippus jorisema, ent sõit kestis õnneks vaid veerand tundi.
Mul oli kodus varem välja mõeldud masterplan, et kuidas ma pärast arstilkäiku Piretil kõhu täis söödan ja siis koju kärutan, sest lapse uneaeg klappis just kenasti kojutulekuga. Arvestasin, et kuskil tunniga olen kohal, sest suvel olin seda maaad korra kärutanud ja läks 45 minutit. Piret kukkus ilusasti ära ja mina panin kodu poole ajama. Ossa juudas, need kesklinna kõnniteed on ju puhta puhastamata. Ma ei ütle ühtegi paha sõna enam Nõmme majaomanike pihta, kes siiski oma aiaääred suhtkoht viisakad hoiavad. Kalevi juures trammiteed ületades lumevallidega võideldes nägin, kuidas mulle sobiva numbriga ja madala põhjaga buss tuli. Kappasin siis vankrit järel vedades peatusesse ja õnneks bussijuht ootas mu ära. Ja mul ikka vedas täiega, sest Järvelt mööda sõites nägin, et kogu see pikk kõnnitee, mis selle betoonmüüri äärest läheb, oli suur lumehunnik, keskel vaid pisike rada. Sinna ma oleks oma vankriga jäänud. Nüüd sõitsime aga kenasti koju ja isegi üks igavlev vuntsidega reisisaatja istus bussijuhi taga. Kodus lükkasin käru aeda, laps põõnas kokku poolteist tundi ja mina laisklesin toas, nagu jaksasin.
Neuroloog aga käskis Piretil ujumas edasi käia, sest selg on nõrgavõitu. A kõiges muus saime kiita. Aastaselt läheme veel korra end näitama.
Aa, täna hommikul oli äratus alles 7.15. Õhune magamaineku nihutamine hakkab vilja kandma.
Une-eelne rituaal on Pireti jaoks väga tähtis. Eks ta nüüd juba jääks ilma selleta ka magama, aga milleks lõhkuda edu toonud tegevusi, mis pealegi terve pere jaoks vahvad on. Kõigepealt, kui on vannipäev (tavaliselt ülepäeva), on 17.45 paiku operatsioon “emme-issi läbimärjaks ja vannituba lainetama”. Operatsiooni käigus istub Piret dušinurgas maas olevas beebivannis ja peksab käsi ning mänguasju ennastunustavalt vastu vett. Mitte-vannipäeval toimub eri kehaosade loputamine kraani all, millega kaasneb palju siputamist, et ikka lõbus oleks (ja pesijal võimalikult keeruline).
Seejärel pidžaama selga (ohtra siputamisega muidugi) ja siis elutuppa suurele diivanile möllama. Kunagi oli see vaikne ja rahulik olemine, aga misajast Piret enam vaikselt ja rahulikult on, eks. Elutoa diivan, kui see lahti ja suureks teha, on Pireti jaoks nagu hiiglaslik batuut, kus võib ennast igatpidi kukutada ning üldse igasugu lollusi teha. Jube lõbus on, kõigil.
Veerand seitsme paiku püüan ülemeelikuks kiskuva putuka sülle ning siis loeme veerand tundi raamatuid ja Piret üritab rahuneda. Selle käigus tehakse korduvalt katseid sülest põgeneda.
Ja mõni minut pärast poolt seitset on magamistuppa minek ja rind. Viimasel ajal kipub ta söömise käigus kiiresti ära kustuma, siis on vaid voodissetõstmise vaev (kuigi ma üritan teda kella seitsmeni ikka üleval hoida). Kui ära ei kuku, siis väike laulmine, lõpetuseks Karummmi unelaul, kaisukiisu kaissu ja voodisse. Ja magab, vahel jutustab ka veidike.
Videos stiilinäide “vaiksest tunnist” diivanil:
Milleks määrida ja kulutada oma käsi, kui seda võivad teha lapsevanemad, leiab väike Piret ja keeldub oma nokaga tassi ise suule tõstmast. Aga juua tahaks küll. Ja kui siis ema või isa piisavalt kiiresti appi ei tõtta, võibki näha alljärgnevat naljakat situatsiooni:
Aga avastasin, et ma pole päris beebieast peale kordagi magavat last pildistanud. Tänane esimene iluuinak nägi välja selline:
Vastu tänast oli selline ajalooline öö, kus Piret läks kell seitse õhtul magama ja ärkas hommikul kell seitse, ilma et ta oleks vahepeal kordagi söönud või ema-isa tähelepanu vajanud. Kella 23 ja kesköö vahel paar vääksu kostis, aga kuna need rohkemaks ei arenenud ja kohe edasi magati, siis need ei loe. Kui nii edasi läheb, saame T-moniga varsti isegi õhtul pikemalt välja minna. Lapsehoidjaid meil ikka mõned on :)
Videol on aga näha igiliikur Piret. Nii see meil käib, hommikust õhtuni.
Teist hommikut järjest on Piretil raskusi kella üheksase uinakuga. Kõik oli nagu igal hommikul – rahulik süles istumine ja aknast välja vaatamine, haigutamised ja silmahõõrumised, siis magamiskotti ronimine, unelaul ja oma voodisse. Tavaliselt on ta natuke porisenud ja siis tuttu jäänud. Eile kiskus aga täitsa nutuks. Täna ka. Ma arvan, et asi pole siiski hammastes, vaid selles, et istumaminek on nüüd selge nagu seebivesi. Ma piilusin ukse vahelt – viuhti, oli ta kohe istumas, endal silmad poolkinni, ja siis kõikus seal, kuni virin tuli. Ma päris kohe ei tormanud, sest käpuliasendiga oli ju sama värk ja hiljem selgus, et teda ise uuesti pikali pannes ma pigen äratasin lapse rohkem üles, kui aitasin. Aga paistab, et istumast ta tõesti ei taipa veel uuesti pikali heita. Kõikus seal ja vajus hoopis külili ning jäi voodinurka kinni. Siis oli muidugi hädakisa, mis päädis pooletunnise rahustamisega ja kogu magamapanekurituaali otsast alustamisega. Lõpuks hoidsin Pipil kätt selja peal, et ta end jälle püsti ajada ei saaks, ja laulsin. Kokku kulus magamajäämiseks tund kakskümmend.
Ja kui ta veel ennast püsti hakkab ajama…
Eile õhtul õnneks uinus nagu ikka, ilma ühegi piiksuta. Magas kenasti öö läbi. Ärkas küll täna juba 6.15, aga jutustas omaette ja kui kell 7 tema juurde läksin, hakkas rõõmsalt kilkama.
Paneb mõtlema, et äkki magamiskott ei ole siiski nii hea asi – teeb lapse kohmakamaks ja ta võib valusasti vastu võret kukkuda.
Eile läks kuidagi nii, et isadepäeva foto jäi tegemata, millest on tuline kahju. Aga kook oli (kohupiima-virsiku) ja kingitus oli (20 paari sokke kirjaga “Pireti issi”, mille peale T-mon naeris end laua alla). Praktiline kink vähemalt, sest kiri on sääre ülaosas ja ei paista tegelikult välja.
Täna ei tahtnud Piret aga sugugi oma esimesse unne jääda. Endal silmad krõllis peas, aga muudkui porises, kuni lausa nutt tuli peale. Aga magamise asemel ajas end voodis istuma, hõõrus seal silmi ja lõpuks ikka täitsa nuttis, minu silitamine ja unelaul tegi meele veel kurvemaks. Rahunes lõpuks alles minu süles ja võtmekimpu uurides. Ülemised igemed tunduvad näpuga katsudes (ega ta ei taha lasta katsuda või vaadata ka) kuidagi punnis olevat, panin hambageeli ja nüüd ta lõpuks uinus, aga ise nuuksub läbi une. Nii kurb, sellist raskust magamajäämisel pole ammu olnud. Kui need nüüd tõesti kikud on, siis loodetavasti tulevad nad ruttu välja.
Kohe on aga otsa saamas esimene sügavkülma tehtud kõrvitsapüree laar, nii et võib öelda – Piret on peaaegu terve kõrvitsa nahka pannud! Oli küll väiksemat sorti ubin, aga ikkagi. Neli liitrit kõrvitsapüreed sai sellest. Lisaks sai täna otsa viimane karp 3,5 liitrist pirnipüreest. Ja ta sööb ju muid asju ka. Väike armas õgard. Õnneks on mul üks kõrvits veel.
Sülitan kõigepealt kolm korda üle vasaku õla, koputan vastu puud ja teen kõik muud ebausus ette nähtud ärasõnamise vastased tegevused, aga nüüd võib vist öelda, et jah, mu laps magab öö läbi.
Juba kaks nädalat on nii, et 5 minutit enne seitset jalutame toas ringi, mina ümisen unelaulu, Piret vahib ringi. Siis panen ta voodisse, tema jääb sinna nihelema ja paremat asendit otsima, mina lähen toast välja. Ja siis on vaikus majas hommikul kella seitsmeni (üks läbi une söömine on kl 22.30, mille plaanin ära jätta, kui laps saab kaheksa kuuseks).
Päevauned on ka oluliselt paremad, ehkki mitte sellised, nagu raamatus ette nähtud. Une algusajad on samad – kl 9 ja 13, kuid magab ta ikka oluliselt vähem. Kell 9 uinub toas oma voodis (väike porin käib siiski asja juurde nii 5 minutit) ja magab ca 45 minutit. Kl 13 käime õues ja viimased neli päeva on maganud tund kuni poolteist (vahepeal oli nädal aega ka kahetunnised uned). Eile panin ta 16.30 ka pisikeseks uinakuks voodisse, sest päevauni oli vaid tund ja 5 tundi on temavanusel ikka liiga palju järjest üleval hängida.
Panen siia kokkuvõtte, et kuidas me sellise olukorrani jõudsime. Pärast hea lugeda ja kellelgi äkki kasu ka. Varasemad seisud olid sellised: kuu aega tagasi ja kaks kuud tagasi. Ja rõhutan, et praegu ei paista Piretil hambamuret olevat, kõik võib muutuda, aga loodetavasti on pärast jälle kergem normaalsesse rütmi tagasi pöörduda.
Pärast kellakeeramist on ööd meie majas jälle rahutumaks muutunud. Piret jääb kenasti kell 19 magama (isegi on veidi raskusi teda selle ajani üleval hoidmisega), sööb 22.30 ja siis kuskil kella ühest hakkab iga tunni tagant ärkama. Ajab end käpuli, kõigub uniselt ja viriseb. Vaja ta pikali panna ja pai teha, siis magab edasi. Suht tüütu.
Kui ta öösel vastu teisipäeva kahe ajal enam uuesti magama ei jäänud, seda ka mitte 15 minuti paitamisega, kolisin elutuppa ära. Piret protestis küll, aga ei nutnud. Ja seda protestihüüdu oli oma 20 minutit, kuid siis oli vaikus majas, kuni 4.30 süüa küsis.
Öise söömaga on ka viimasel ajal nii, et ega tal kõht tegelikult tühi ei paista olevat. Natuke sööb ja kipub kohe rinna otsas magama jääma. Ja hommikul kell 7, kui hommikusöögi aeg on, siis samamoodi vaid pisut mekitakse.
Sellest kõigest järeldasin ma, et a) ta suudab end sealt käpuliasendist ise pikali organiseerida ja magama jääda küll b) ta ei vaja enam tegelikult öösel süüa, vähemalt mitte nälja pärast.
Eilne öö oli siis mõeldud testimaks, äkki laps tahabki tegelikult öö otsa söömata magada ja see juures nii, et ema teda kogu aeg uuesti uinutamisega ei sega. Laps tuttu pandud, kobisin juba eos elutuppa magama. 22.30 oli öösöök nagu tavaliselt. Kella 2 ajal kostis teisest toast viu-viu. See, et emme ei tormanudki teda paitama, kutsus esile hämmastunud vaikuse. Veel paar vääksu. Vaikus. Ja oligi vaikus ning peagi kostis unenorin. Sama asi kordus kuni kella kuueni iga tunni tagant. Mina olin muidugi valmis startima, kui tõsisem nutt peaks tulema. Aga ei tulnudki! Lõpuks tuli mul laps kell 7 hoopis üles ajada!
Ise magasin ka paremini kui iial varem, sest teise tuppa ei kostnud Pireti tavapärane läbi une sahmerdamine. Mis paneb mõtlema, et äkki olekski aeg laps eraldi tuppa magama kolida. Aga noh, ärme hõiska veel, see oli ainult üks öö. Aga jube hea tunne on küll. Minu suur tubli tüdruk!
Laps magas oma esimest päevaund praegu 2 (kaks!) tundi järjest! Oma voodis! Toas! Ilma ühegi ärkamiseta. Ja kaks eelmist päeva on maganud nii 1,5 tundi! Kas tõesti, tõesti hakkab lõpuks looma?See ei ole ju nohu, mis hea une toob, eks?
Ja šoppamine läks ka üle ootuste hästi, sain nii mantli (Monton) kui ka jope (ISC). MaSu peaks nüüd kaduma, mina olen oma panuse kodumaise tööstuse edenemisse andnud. Ja talveks olen nüüd valmis, eeldatavalt järgmiseks talveks ka. Ma püüan vaid mitte mõelda, mitu krooni tunnis mu šoppamiskiirus täna oli. Polnud ju aega pikalt uurida ja valida. Õnneks teadsin juba enne suht täpselt, mida tahan. Ja sain ka.
Nii ilus sügis on. Mulle meeldib, kui tuul ulub, vihma sajab ja puud on kõik nii kirjud.
Olete mõnda unes kõndijat näinud? Mina olen ainult filmides. Meeleheitel koduperenaistes oli vist Orson see, kes harrastas öösel alasti mööda maja ringi konnata. Ja miskipärast on mul ettekujutus, et uneskõndija tuigub nagu zombi, käed ette sirutatud.
Tänu minule on unes kõndimist näinud aga paljud minu lapsepõlvekaaslased, sest ma olin selles tegevuses ikka tõsine proff. Kodus magasin kahekordse nari teisel korrusel ja mul polnud mingi probleem voodist alla ronida, riided vahetada ja võib-olla veel midagi teha ning siis voodisse tagasi minna. Öistest rännakutest andiski aimu muutunud riietus, vahel olid ärgates jalad padja peal. Midagi hullu ma kodus ilmselt ei teinud, uksest välja ei läinud ja köögis pliiti sisse ei lülitanud.
Piinlikke hetki oli ka muidugi kuhjaga. Kõige hullem vist kuskil seitsmendas-kaheksandas klassis, kui käisime klassiekskursioonil Helmes ning Tõrvas ja ööbisime Helme kooli internaadis. Ühel hetkel ärkasin ma aluspesu väel koridoris ja leidsin ennast poiste toa uksele kolkimas. Ise olin jumalast kindel, et see on tüdrukute tuba ja keegi on ukse lukku keeranud. Kujutage ette teismelise häbitunnet sellise olukorra ees, sest kolkimine äratas loomulikult kõik klassikaaslased ja tõi nad vaatama, mis toimub.
Suure osa suvesid veetsin spordilaagris ning seal oli tavaline, et ma öösel meie kämpingumajakese seintelt plakateid maha kiskusin, nii et knopkad teistele voodisse kukkusid. No ja rääkisin ma öösiti muidugi peaaegu et nonstop, vähemalt selline tunne on mulle endale jäänud. Ükskord olla teistele nii usutavalt väitnud, et radiaatori taga on jänesepojad, et toakaaslased olidki vaatama tulnud.
Kuna ma loomulikult teadsin, et öösiti trikke teen, siis kartsin võõrastes kohtades, kus rohkem inimesi ka, magamist nagu tuld. Ja mida rohkem ma kartsin, seda tõenäolisemalt jälle rändama läksin.
Mingi hetk, ma ei teagi, millal täpselt, kasvasin vist välja. Enam enda teada öösiti ei kõnni ja eriti vist ei räägi ka.
Huvitav, kas uneskõndimine on ka kuidagi päritav? Piret ajab end tihti läbi une käpuli ja kõigub siis niimoodi, silmad kinni. Aga see on vist beebide puhul normaalne, et nad öösel päevaseid kogemusi uuesti läbi elavad. Aga ta on nüüd öösel nii palju liikuma hakanud, et tema ja meie voodi vahele tuleb nüüd ka võre panna. Täna öösel avastasin ta meie voodi jalutsist ja äärele nii lähedalt, et vaid üks pööre ja olekski olnud mats ja maaühendus.
Foto: Buzzle.com
31. augustil ehk veidi enam kui kuu aega tagasi oli asi päris hull ja ma lubasin, et enne unest ei kirjuta, kui asjalood on muutunud. Aga asjad on muutunud. Näiteks tänane öö oli selline:
kl 18.50 nõudis laps häälekalt magama panemist, päevauned olid lühkeseks jäänud. Panin ta kõhuli voodisse, ümisesin Karumõmmi unelaulu ja silitasin pead. 19.05. magas Piret sügavalt, ma ümisesin veel 5 minutit ja läksin siis toast välja.
20.30 kostis magamistoast hädakisa – Piret oli ennast selili keerama hakanud, aga jäänud voodi nurka poolkülili kinni. Aitasin lapse selili ja ta magas kohe edasi.
22.00 – ärkas. keerasin ta kõhuli, tegin pai, minutiga magas
22.30 – päevakava järgne söömine, Piret sisuliselt ei ärganudki selle käigus
2.00 -ärkas. Ta on harjunud sel kellaajal ka sööma, seetõttu ärkab. Viimastel päevadel olen aga ta uuesti magama paitanud ja see läheb iga öö järjest kiiremini. Eile jäi vast 5 minutiga uuesti magama, oma voodis, kõhuli. Loodetavasti varsti kaob see kella kahene ärkamine üldse ära.
4.00 – ärkas, küsis süüa, söömine. See äratus ongi alati kuskil poole nelja ja viie vahel. Tavaliselt magab kohe edasi, eile siiski arvas, et võiks päevaga alustada. Kuskil pool tundi sahmis voodis ringi, ma panin teda muudkui jälle kõhuli ja hoidsin kätt seljal. Lõpuks uinus.
6.30 – alustaks päeva? Mkmm, mina nii ei arvanud. Titt kaissu ja edasi põõnama.
7.00 – T-mon hakkas tööle sättima. Äratus.
Ütleme nii, et arengruumi veel on, aga elu on juba päris ilus.
Minu õppetund: seda, et laps ise magama õpib, oleks ma võinud ootama jäädagi. Nii et haarasin ohjad:
1) kindel päevakava (pärit raamatust “Päästke meie uni”) – uskumatu, kui kiiresti Piret selle omaks võttis ja kui hästi see toimib. Kui vaadata meie endist ja nüüdset päeva, siis varem ma pakkusin lapsele liiga tihti süüa ja toppisin teda liiga tihti magama. Ainus asi, mis mulle selle raamatu süsteemis ei meeldi, on see, et kell 7 hommikul on äratus, nui neljaks. No nii tahaks magada veel vahel ja kui laps ka veel mõnusasti põõnab… Aga samas loogiline ka, lased hommikuse ärkamise ja söögiaja mööda ja siis on kogu päev nihkes ning sisse harjutatud rutiin tükiks ajaks mokas. Ja ärgata kell 7, samas kui varem oli siin tavaline äratus poole kuue paiku, on ju tegelikult puhas õndsus.
2) lutist võõrutamine – sama raamatu järgi ei maga lutiga lapsed nii sügavalt kui ilma lutita, sest on kogu aeg imemisega ametis. Noh, ma ei tea, kui tõsi see on, sest tean hulgaliselt tittesid, kes lutiga kenasti öö läbi magavad. Piretil oli aga lutt ilmselgelt segaja. Ta ärkas öösel palju kordi üles ja loomulikult oli magamise käigus lutt suust välja kukkunud. Ilma lutita ta aga uuesti uinuda ei osanud.
Lutist loobumine käis ootamatult lihtsalt – täpselt üks õhtu pool tundi protestimist. Ja siis ja edaspidi jäädigi magama lutita. Ma olen Piretit magamas jälginud – ta sahmib palju, nagu lapsed ikka, ärkab suht tihti, aga paneb nüüd silmad jälle kinni ja jääb uuesti magama. Ainult mina pean ka nüüd harjuma, et ma iga sahmimise peale üles ei ärkaks, vaid alles siis, kui mind tegelikult ka vaja on.
Raamat eeldab tegelikult ka unekooli – st et laps peaks magama jääma oma voodis ja üksi ning selleks tuleb teda alguses kasvõi nutta lasta. Seda ma ei plaani. No kui ta jääbki öösel paar korda ärkama, mis siis.
Ja päevauned on praegu veel sellised, nagu jumal juhatab – aga vast toimub siingi tänu päevakavale areng paremuse poole. Vähemalt magama jääb ta ettenähtud ajal ca 5 minutiga, aga selle poole tunni unepikkuse ületamine on veel väljakutse ja õnnestub suht harva.
Aga noh, tal ei tule praegu hambaid ka ega midagi. tuleb olukorda nautida, kuni saab.
Kommentaarid