You are currently browsing the tag archive for the ‘toit’ tag.
Sai siis täna, Kirjatsurast inspireerituna, lapsele selline peen asi nagu beebiküpsis kätte antud. Peaks olema espetsiell kraam, mis ei lähe titele kurku, sest sulab kiiresti. Ja Piret on juba nii suur küll, et võiks õppida ka toitu näpu vahelt sööma. Ma leivakääru pole tihanud veel kätte anda, pelgan hirmsasti hingamisteedesse tõmbamist.
Kõigepealt pakkusin siiski hoopis kamapalli, mis peaks olema küpsisest tervislikum ja samuti ohutu. Hullult olin poes taga otsinud neid kuulsaid palle, minu pettumuseks on need väiksemad, kui arvasin, ja muidugi täiesti maitsetud, mida ma ka eeldasin. Poetasin siis pärast hommikuputru ühe kamapalli lapse ette lauale. Kuna see nägi välja nagu puru ja purusid meeldib Piretile väga taga ajada, siis näpiti seda palli üsna pikalt, kuni see peopessa kinni kleepus. Suhu panna ei proovitud.
Küpsise andsin otse pihku. Laps uuris seda igast küljest, lutsutas natuke ja viskas maha.
Varuks on veel beebikuivikud.
Ise eelistaksin, et ta sööks neid kamapalle, sest need ei sisalda vist suhkrut ja on oluliselt tervislikumad. Aga üks küpsis päevas ei tee ka vast paha.
Tükkidest rääkides – tegelikult ei peaks ma seda kurkutõmbamist vist niiväga kartmagi, sest püreed ja putru ei tee ma Pireti jaoks juba ammu enam saumiksriga lödiks. Pistab täitsa tavalist riisihelbeputru ning juurviljad on kah kahvliga sodiks tehtud lihtsalt.
Pilt on aga hoopis teisest ooperist – nimelt unustasime lemmikeluka ehk toruelevandi mitu nädalat tagasi küla peale ja eile õhtul saime kätte. Hommikune Pireti ja elevandi taaskohtumine oli ääretult meeleolukas :)
Eile läks kuidagi nii, et isadepäeva foto jäi tegemata, millest on tuline kahju. Aga kook oli (kohupiima-virsiku) ja kingitus oli (20 paari sokke kirjaga “Pireti issi”, mille peale T-mon naeris end laua alla). Praktiline kink vähemalt, sest kiri on sääre ülaosas ja ei paista tegelikult välja.
Täna ei tahtnud Piret aga sugugi oma esimesse unne jääda. Endal silmad krõllis peas, aga muudkui porises, kuni lausa nutt tuli peale. Aga magamise asemel ajas end voodis istuma, hõõrus seal silmi ja lõpuks ikka täitsa nuttis, minu silitamine ja unelaul tegi meele veel kurvemaks. Rahunes lõpuks alles minu süles ja võtmekimpu uurides. Ülemised igemed tunduvad näpuga katsudes (ega ta ei taha lasta katsuda või vaadata ka) kuidagi punnis olevat, panin hambageeli ja nüüd ta lõpuks uinus, aga ise nuuksub läbi une. Nii kurb, sellist raskust magamajäämisel pole ammu olnud. Kui need nüüd tõesti kikud on, siis loodetavasti tulevad nad ruttu välja.
Kohe on aga otsa saamas esimene sügavkülma tehtud kõrvitsapüree laar, nii et võib öelda – Piret on peaaegu terve kõrvitsa nahka pannud! Oli küll väiksemat sorti ubin, aga ikkagi. Neli liitrit kõrvitsapüreed sai sellest. Lisaks sai täna otsa viimane karp 3,5 liitrist pirnipüreest. Ja ta sööb ju muid asju ka. Väike armas õgard. Õnneks on mul üks kõrvits veel.
Mullu oli T-moni vanaemal kõrvitsauputus – 8 suurt paksu kollast kera saime kompostihunniku pealt. Kõik mõnusasti s*** peal kasvanud, ei grammigi väetist ega keemiat sees. Sai siis otsitud, et kes tahab, päris palju vaeva tuli näha nendest lahtisaamiseks. Kõige õnnelikum oli kõrvitsa üle üks foorumist leitud noor ema, kes sellest oma kaksikutele poole talve püreed tehtud sai.
Eile siis helistasime vanaemale, et kuidas tänavu kõrvitsasaak on. Et võtaks kohe kaks ja teeks sügavkülma püreed täis. Aga tutkit. Ühtegi pole tänavu! Siiamaani on kõrvitsataimedel vaid õied küljes. Nuvot nüüd. Kes mulle palun müüks kasvõi ühe sajaprotsendiliselt mahekõrvitsa? No eks ma võin lõpuks turult ka osta, aga siis pole ju täit kindlust, et see ikka mõnusast sõnnikust ja kompostist oma kasvurammu on saanud.
Eellugu on selline, et Piret läks juba üsna varsti pärast sündi veidi täpiliseks, kahtlustasin mingit allergiat. Jätsin kaheks nädalaks ära nii piima- kui ka nisutooted ja nahk läks korda. Võtsin piima tagasi – ikka korras. Hakkasin nisu sööma – jälle täpiline.
Ega ta mingi pühademuna polnud, lihtsalt algul tulid sellised pisikesed punased nõelaotsasuurused täpid näole, hiljem ka rinnale. No ja kui ma nisust jälle loobusin, kadusid need ära. Nii ma ei olegi ligi neli kuud nisutooteid söönud, v.a. vahel harva speltanisujahust küpsetised, ja see dieet on mõjunud imeliselt mu kaalule.
No aga kaua võib, eksole. Tahaks ka vahel pitsat või kooki või lasanjet, kasvõi jahuga paksendatud hakklihakastet, kalapulkadest-pelmeenidest rääkimata. Nii sammusimegi täna Piretiga allergoloogi jutule. Seda enam, et kulmude vahelt vahel ikka punetab (see tekkis tal pärast kõrvapõletiku tõttu määratud antbiootikumikuuri ja oli ehtne äge allergiline reaktsioon, mille saime maha vaid hormoonkreemiga), silmi hõõrub ja gaasid pidid ka vahel olema allergia tunnuseks (ja öösiti seda puukustamist ikka jagub, mis ju ka meie õrna und segab).
Kõigepealt saime kuulda, et perearsti jutt, nagu nii väikesel ei näitaks testid nagunii midagi, ei päde – uusimad seisukohad on, et kui rinnapiimast saadav imeväike kogus allergeeni reaktsiooni põhjustab, siis näitab ka test selle ära. Teiseks tuli välja, et nii hea nahaga last pole selle arsti juures ammu käinud. Aga kuna Pireti sugulaste seas siiski allergia käes vaevlejaid leidub, tegime testid nisu, piima, muna ja kassi kohta. Ja kõik õnneks negatiivsed, jess!
Nii et nüüd lihtsalt jälgime, ei söö pähkleid-mett jms väga riskiasja ja vajadusel kreemitame seda kulmudevahet. Ma tohin isegi shokolaadi süüa mõistlikkuse piires (kus see piir läheb, ma targu ei küsinud).
Ahjaa, minu nisust loobumine ei pruukinud üldse ilmaasjata olla: lihtsalt pikaajalise allergeeni vältimisega võib Piret selle tundlikkusest olla nüüdseks välja kasvanud.
Lagrits sisaldab nisujahu. Oli mul vaja seda koostisainete silti üldse lugeda.
Šokolaadi ma nagunii ei tihka süüa, sest mu meelest teeb see gaase lapsele. Nüüd siis läheb ka lagrits keelatud asjade nimekirja. Puudub vaid, et “Mõnusas maiuses” ka miskit halba oleks.
Täna ostsin turult kimbu kodumaiseid noori porgandeid, käisid tegelikult maiustamiseks küll :) Aga hirmus magusaisu on kogu aeg küll, patustan küpsisekohukestega.
Kohe, kui restoranis Argentiina oma päevaprae kätte sain ja kanasse hambad sisse lõin, tuli meelde, mida Liisu Argentina toidu kohta kirjutas – ei mingeid maitseaineid peale soola. Täiesti mõttetu ja tuim kana oli, ses suhtes on toidukoht stiilipuhas. Aga kahju, et mul Liisu jutt enne meelde ei tulnud.
Tekkis t2na soolase piruka isu, aga sellise lihtsa, mis ei vaja palju j2ndamist. Inspiratsiooni leidsin Angelika Kangi ja Lia Virkuse raamatust “Pirukad 2″. Oli hea ja lihtne kyll.
Epu spinati-juustupirukas
700 gr lehttainast
neli peot2it v2rsket spinatit (h2da korral k6lbab ka 500 gr kylmutatud spinatit)
2 spl v6id
5 keedetud muna
5 sl piima
120 gr kalkunisinki
3 kyyslaugukyynt
150 gr riivjuustu
soola ja pipart
Tykelda spinat ja kuumuta m6ni minut pannil v6is (kylmutatud spinat sulata ja pigista vedelik v2lja). Sega spinat hakitud munade, singiribade, hakitud kyyslaugu ja piimaga. Maitsesta soola ja pipraga. Laota lehttainas kypsetuspaberiga kaetud v2iksemale ahjuvormile, vala peale t2idis.
Kypseta 225 kraadi juures 10 minutit, siis 190 juures veel 25-30 minutit. Seej2rel puista peale riivjuust ja kypseta veel ca 10 minutit, kuni juust sulanud.
Eile oli Liisi juures suur kokkamise ja söömise õhtu. Või noh – kokkas peamiselt Liisi, me teised olime musta töö tegijad ehk hakkijad-viilutajad-püreestajad-lauakoristajad. Aga süüa sai kuninglikult, lausa kolm käiku, ja mis kõige parem, see kõik oli kaalunälgija vaatevinklist vaadates praktiliselt tasuta, kokku vaid 8 punkti eest!
Menüüs oli kõrvitsa-kaalika püreesupp, soe kanasalat ja lõpuks ahjuõunad vaniljekastmega. Nämm! Supp oli mu lemmik ja mitte ainult sellepärast, et see oli esimene käik ja kõht oli siis veel tühi. Vihje: seda jäi veel pool potti Liisi juures järele ka, peaks vist läbi minema sealt ;)
Pärast veeretasime ennast kõik trepist alla ja üle hulga aja ei näinudki ma öösel unes söömist :)
Kommentaarid