You are currently browsing the tag archive for the ‘sünnipäev’ tag.
Pool aastat on päris pikk aeg. Aga selleks, et pisikesest pambust kasvaks oma iseloomuga, ringi toimetav ja igatpidi asjalik inimene, on see lühike aeg. Jube ikka, kui kiiresti peab inimene kasvama, õppima ja arenema.
Täna on ühtlasi ka mu kalli õeraasu sünnipäev, musid talle ka siitkaudu! :*
Poole aasta mõõdud jäävad Piretil paraku võtmata, sest perearstile on meil asja alles kahe nädala pärast. Oskustest aga niipalju, et igatpidi keeramine-pööramine tuleb nagu muuseas, roomata enam ei üritatagi ja enamus ärkvelolekuajast veedetakse käpuli end õõtsutades. Eile tekkis uus asi – käpuli olles ei ole põlved enam kõrvuti, vaid üritab üht jalga teisest ettepoole asetada. Seetõttu kaob vahel tasakaal siis ära ja veereb selili – nii et mina muudkui turvan, et ta ennast mõne kõva kõrina või lauanurga serva vastu katki ei kukuks. Liigub endiselt tagurpidi, aga on oluliselt tempot tõstnud.
Kui teda kätest istuma tõmmata, siis ajab jalad ka tugevalt vastu ja laseb end tõmmata lausa seisma. Seisaks ka, kui lastaks, aga vara veel, kasvagu enne tugevamaks ja õppigu end ise püsti ajama. Sama istumisega – toe najal istub vabalt ja enam ära ei vaju, nagu eelmise kuu pilti tehes. Aga ega me enne teda eriti istuma ei säti, kui ta ise end vastavasse asendisse oskab upitada.
Jutustab ja suhtleb nonstop. Reageerib häältele ja tahab kohe vaadata, kust mingi heli tuleb. Jutustamises on uusim trend suuga matsutavate häälte tegemine, issi olla õpetanud.
Käpad on kohe igal pool küljes, kuhu vähegi ulatab. Ja kõik rändab loomulilt kohe suhu. Armastab patsutada ja kui keegi talle käe ulatab, peopesa ülespoole, siis hakkab rõõmsalt kilgates seda patsutama. Kui mänguasi käest maha kukub, pöörab vaatama, et kuhu see kadus. Aga käest laseb endal asju veel protesteerimata ära võtta, ses suhtes on leplik laps.
Sööb rinnapiima, lisaks pool banaani päevas.
Vaktsineerimistega on kolmekuuse beebi graafikus ehk 2 nädala pärast saab 4,5 kuu vaktsiinid, kui ikka terve on.
Võõrastab, aga valikuliselt. Kui uus inimene kohe privaattsooni ei roni ja suhtlema ei kipu, siis pärast pisukest eemalt uudistamist on nõus võõrastega asjatama küll.
Vahepeal saime lutist priiks ja Piret magas oluliselt paremini, kella seitsmest seitsmeni kahe söögipeatusega. Haiglas läks aga kogu päevaplaan sassi ja lutt tuli ka taas kasutusele võtta. Boonusena aga õppis võrevoodis uinuma, nii et mina silitan pead ja ümisen karumõmmi laulu. Nii uinub kõhuli. Väga hästi tuleb uni ka minu kaisus.
Pireti elus on alailma asju, mis toimuvad esimest korda. Nii sai ta nüüd esimest korda isikliku kutse sünnipäevapeole – suur ja tark sõbranna Lisette, kes oskab käest kinni hoides juba lausa kõndida, sai täna aastaseks ning tähistas seda igati suurejooneliselt. Ema ja isa lubati ka kaasa võtta.
Algatuseks me muidugi hilinesime, sest miski ei pane meie last paremini magama kui plaan kuhugi kella peale minna. Aga ongi hea saabuda siis, kui juba pidu täies hoos, eks. See hoog tõmbas Piretil algul lausa nutujoru lahti – mismõttes ma just ärkasin ja nüüd võõras koht ja nii palju rahvast ja kõik räägivad ka veel omavahel? Kuid poole tunni pärast lubas ta ennast juba sülest mahagi panna ning uudistas tere ütlema tulnud Lisettet suurima rõõmuga.
Igatahes tahab Piret ka endale sellist suurt ja vahvat mängutoa-sünnipäeva, kui ükskord sama vanaks ja osavaks saab kui Lisette :)
Pildil on sünnipäevalaps ja Piret oma emadega:
Varem oli mu sünnipäevapidu selline:
Pool aastat planeerimist ja pea iganädalasi kohtinguid Kiilakate Küülikutega. Naeru, nalja, ideede pritsimist, sekka pisut teravusi ja tülitsemistki, siis palju rollikirjutamist ja viimase hetke paanikat. Augusti esimesel reedel meie nelja ühise sünnipäeva puhul toimuv larp kuskil karupees, aga see-eest väga lahedas kohas nii ubes 30-le inimesele, öösel aftekas. Laupäeval lisandusid mitterollimänguritest sõbrad ning pühapäeva hommikuni kestis tants, trall ja tagaajamine. Pillerkaar oli taevani ja rahvas kirju ning nalja sai alati nabani. Magati telkides. Alati keegi leidis või kaotas kas enda või oma kaaslase. Rahvast oli palju, vanus kõikus seal 18 ja 40 vahel, lapsi peol polnud, joodi rohkem kui söödi. Ja kõik teadsid juba pikalt ette, et selline asi on toimumas ja reserveerisid endale aja.
Tänavu oli mu sünnipäevapidu selline:
Paar päeva varem tekkis mõte, et peaks äkki ikka kuidagi tähistama ja Pipigi on sõpradele veel ametlikult ette näitamata ju. Ah, ei jaksa. Siiski-siiski, kuude kaupa pole tegelikult sõpru eriti näinud, teeks avatud uste päeva, et kes tahab, see tuleb. Nagunii läheb päev nii, nagu laps tahab, aga poole ajast saan ehk isegi seltskonnas olla. Esimese hooga teatasid mitmed, et nad ei saa tulla: Lihula keskajafestival, Brigaadi kokkutulek, isiklik sünnipäev esivanematega jne jne. Olin juba kindel, et kedagi ei tulegi. Laupäeva pärastlõunal on aga koos igavesti mõnus pisike seltskond, grill, chill, murul istumine. Terve kamba peale on pudel veini ja seda joovad vaid vanaema ja vanatädi seisuses olevad isikud (ei, üks 34aastane vanaema siiski ka ei joo). Lapsi on kokku tervelt viis ning peamiselt kipubki jutt keerlema ümber nende. On rahulik, soe ja mõnus. Kell 18 lahkub viimane külaline, pistame Pipi õigel ajal vanni ja kell 20 ta magab. Mina ka.
Ja ma ei ütleks, et see teine variant halvem on, lihtsalt hoopis teistsugune. Mulle väga meeldis mu tänavune sünnipäev, aitäh :) Aga see näitas väga ilmekalt, kuidas lapse siginedes ka seltskond muutub – ei tulnud suurem osa neist kohale, kes varasematel aastatel on käinud, ehkki sai kutsutud. Ja see pole etteheide: normaalsetel inimestel ongi suvised nädalavahetused juba varakevadel kõik ära planeeritud.
Sünnipäevalt video ka, kuidas Piret selle peale naerda lõkerdab, kui Lana temaga horvaadi keeles kudrutab:
Eilne sünnipäev möödus vaikselt, aga see-eest äärmiselt meeldivalt. Armsad kingitused, alustades raamatutest-plaatidest ja Madonna kontserdist ning lõpetades tibide tööriistakastiga (vt pilti), lemmiklilledega (päevalilled ja gladioolid ja roosid ka muidugi). See kõik oli tore, aga totaalsesse õnnetaevasse suutis mind viia hoopis pisikene Piret.
Kõigepealt oli ta päeval supermagaja – uned 50 min + 120 min + 50 min + 30 min. See tegi mind veidi kindlamaks selle osas, mis õhtul juhtuma pidi – Piret jäi esimest korda õhtul koju nii, et teda pidi ööunne panema keegi teine peale minu või T-moni. Ja ehkki mu ema on üles kasvatanud kaks enam-vähem normaalset last, olin ma siiski hirmsas pabinas, et kuidas meie jäärapurikas lepib vanaemaga, keda ta küll on üsna tihti näinud, aga kes siiski pole emme ega issi. Ja teiseks: kuidas üldse õnnestub magamapanek lutipudeli abil, kui rind on olnud uinumise lahutamatu osa.
Silme ees kangastus stsenaarium tundide kaupa hüsteeriliselt karjuvast üleväsinud lapsest, keda miski ei rahusta. Samas lohutasin ennast, et halvimal juhul peab ema teda lihtsalt kõik need tunnid süles hüpitama. Aga süümepiinad olid ikkagi meeletud.
Ent üks kord peab olema esimene kord ja ei kui proovi, siis ei saagi teada, kuidas laps õhtul vanaemaga lepib. Nii tegime kell 19 Piretile vanni ära, pidasime pool tundi ööune-eelset jututundi, siis musi ja minema. Kontserdile jõudsime kenasti täpselt Madonna lavaletuleku ajaks ja saime üleval isegi täitsa head kohad, kus kõik näha oli.
Kontsert ise oli vahva, mulle on Madonna alati meeldinud. Aga kogu aeg piilusin kella ja mobiili, et ega ema ei helista ja tagasi meid ei kutsu. Ning kuna ma olin enne playlisti vaadanud ja tundsin eelviimase loo ära, siis teadmine, et varsti on kõik, sundis mind T-monile auku pähe rääkima: hakkame minema. Nii jäime küll lisalugudest ilma, kuid saime enne masse kesklinna auto juurde ja olime pool 12 kodus.
Aknad olid pimedad, aga mulle tundus, et kuulen lapse nuttu. Nii kiiresti pole ma vist iial trepist üles tormanud. Avanev vaatepilt oli aga rahulik – ema istus elutoa diivanil ja laps sõi lutipudelist. Tõstsin ta siis kähku rinna otsa ümber, pisike puukis kõhu täis ja jäi magama. Ning pärast tuli välja, et ema oli ta kell pool 9 paiku ära söötnud, pool tunnikest kussutanud ja siis nad olid koos suures voodis maganud ning see nutt, mis ma kuulsin, oligi kogu õhtu jooksul tehtud kisa – ema soojendas sel ajal just ärganud lapsele piima.
Ja tagatipuks ärkas Piret ülejäänud öö vaid iga kahe tunni tagant ning nõnda poole kaheksani välja, mis on täielik õndsus, arvestades tema tavapärast veidi enne kella 6 luukide lahtilöömist.
Järgmisel laupäeval, vahemikus nii 12-st 18-ni toimub meite aiakeses avatud uste päev, kus saab grillida, chillida, pinksi mängida ja mind ning Pipit näha. Ma muud sünnaüritust ei jaksa tänavu teha ning Pipi on ka veel sõpradele ette näitamata. Nii et tulge aga kohale. RSVP ka paluks, tohib kasutada erinevaid kommunikatsioonivahendeid. Aitäh!
Kui ilm on halb ja õues olla ei saa, siis lükkame asja edasi. Aga nagunii on päikseline, eks.
Kommentaarid