Api

Laps magas oma esimest päevaund praegu 2 (kaks!) tundi järjest! Oma voodis! Toas! Ilma ühegi ärkamiseta. Ja kaks eelmist päeva on maganud nii 1,5 tundi! Kas tõesti, tõesti hakkab lõpuks looma?See ei ole ju nohu, mis hea une toob, eks?

Ja šoppamine läks ka üle ootuste hästi, sain nii mantli (Monton) kui ka jope (ISC). MaSu peaks nüüd kaduma, mina olen oma panuse kodumaise tööstuse edenemisse andnud. Ja talveks olen nüüd valmis, eeldatavalt järgmiseks talveks ka. Ma püüan vaid mitte mõelda, mitu krooni tunnis mu šoppamiskiirus täna oli. Polnud ju aega pikalt uurida ja valida. Õnneks teadsin juba enne suht täpselt, mida tahan. Ja sain ka.

Nii ilus sügis on. Mulle meeldib, kui tuul ulub, vihma sajab ja puud on kõik nii kirjud.

Kõrvitsakook

Sai siin vahepeal üks kõrvits avatud ja lisaks püreele muidugi ka kõrvitsakooki tehtud. Olgu see lihtne retsept siin järgmisele sügisele mõeldes talletatud:

Vaja läheb: liivatainast (tee ise või osta poest valmis taigen), 300 gr kõrvitsat, 100 gr suhkrut, 2 sl mannat, pool tl riivitud muskaatpähklit, 100 ml vahukoort, 4 munakollast.

Tegemine ise on lihtsamast lihtsam: kõrvits hauta vähese veega pehmeks ja püreeri (mina tegin kahvliga sodiks), lisa suhkur, manna muskaatpähkel, vahustatud koor ja eraldi vähese suhkruga vahustatud munakollased. Vooderda koogivorm liivataignaga, kalla segu taignale peale ja 175 kraadi juures 50 minutiks ahju. Soojalt pidavat parim olema, ise sõin jahtunult, aga oli ka täitsa hea :)

Piret on terve (ptui ptui ptui), magab nagu miilenki seitsmest seitsmeni kahe söögipausiga kell 22.30 ja kella 4-5 paiku (ptui ptui ptui) ja on üldse imehea laps. A nüüd ma olen ise haige – köhanohukurguvalupeavalu. vastik vastik vastik. Ja ometi nii ilus sügisilm oli täna ja puha, saab juba lehtedes sahistada ja aiatee riisusin männiokastest puhtaks.

Hommikul käisin Laste Maailmas 1000kroonist kinkekaarti Pireti talveaksessuaaride vastu vahetamas. Olin juba unustanud, kui neetult vastik on kesklinnas parkimine. Leidsin lõpuks mingi augu ja kui pool tundi hiljem naasesin, oli üks paks Marabu taksojuht mind kinni parkinud, irvitas kahjurõõmsalt ja teatas, et ta võib siin terve päeva seista ja ise olen loll, et tema kohale auto jätsin. Lollakas, kutsund muponaudid siis ja lasknud mulle trahvi teha. Pärast vihjet sellele, et tõeline mees võiks tüli norida omasugustega, mitte naisterahvastega, lasi mul siiski ära sõita. Aga Marabu teenuseid ma enam ei kasuta.

PS: Võtsime vankril kasutusele käruosa ja lapse kummutis tegin inventuuri – kasutusel nüüd nr 80 riided.

Laupäev vabaõhumuuseumis

Otsustasime veeta täna stressivaba perekondliku päeva Vabaõhumuuseumis. Kõigepealt ma muidugi ajasin siiski stressi üles, sest uus äsja ostetud peen turvatool ei lähe selg-ees asendis siiski nii lamavasse asendisse, kui minu arust peaks (lähen poodi küsima, kas paigaldasime ikka õigesti), ent lühikese sõidu kodust Rocca al Maresse saime siiski tehtud. Muuseumis Piret magas, sõi, hängis ringi, vaatas vanu maju, tutvus kaheksajapoolekuuste Richardi ja Lennartiga (kaks nii kena poissi korraga tõid Pipile lausa korraks pisara silma), käis Kolu kõrtsis, peesitas teki peal, sõi jälle ja magas. Oli täiesti edukas päev. Mõlemad uned olid muidugi pooletunnised, aga noh, ega muud ei olnud oodata ka.

Ainult et ühe talu õue pealt aeti meid ära, kuna Saksa turistide grupp saabus. Öeldi, et minge olge oma lapsega seal tammede all hoopis tuulisel väljal. Ju me polnud siis piisavalt autentsed eestlased, keda turistidele näidata.

Eesti majanduse päästmise plaan

Ükskord siin hõiskasin parooli all, et mingi energialaine on tulnud. Ära sõnasin – täna on tegemist, et silmi lahti hoida, eriti pärast lõunasööki. Madalrõhkkond ja värgid vist. Täna pole selliseid üllatusi ka olnud, et küsitakse ühte asja, vastad ära ja siis pärast lehest loed, kuidas hoopis täiesti teise teemasse on su kommentaar külge poogitud. Nii et pole põhjust elevust tunda, kõik on korrektne. Kuuldavasti olla majja laekunud küll kalligraafilises käsikirjas Eesti majanduse päästmise plaan, mis muuhulgas paneb ette hulkuvad koerad kelgukoerteks ümber profileerida. Peab seda lugema minema.

Botaanikaaed ja tõbine

Olen täitsa tõbine. Külma pole nagu saanud, aga nohu hakkas eile ja täna lisandus vastik valus köha. Ravitsen end vanamoodsate looduslike, ent seda vastikumalt maitsevate vahenditega ja vahin Meeleheitel koduperenaisi.

Ei mäleta, et oleks kunagi nii palju haige olnud kui sellel sügisel, kolmas kord juba. Vist mõjus ülimalt vähese päikesega suvi ja patareid jäid laadimata.

Aga eile käisime Botaanikaaias, ilus oli. Ja õhtul vaatsime filmi Mongol. Julgen soovitada, täitsa ilusti tehtud ja pole lihtsalt poistefilm, ehkki lahingut on ka parasjagu.

Oktoober

Oktoober on mu lemmikkuu. Või noh, vähemalt üks lemmikkuudest. Eriti kui ta on selline päikseline ja tuuline, nagu nädalavahetusel oli. Ega muud polegi nagu lisada. Pikemad võiksid nädalavahed olla, kaovad nii kiiresti, et…

Ilus sügis

Lõpuks ometi on käes mu lemmikaastaaeg – värviline ja karge septembri lõpp, päikesepaiste ja vihmasabinate, hommikul aurava hingeõhu ja punaste pihlakatega. Sahisevatest lehtedest ja kastanimunadest rääkimata.

Rohenäpp: vihmade ja tigude laastamistööd

Pole ammu oma aia-asju üles tähendanud, sest midagi rõõmustavat pole ka nagu olnud. Kogu aeg on sadanud ja mu sügiseks ostetud-istutatud sügisastrid, krüsanteemid ja päevalilled läksid niiskuse ja tigude nahka. Mida need kodadega nälkjad ära ei söönud, läksid lihtsalt mädanema. Maja ees krüsanteemide õied mädanesid nii rõvedalt ära nagu õudusfilmis, ma ei tihanud neid isegi pildistada. Lõikasin õied lihtsalt otsast ära.

Puruõunad

 

Ma hakkan õunauputusest vaikselt jagu saama. Magusa sordi, mida mul on vaid üks oksatäis, olen peaaegu suutnud nahka pista, osad ootavad veel korvis emale viimist. Hapudest meisterdan hoogsalt igasuguseid õunamagustoite, tüdimust pole veel tulnud, kaasa aitab ka uute retspetide katsetamine. Ja kuna õunu on ikka kordades vähem kui mullu, siis tundub, et olen järje peal. Varsti võiksid kreegid ka valmis saada – praegu on täitsa kollakasrohelised veel, aga peavad olema tumelillad.

Tänane puruõunte retsept pärineb Pisikese ja pisut segi blogist. ja oi kui hea on, jäätisega! Ma panin röstitud kreeka pähkleid ja mandleid ka sisse.

Puruõunad

1 kg hapusid koduaiaõunu
mõni hea spl fariinsuhkrut
ohtralt kaneeli
mõned õhukesed võiviilakad
(hakitud röstitud pähkleid, mandleid, seemneid, vms.)

100 g võid
suhkrut
täistera nisujahu või jahu ja kiirkaerahelbeid vahekorras 2:1

Õunad koorida ja puhastada ning tükeldada võitatud ahjuvormi. Riputada üle fariinsuhkru ja kaneeliga. Laotada peale mõned võiviilakad (võib ka puru peale panna või üldse ära jätta, kui on eriti mahlased õunad). Õunte vahele puistamiseks sobivad hästi ka igasugused röstitud seemnelised ja pähklilaadsed.
Puru jaoks näppida külm kuubistatud või jahu-kaerahelbesegu ja suhkruga (viimaseid võrdsetes mahtudes) läbi. Lisada kuivaineid kuni taina asemel tekib puru. Nii lihtne see ongi.
Katta õunatükid puruga ja küpsetada 225 kraadini eelsoojendatud ahjus kuni puru on kuldne ja õun küps. Serveerida kuumalt või külmalt, jäätise või vaniljekastmega.

Mis, juba reede?

Kuhu nädal kadus?

Olen hoopis Sagadi mõisas, mis on, muideks, väga kaunis. Ainult kured on juba ära lennanud, entusiastlikud aednikud on pargis lehed kokku riisunud ja baar pandi kell 11 kinni. Ent ka pilved on minema pühitud ja kogu tähtede galerii imetlemiseks taevasse riputet.

Osalen siin huvitaval kommunikatsiooniseminaril ja hea meel on tõdeda, et olen oma uues töös kõhutunnet järgides olnud õigel teel. Mingid asjad siiski alluvad loogikale :) Nu ja džinni ja tooniku taga saavad ju kõik asjad selgeks arutatud.