Karulaugu-kitsejuustupirukas

Eelmise nädalalõpu Postimehes oli nii isuäratav retsept, et see jäi mind kummitama. Ja kui siis Liisiga tittedega neljaba Nõmme turult läbi käisime, pidin ma kohe kimbu karulauku ostma. T-mon tõi kitsejuustu ka ja täna sai pirukas valmis teht. Imelihtne, imemaitsev ja väga kiiresti otsa saav!

Kuna ajalehesabade retseptid kipuvad kergesti kaotsi minema, siis järgmisele kevadele (ja kallitele lugejatele) mõeldes saagu see siia kirja (koguseid on originaaliga võrreldes kolmandiku võrra suurendatud, kuna mu lahtikäiv pirukavorm on tavapärasest suurema läbimõõduga):

Põhja jaoks haki 150 gr külma võid 3 dl jahuga, lisa 2 tl külma vett ja 1 tl soola, mätsi palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Haki peotäis karulauku ja pisike kimbuke peterselli ning kuumuta pannil teelusika võiga läbi.

Klopi 3 muna tl soolaga lahti, lisa 2 dl piima, sega läbi, veidi musta pipart kah sekka.

Mätsi lahtikäiv ahjuvorm põhjalt ja külgedelt taignaga kokku ja küpseta 175 kraadi juures 10 minutit. Siis pane pirukapõhjale karulaugu-peterselli segu ja vala peale piima-munasegu. Tükelda karp kitsejuustu ja pane juustutükid kõige peale.

Küpseta 175 kraadi juures 15 minutit (mul läks 20, et oleks ikka täielikult hüübinud).

Head isu!

Ma olen kahjuks kohutavalt vilets fotograaf ja eriti halb olen ma toidupildistamises

Kunstizaalis, kunstizaalis

Käisin täna Kunstihoones paljuräägitud Sophie Calle‘i näitust “Hoia end. Ole tubli.” vaatamas. See on veel ainult selle nädala lõpuni lahti nii et, seltsimehed, kiirustage! Igati mõnus ja huvitav pooltund oli, kuigi oleks võinud veeta ka tunde, ent aega nappis (iroonia puhkavalt inimeselt, eks. nimetagem seda siis viletsaks planeerimiseks). Eriti soovitan aega võtta videote jaoks, need on tõeliselt lahedad ja eripärased.

Rahvast oli veidi liiga palju, see häiris rahulikku nautlemist.

Foto on SIIT

Enne veetsin tunde juuksuris-maniküüris-pediküüris, kus mul oli au esimest korda elus hoida käes sellist ajakirjanduslikku üllitist nagu “Buduaar”. Sadu lehekülgi kommertstekste, kuid kaks pärlit leidsin siiski: psühholoog lahkas surmtõsiselt “Seksi ja linna” naiste korduvaid suhtemustreid (haagib natuke näituse teemaga, jäeti ju Carriegi kord post-iti vahendusel maha :p) ja kodukokkade retseptid, kust mingi lambahautis mind kummitama jäi. Osta või selle hautise pärast endale ka see klantsajakiri koju, ma ei või!

Marianne-keeks ja autojuhtimine

Eile õhtul panin lapse kell 19 magama ning siis võtsin tüki Marianne-keeksi, klaasikese valget veini ja elu oli nii ilus, nii ilus. Ja Piret magas jälle öö läbi, sõi kell 22.30 ja kell 3. Kella 6 paiku üritas ärgata, ent paar paid aitasid Une-Matil taas sabast kinni haarata. Tõsi, kui T-mon kell 7 tule põlema pani, siis laps oli igatahes voodis käpuli, järelikult juba varem ärganud. No kui ta suudab vaikides üleval olla ja mul magada lasta, siis jumal temaga. Ühesõnaga, elu tundub äraütlemata suur lill hetkel. Kuna plaan on endale täna talvemantel soetada, siis võib-olla õhtul enam nii lill tunne pole. Mul puudub igasugune ettekujutus, milline seis hetkel meie kaubandusvõrgus talvevarustuse osas on. Stockust tean eemale hoida, olevat hullud päevad. Ja huvitav, kas Ilves Extra talvekollektsioon on juba müügis? Hea ilmastikukindel talvejope kuluks ka ära.

Eile käisin ka korra tuuldumas, tõin meile Sushicatist lõunasööki. Ma ei tea, mis needus mul selle autovärgiga viimasel ajal on, aga napilt pääsesin äravedamisest. Rõõmustasin, et näe, vaba parkimiskoht, ukerdasin oma kesiste oskustega sinna sisse ja läksin menüüd uurima. Parkimiskella panin välja ja puha. Ega mina poleks midagi märganud, aga ettekandja küsis, et kas see on teie auto, mida hakatakse just ära viima. No maksimaalselt minutiga olid mupomehed treileriga kohal – selgus, et see oli Harju maavalitsuse parkimiskoht. Ma tõesõna ei märganud seda silti. Ei tea, kas nüüd trahvikviitung saadetakse, sest pilti nad olid igatahes juba jõudnud teha.

Sushi valmimist oodates käisin Kosmose vastas lõngapoes, ei ostnud midagi. Aga nüüd näpud nii hirmsasti sügelevad. Kas panna oma äsja tekkinud vabad õhtud äkki mõnda aega heegeldamise alla? Miks mitte :)

Minu parkimisoskused on aga omaette teema. Ma sain load, kui olin 19, ja parkida ei oska siiani. Külgboks on täielik müstika siiani. Pean tõsiselt plaani autokoolist mõned sõidutunnid paluda (aga tahan harjutada parkimist päris autode, mitte nende mõttetute postide vahele). Ja libedakoolitusele otsustasime T-moniga mõlemad minna – meie ajal ju sellist asja polnud (vanuri köhatus). Sõidan ma aga hästi, ainult ühe korra olen selle aja jooksul kraavis käinud ja siis polnud ka minu süü.

Marianne-keeks käib nii:

Vaja on
200 g pehmet võid
2 dl suhkrut
3 suurt muna
100 g hapukoort
225 g nisujahu (u 4 dl)
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
2 sl kakaopulbrit
100 g purustatud Fazer Marianne kompvekke
2 sl piima

Hõõru pehme või suhkruga kreemjaks ja kohevaks. Klopi ükshaaval juurde munad. Sega jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur omavahel, lisa vaheldumisi hapukoorega ülejäänud tainale. Jaota tainas kaheks, ühele tainaportsule sega juurde purustatud veidi piima, Marianne-kompvekid ja kakaopulber. Tõsta pool heledast tainast võitatud keeksivormi, siis tõsta lusikaga peale tume tainas ning seejärel ülejäänud hele tainas. Küpseta 175kraadises ahjus umbes tund aega, kuni keeks on läbinisti küpsenud.

Söö soojalt ja piparmündijäätisega!

Pilti ei saanud teha, sest keeks sai enam-vähem kohe otsa.

Retsepti leidsin Nami-Namist.

Kõrvitsakook

Sai siin vahepeal üks kõrvits avatud ja lisaks püreele muidugi ka kõrvitsakooki tehtud. Olgu see lihtne retsept siin järgmisele sügisele mõeldes talletatud:

Vaja läheb: liivatainast (tee ise või osta poest valmis taigen), 300 gr kõrvitsat, 100 gr suhkrut, 2 sl mannat, pool tl riivitud muskaatpähklit, 100 ml vahukoort, 4 munakollast.

Tegemine ise on lihtsamast lihtsam: kõrvits hauta vähese veega pehmeks ja püreeri (mina tegin kahvliga sodiks), lisa suhkur, manna muskaatpähkel, vahustatud koor ja eraldi vähese suhkruga vahustatud munakollased. Vooderda koogivorm liivataignaga, kalla segu taignale peale ja 175 kraadi juures 50 minutiks ahju. Soojalt pidavat parim olema, ise sõin jahtunult, aga oli ka täitsa hea :)

Kukeseenepirukas

Mullu samal ajal oli mu kukeseenelimiit juba täis ja juba mõtegi neile ajas iiveldama – nõnda palju sai neid söödud kõikvõimalikes variantides, aga peamiselt siiski praetuna või soustiks tehtuna. Tänavu olen teinud kaks korda sousti ja nüüd mõtlesin proovida kukeseenepirukat ka teha. Vaatasin internetis ringi ja jäin Thredahlia blogist leitu juurde, kuna see tundus maitsev, kergesti valmistatav ja enamik koostisosasid oli mul ka kodus olemas.

Nisu asendasin speltanisuga ja piima asemel kasutasin külmkapi varudesse magusanälja peletamiseks hangitud vahukoort. Täitsa hea tuli. Kui millegi üle kurta, siis kuidagi liiga neutraalse maitsega oli see minu jaoks, järgmine kord lisaksin murulauku ja nt basiilikut ka täidisesse. Aga võimalik, et spelta sõi oma pähklimaitsega lihtsalt ülejäänud nüansid ära.

Kukeseenepirukas

150 g võid
75 g riivitud kõva ja tugevamaitselist juustu (ma panin parmesani)
150 g valget või täistera nisujahu
0.5 dl vett

250-300 g värskeid kukeseeni või puravikke (kaaluda pesemata seeni)
100 g suitsupeekonit
1 sibul
1 sl jahu
2 dl piima
200 g kreemjat toorjuustu ürtidega
jahvatatud valget pipart
2 muna

Riivi juust peene riiviga. Sega toasoe või jahu ja juustuga. Lisa vesi ja töötle tainas ühtlaseks. Suru tainas lahtikäivasse küpsetusvormi ja tõsta külmikusse.
Puhasta seened kuivalt või kui tunned äärmist vajadust neid pesta, siis tee seda voolava vee all ükshaaval ja nõruta korralikult.
Haki sibul ja lõika peekon ribadeks.
Prae peekonit sibulaga keskmisel kuumusel kuni sibul hakkab pehmenema. Lisa seened ja prae kuni seened “kokku kukuvad” ning enamus vedelikku on ära auranud.
Raputa pannile supilusikatäis jahu ja sega läbi. Kalla pannile piim, sega korralikult läbi ja kuumuta segades 2-3 minutit, kuni kaste pakseneb. Tõsta pann tulelt ja lisa toorjuust, sega ühtlaseks.
Maitsesta ja jäta jahtuma.

Soojenda ahi 200 kraadini ja tõsta pirukapõhi kuuma ahju. Küpseta 8-10 minutit. Pirukapõhja ääred võid toestada fooliumiga.

Sega jahtunud seenetäidisesse lahti klopitud munad ja kalla täidis põhjale.
Küpseta 175-kraadises ahjus 30-40 minutit.
Lase valmis pirukal natuke jahtuda ja taheneda ning serveeri toorsalatiga.

Epu spinati-juustupirukas

Tekkis t2na soolase piruka isu, aga sellise lihtsa, mis ei vaja palju j2ndamist. Inspiratsiooni leidsin Angelika Kangi ja Lia Virkuse raamatust “Pirukad 2″. Oli hea ja lihtne kyll.

Epu spinati-juustupirukas

700 gr lehttainast

neli peot2it v2rsket spinatit (h2da korral k6lbab ka 500 gr kylmutatud spinatit)

2 spl v6id

5 keedetud muna

5 sl piima

120 gr kalkunisinki

3 kyyslaugukyynt

150 gr riivjuustu

soola ja pipart

Tykelda spinat ja kuumuta m6ni minut pannil v6is (kylmutatud spinat sulata ja pigista vedelik v2lja). Sega spinat hakitud munade, singiribade, hakitud kyyslaugu ja piimaga. Maitsesta soola ja pipraga. Laota lehttainas kypsetuspaberiga kaetud v2iksemale ahjuvormile, vala peale t2idis.

Kypseta 225 kraadi juures 10 minutit, siis 190 juures veel 25-30 minutit. Seej2rel puista peale riivjuust ja kypseta veel ca 10 minutit, kuni juust sulanud.

Spinat

Marta küsib oma blogis retsepte. Sellega tuli mul meelde, et mu spinat on hakanud meeletu mühinaga kasvama, lämmatades kõik teised taimed enda ümber. Peaks temast nüüd midagi valmistama. Nii et: palun soovitusi :)