You are currently browsing the tag archive for the ‘meedia’ tag.
Lugesin värsket “Perest ja Kodust” intervjuud Epuga Epu kirjutatud artiklit nende pere telekavabast elust. Ja jäin mõtlema. Ei mina ega T-mon vaata tegelikult juba teab mis ajast telekat nii, et mis tuleb, seda vahime. Salvestame kindlaid asju ja vaatame neid siis õhtul pärast laste magamaminekut, no tund maksimum. Ja mina vahin paari oma seepi samuti salvestusfunktsiooni kasutades siis, kui Triinu toidan. Pidevat taustaks telekamängitamist meie peres pole. Nii et meiega oleks nagu hästi.
Küll aga on Pipi täielik multikasõltlane ja kui ma laseks, istuks ta terve toasoldud aja teleka ees. Sõdime selle pärast ikka üsna tihti. Ning, mis siin pattu salata, eks kasutan vahel telekat lapsehoidjana ka.
Aga mina saan ilma Troonide mängu, Meeleheitel koduperenaiste ja Vaprate ja ilusateta elada küll (Grey anatoomiata on raskem), T-mon vaatab nagunii vaid American Dad’i. Nii et otsustasime teha eksperimendi ning meie telekas “läks kuuks ajaks katki” ja kolis keldrisse. Eks siis kuuendal juunil muljetan.
Nagu Mart FB-s väga tabavalt märkis – et küllap veedate siis perega järgmise kuu keldris. Ei saa välistada :)
PS: sarjade arvutist vaatamine ei ole alternatiiv, see oleks ju cheatimine!
Käisin täna Kunstihoones paljuräägitud Sophie Calle‘i näitust “Hoia end. Ole tubli.” vaatamas. See on veel ainult selle nädala lõpuni lahti nii et, seltsimehed, kiirustage! Igati mõnus ja huvitav pooltund oli, kuigi oleks võinud veeta ka tunde, ent aega nappis (iroonia puhkavalt inimeselt, eks. nimetagem seda siis viletsaks planeerimiseks). Eriti soovitan aega võtta videote jaoks, need on tõeliselt lahedad ja eripärased.
Rahvast oli veidi liiga palju, see häiris rahulikku nautlemist.
Foto on SIIT
Enne veetsin tunde juuksuris-maniküüris-pediküüris, kus mul oli au esimest korda elus hoida käes sellist ajakirjanduslikku üllitist nagu “Buduaar”. Sadu lehekülgi kommertstekste, kuid kaks pärlit leidsin siiski: psühholoog lahkas surmtõsiselt “Seksi ja linna” naiste korduvaid suhtemustreid (haagib natuke näituse teemaga, jäeti ju Carriegi kord post-iti vahendusel maha :p) ja kodukokkade retseptid, kust mingi lambahautis mind kummitama jäi. Osta või selle hautise pärast endale ka see klantsajakiri koju, ma ei või!
Hea näide sellest, kuidas maine käib kaasas kas just igavesti, aga väga kaua siiski.
Nimelt otsis mu tööandja minu asemele uut inimest (üks kolleeg lahkus ja minu eelmine asendaja Rasmus sai tema kohale). Nn ajutisele ametikohale pole just lihtne töötajat leida, eriti veel lapsehoolduspuhkuse asendajaks, sest puhkaja võib ju teatavasti sisuliselt päeva pealt tööle tulla ja asendajale pole siis miskit koondamist või kompensatsiooni ette nähtud. Aga masu on tööjõuturu liikuma pannud – kui kaks aastat tagasi inimest otsisime, jooksime end siniseks ja saime 4 cv-d. Nüüd laekus sooviavaldusi ligi 50. Pärast kaalumisi, vestlusi, intervjuusid, proovitöid,kohtumisi juhtkonnaga ja läbirääkimisi lõppvooru jõudnutega hakkas eilsest minu ametikohal tööle Vanilla-Ninjast tuntud Piret Järvis.
Noh, seda oligi oodata, et internet on halvustavaid kommentaare täis. Ja tekib õigustatud küsimus, kas organisatsioonile on sellise maiguga tähelepanu vaja. Aga – kui inimene osutus konkursil parimaks ja ka läbirääkimised töötingimuste osas olid edukad, siis miks peaks inimese tööle võtmata jätma puhtalt sellepärast, et ta mängis kunagi bändis? Pealegi veel kuradi heas ja tuntud bändis? Minu meelest mitte ja mul on hea meel, et mu kolleegid samuti nii mõtlesid.
Eks Piret peab nüüd ennast tõestama ja selle nimel ilmselt rohkem vaeva nägema kui mõni avalikkuses varem tundmatu. Asja ei tee kindlasti lihtsamaks ka see, et üks bändikaaslane on Savisaare isikliku nõunikuna tööl. Ja paljud ei tee Vanilla-Ninja tüdrukutel vist vahetki. Kusjuures, Vanilla Ninjal ei olnud ju bändina halb maine ometi. Millegipärast kiputakse aga arvama, et kui sa oled noorena laulja muusikuna edukas olnud, siis pead selleks kogu eluks jääma ja midagi muud teha ei oska/taha/tohigi. See on ikka päris ebaõiglane.
Soovin igatahes Piretile edu!
Üks blogi:
Postimees Online:
Ja ei mingt viidet autorile, loomulikult. Räkimata sellest, et autoriga oleks ühendust võetud!
Häbi!
Vaadake seda reklaami. Mis on valesti? Ma ei suuda enam, pean alati kanalit vahetama, kui see reklaam tuleb, lihtsalt liiga friiki on (kuigi tegelikult on ilmselt tegu eriti lohaka montaazhiga) või siis on noor Uudmäe tõeline geenius või hoopiski ufo.
Daniel Vaarik aka Memokraat on Youtubes maha saanud päris vaimuka videoga:
Avan täna hommikul Postimehe ja süda läheb pahaks. Noor inimene on tapetud, mõrvatud, ja Postimees kirjutab lugusid a la “ise oli süüdi” ja “kasutas seda meest ära“, toetudes anonüümsetele nn heasoovijatele ja kõiketeadjatele. Mida peavad tundma selle tüdruku omaksed ja lähedased? Ikka väga, väga häbi on selliste lugude pärast :(
Ükskord siin hõiskasin parooli all, et mingi energialaine on tulnud. Ära sõnasin – täna on tegemist, et silmi lahti hoida, eriti pärast lõunasööki. Madalrõhkkond ja värgid vist. Täna pole selliseid üllatusi ka olnud, et küsitakse ühte asja, vastad ära ja siis pärast lehest loed, kuidas hoopis täiesti teise teemasse on su kommentaar külge poogitud. Nii et pole põhjust elevust tunda, kõik on korrektne. Kuuldavasti olla majja laekunud küll kalligraafilises käsikirjas Eesti majanduse päästmise plaan, mis muuhulgas paneb ette hulkuvad koerad kelgukoerteks ümber profileerida. Peab seda lugema minema.
Pildil www.aripaev.ee avaleht, mis mind täna hommikul üllatas. Kui suure bänneri neelasid lugejad lõpuks alla, siis lisakliki nõudmine on ikka eriti vastik. Mina sealt tavalugejana edasi ei lähe, põhimõtte pärast (aga mina saan uudised ka oma töisest monitooringukeskkonnast kätte). Ka reklaamil peavad olema mingid piirid. Loodetavasti vähemalt maksti sellise oma lugejaid häiriva reklaami eest väärilist tasu.
Ja kas aripaev.ee slõugan pole mitte “Ühe kliki kaugusel”?
PS: Mina pole oma postitust blogttrees reklaampostiks teinud
Kui mina veel ajakirjanik olin (mis ei olnud muuseas sugugi v2ga ammu), oli elementaarsel kombel reegliks, et kellestki kirjutades kysisid ka selle kellegi kommentaari asjale. Eriti veel siis, kui nn “pasunasse s6itsid”. Kahjuks tundus t2na, et see enam nii ei ole – vastulauset keeldutakse avaldamast ka tagantj2rele ja faktiviga ripub terve p2eva onlines yleval, korjab myrgiseid kommentaare ja jagab inimestele valeinfot.
Kahju tegelikult, et ajakirjanike eetikakoodeks nyyd 2kki enam yhe suure lehe jaoks lihtsalt oluline pole. Ja tegelikult kannatavad k6ige rohkem ylej22nud ajakirjanikud, kes peavad p2evast p2eva v6itlema meedialt halva kogemuse saanud inimeste eelarvamusega “ah need ajakirjanikud tahavad vaid halba, moonutavad fakte ja on nagunii m6jutatud”.
Lihtsalt meeldetuletuseks:
1.4 Ajakirjanik vastutab oma sőnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud vői eksitav informatsioon.
4.2.Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kőik osapooled.
5.1. Kui kellegi kohta avaldatakse tősiseid süüdistusi, tuleks talle vőimaluse korral pakkuda kommentaari vőimalust samas numbris vői saates.
5.2. Vastulausega on őigus parandada avaldatud materjalis esinevaid faktivigu ja tsitaate. Vastulauseks ei saa nőuda rohkem ruumi/aega, kui oli kasutada kriitikaks. Vastulause tuleb avaldada viivitusteta ja märgataval kujul, ilma toimetusepoolsete hinnanguliste kommentaarideta.
Hiljem:
Pärast järjekordseid selgitusi lubati siiski avaldada meie kommentaar onlines ja kui mahub, siis ka paberlehes. Parem Hilja kui Helju.
Veel hiljem: meie kommentaar ilmus onlines 36 tundi p2rast originaalartikli ilmumist ja 34 tundi p2rast meiepoolse kommentaari saatmist.
Propeller ja Riho Sibul. Äge oli. Volkonski ei saanud tulla, aga ülejäänud kamp rokkis sajaga. Ja kui kellelgi on sellise legendaarse kollektiivi nagu In Spe muusikat, siis palun kama sheerida! Nad tegid Sibula juubelikontserdil vaid ühe loo, aga see oli lummav!
Pealkirjast ka. Nimelt sain reedel keset tänavat sõimata, minu peale näidati näpuga ja süüdistati kogu Eesti ajakirjanduse suukorvistamises. Vaat kui mõjuvõimsaks mind peetakse. Kahjuks pean tunnistama, et see ei vasta tõele: vähe sellest, et ma seda ei suudaks, see pole ka kunagi eesmärgiks olnud :p
Jõudsin alles täna eilses Postimehes ilmunud artiklile, kus arutleti selle üle, kuidas riigi halduskuludelt võiks ja peaks ja saaks raha kokku hoida. Nõus, loomulikult saab ja peab säästma. Kuid ehkki ametnikul pole hea toon poliitikut arvustada, tahaksin oma napi 7-kuulise ametnikuelu kogemusele tuginedes personaalselt vastu vaielda mõnele väitele nimetet artiklis.
Tsiteerin:
“Nüüdne tegelikkus on rahulik hommikukohvi kolleegidega riigiameti mugavas puhkenurgas, pikk lõunasöök mõne tuttavaga väljaspool maja ja seejärel kellavaatamine, et millal tööpäev lõpeb. No, ja kui aega üle jääb, siis võib ju natuke paberites ka nokitseda.”
Ma ei tea, millisest riigiametist autor räägib, kuid minu kogemus on ikka risti vastupidine. Ütlen ausalt, et mul ei mitte eluski kuskil nii palju tööd olnud kui nüüd ministeeriumis, ja mul on töökogemust üle 10 aasta, siiani erasektoris. Jah, loomulikult on olnud varemgi pingelisemaid ja lõdvemaid perioode, kuid ministeeriumis on olnud ühtne pidev andmine. Mis on rahulik hommikukohv kolleegidega? Seda asendab igahommikune koosolek, kus tõesti, ma vahel kohvi joon, aga rahulik see pole. Mugavat puhkenurka meil ka pole, õieti pole meie majas üldse puhkenurka! Pikast lõunasöögist võib vaid unistada, tavaliselt käin maja all sööklas ja neelan 15 minutiga supi alla, vahepeal telefonikõnedele vastates. Pikk lõuna majast väljas tähendab reeglina selle ühildamist töise kohtumisega. Kella ikka vahel vaatan, muidugi, sest ajakirjanikud vajavad konkreetseks kellaajaks vastuseid, kohtumistele ja koosolekutele pole samuti kena hiljaks jääda. Koju võin ma ju kell 5 minna, aga telefon on vähemalt kaheksani sees. No ja kui aega üle jääb, siis nokitsen paberites jah – tihti õhtul pärast tööd, sest artikleid muude sahmimiste vahelt ei kirjuta, see tegevus vajab süvenemist.
Tsiteerin:
“Aga kui aasta läbi hakkab saama, siis tuleb muidugi «13. palk» ehk jõulupreemia. Ja hoidku see ülemus alt, kes julgeb preemiat mitte maksta! Ma ei ole kindlasti ainus, kes seda õigeks ei pea.
Eesti riik on endiselt noor ja habras, teda peabki hoidma nagu imikut. See ongi riigiametniku elu, mis teisalt on tagatud eriliste privileegide ja soodustusega. Võrreldes erasektoriga muidugi.
Alates sellest, et riigiametnikul on õigus saada kolmeks kuuks õppepuhkust, lapsehoolduspuhkust, rääkimata, et korralise puhkuse päevade arv on 35, millele lisanduvad lisapäevad riigiametis oldud staaži järgi. Mitmed ministeeriumid maksavad lisatasu teadusliku kraadi, keelteoskuse, aga ka näiteks prillide kandmise eest…”
Hmm, ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, aga meie ministeeriumis ei ole aastaid 13. palka maksnud. Preemiat on võimalik kaks korda aastas saada, kuid selle määrab osakonna juhataja ja kinnitama peab veel kantsler. Samuti ei ole preeima suurus seotud kuupalgaga. Mina pole veel preemiat saanud, äkki suvel õnnestub, sest esimest korda oli nüüd võimalik töötulemust konkreetselt mõõta ja aasta taguse ajaga võrreldes on meie osakonna töö vähemalt ajakirjanike meelest oluliselt paranenud. Ja ka staažikad töötajad ei saa kõik alati preemiat, tean mitmeid, kes on ilma jäetud. Ma ei usu, et meie kantsler nüüd selle tõttu “alt peab hoidma”, normaalne töökorraldus ju mu meelest.
Jah, riigiametnikul on mõnevõrra rohkem soodustusi, näiteks pikem puhkus. Samas on üha rohkemates erafirmades lisaks tavapuhkusele ka nädalane talvepuhkus. Seda, kas õppepuhkus on riigiametnikul kuidagi teistmoodi reglementeeritud kui üldiselt, ma ei tea, statsionaaris õppides ma nagunii ei oleks tohtinud õppepuhkust võtta. Lapsehoolduspuhkust saavad ju ometi ka erasektori töötajad. Keelteoskuse lisatasu kohta ei oska kommenteerida, küll aga peavad vastavalt seadusele uued prillid ju kompenseerima ka erasektori ettevõtted, kui nägemislangus on tekkinud töötamise ajal.
Mulle väga meeldib avalikus sektoris töötada, lõviosa mu hirmudest ja eelarvamustest, millega siia tööle tulin, on tänaseks kummutatud. Siin töötavad noored, loomingulised inimesed, kellest enamus on oma ala fännid ja tõesti tahavad midagi paremaks teha. Tööd on palju, aga seda tehakse lustiga.. Muidugi on ka ametnike hulgas rumalaid, laiske, vastutustundetuid, kuid neid on ju ka erasektoris. Selline artikkel, kus kõiki ametnikke kirjeldatakse susse sahistavate parasiitidena on kõigi nende mõnitamine, kes oma tööd südamega teevad. Valus oli lugeda, ausalt.
Silte on lihtne kleepida, ametnike maine mahategemine Eesti suuremas päevalehes väga prominentse isiku sulest aga ei aita kindlasti inimeste motiveerimisele kaasa. Nii mõnigi võib mõelda, et võib-olla peakski pikemaid lõunaid pidama, nagunii kõik arvavad, et lööme siin päevad läbi lulli.
NB: nagu ikka siinses blogis, avaldan oma isiklikku arvamust ja ei esinda ühegi konkreetse organisatsiooni oma.
Kallis Juhan!
Olen Sinu poole alati alt üles vaadanud, Sinu raamatuid lugenud, Sinu pealehakkamist ja ideaalidele truuks jäämist imetlenud. Ja lootnud, et ükskord saan Sinuga ka päriselt tuttavaks ja Sulle öelda, kui oluline Sa oled mulle viimase kümne aasta jooksul olnud. Oleksin pidanud Sulle kasvõi kirjutama, et oma head soovid edasi anda. Nüüd on juba hilja. Oleksin tahtnud Sinult küsida, mida Sa arvad ajakirjandusest nüüdses Eestis ja sellest, kuidas ajakirjanikke ülikoolis õpetatakse. Kas Sa suutsid näha ajakirjanduse muutumises ühiskonna muutumise tagajärgi, millised olid Sinu teooriad? Kindlasti oli Sul oma arvamus, kas ja kuidas saaks ja peaks meedia noores Eestis elu paremaks muutmisele kaasa aitama. Aga ega ma lootnudki, et Sa minuga kunagi neil teemadel diskuteeriks, kätt oleksin tahtnud küll suruda ja tänada. Puhka rahus!
Kommentaarid