You are currently browsing the tag archive for the ‘loomad’ tag.
Ma ei vaata tavaliselt Hollywoodi romantilisi komöödiaid, kuid nunnude kutsude vastu ma ei saa. Ja Marley and Me on lihtsalt selline film, et see peaks ka romantikavaenlastele meeldima. Palju saab nalja ja natuke saab nutta ka, aga liiga imalaks siiski ei minda. Ehkki vahelduseks tahaks mõnd seesugust selle zhanri esindajat näha, mis ei lõpeks pisarate kiskumisega. Vesistasin ikka T-moni särgi täitsa märjaks.
Ka toakassid oskavad kevadisest päikesest rõõmu tunda – ahju kõrval oli täna hommikul just yks mõnus päikeselaik. Pilti tegi T-mon.
Põhiline klient, kes meil mitu korda päevas pekipalli ryystamas käib, on yks ilus rähn. Kahjuks on pilt vilets, sest ligi ta endale ei lase ja fotokas on mul seebikarp.
Vabariigi aastapäeva, vastlapäeva ja madisepäeva tähistasime Jägala Joa väisamisega ja matkaga Viru rabasse. Isegi vaatetorni sai ronitud. No täna oli kohe selline ilm, et linnas passimine oleks olnud puhas piin. Rabas nägime igasugu huvitavaid jälgi, kuid kahjuks ei yhtegi looma. Ja millegipärast oli hulk inimesi samuti omadega täitsa rappa läinud. Ma oleks ka loomade asemel eemale hoidnud.
Käisin eile Horteses (oi seal on palju fantastilist jõulunänni), kust hankisin muuhulgas ka tihaste jaoks pekipalle. Riputasin ühe akna taha kastani oksa külge ja olin rahul. Tihased olid ka.
Aga üsna pea oli kohal vares, kes korduvalt püüdis ennast pisikese rippuva pekipalli külge haakida, ebõnnestunult. Seejärel, olles veidi mõelnud, lendas vares oksale, mille külge oli kinnitet pekipalli nöör, ja asus raevukalt nokaga seda paela taguma. Kahjuks või õnneks sai tal kannatus liiga vara otsa ning ta jalutas minema, iga paari sammu tagant peatudes ja igatsevalt peki poole tagasi vaadates. Tihased olid rahul.
Täna oli platsis orav. Tema ei pidanud pikalt aru pidama. Tõmbas pekipalli nööri pidi üles oksale ja pistis nahka. Tihased ei ole rahul. Mina ka mitte. Oravale ma panin ju pähkleid, need ta jättis puha järele.
Head esimest adventi!
Kuna ilmad muutusid ootamatult normaalseteks septembrilisteks, siis väisasime eile üle hulga aja loomaaeda. Rõõm on näha, kuidas loomaaed aasta-aastalt areneb ja euroopalikumaks muutub, samuti seda, et mõeldakse rohkem loomade kui inimeste peale. Loodetavasti saab varsti lõplikult hüvasti jätta kitsaste metallpuuridega, kus praegu elavad näiteks karud. Lõvile oli aga jube eriti uhke ja mõnus elamine püsti pandud. Loomade kuningas ise näitas aga ainult sabatutti.
Oravapere oli juba mitu aastat ennast suure kase otsas olevas linnumajas koduselt tundnud, nii tehti ka seekord sinna pesa ja syndis kolm imekaunist oravapoega. Aega l2ks, pojad kasvasid, karvad tulid selga ja sabagi andis juba peaaegu orava m66du v2lja. Nagu lapsed ikka, on ka oravapojad uudishimulikud ning kipuvad laia maailma. Vanemate hoiatused, et maailmas on kurjad varesed ja teravate kyyntega kassid, ajavad kyll hirmu nahka, ent alati on neid, kellel seiklushimu liiga suur. Nii juhtuski, et yks oravapoistest aial laulvat k2rbsen2ppi imetledes ennast liiga kaugele yle ukseava kyynitas ning puu otsast alla sadas:
6nneks ei saanud ta yleliia haiget. Ehmatus oli suurem kui valu. M6nda aega v2rises ta puujuurte vahel, kuid soe p2ikesevalgus ja lai maailm meelitasid ta sealt v2lja, aralt tegi ta esimesi samme. Hea, et ema kodus pole, m6tles ta, muidu tuleb hirmus pahandus.
Teised oravapojad piilusid aga 2revusega, kuhu vennas kadus:
Oravapoeg ei teadnud, et tema kodukask asub aias, mida peab enda territooriumiks yks mustavalgekirju k6uts. 6nneks teadsin seda mina ja nii ei saanud ma lasta oravapojal puu alla kalpsama j22da. Pessa tagasi panema ma ei ulatanud ja ega ma poleks oravapoega k2ttegi saanud, on ju teine p2ris nobe. Kyll aga sain teda veidi hirmutada, nii et ta m66da tyve krabinal yles sibama hakkas:
L6puks j2i oravapoiss k6ssitama oma kodumaja katusele, sest m66da linnumaja siledat seina ta kyll ronida ei tihanud. Kyllap ema varsti tuleb ja ta pesasse tagas aitab. Ma v2hemalt v2ga loodan.
Kass, koer ja tibu.
Kommentaarid