You are currently browsing the tag archive for the ‘Kultuura’ tag.
“Emme, mida sina täna tegid?,” küsis Piret, kui talle lasteaeda järele läksin.
“Magasin,” vastasin ma täiesti ausalt.
“Kas sa oled naljakas lind öökull, kes hommikul magama läheb ja õhtul üles tõuseb?”
Jah, mina see olen. Täna öösel lugesin läbi Lars Kepleri “Hüpnotisööri”. Oli küll hirmus põnev, aga Millenniumi-saaga on ikka parem mu meelest. Homme ma siiski päeva maha magada ei saa, Pipi lasteaiasõbrannal Annil on sünnipäev – hommikul läheme Pipiga koos kinki ostma ja pärastlõunal mängutuppa peole.
Nagu näete, teen ma plaane ja elan elu, nagu ei istukski pommi otsas. Igasugune (l)ootus on praeguseks hetkeks kadunud. Läheb, kuidas läheb, mis mina ikka teha saan.
Ma lugesin nüüd järjest läbi neli Petrone Prindi Minu-sarja raamatut – Minu Nepaal, Minu Pariis, Minu Island ja Minu Mongoolia. Mõneks ajaks on nüüd isu täis küll. Pean kordama ennast ja paljusid varemkirjutanuid – see sari on geniaalne äriidee ja müüb kindlasti veel mõnda aega väga hästi. Aga tema väärtus on minu jaoks eelkõige ikkagi vaade sellesse rahvasse, kellest kirjutatakse – tavaliste ja väikeste inimeste igapäevaelu, pikituna autori kogemuste ja, miks mitte, ka eneseotsingute- ja leidmisega. Ses suhtes oli õpetlik suht järjest lugeda järjest Nepaali ja Mongooliat ning ühest täiesti vaimustuda ja teises pettuda.
Aga kõigest ükshaaval.
Nepaali-raamat oli seni loetud teostest selles sarjas konkurentsitult parim. Kirjutamisstiil oli hea, värvikas, kergesti jälgitav. Suurepärased kirjeldused. Haarav keskkond. Ja autori tee enese leidmisel ei domineerinud liialt, ent imes sügavale endasse. Pani tundma heas mõttes kadedust (tahaks ju ka) ja autorile ning tema Nepaali kasvandikele sügavalt ja siiralt parimat soovima. Ning tõepoolest – mina siin põen, et vetsus külmus vesi ära ja toas on vaid 17 kraadi sooja. Õnnelik peaksin olema, et mul üldse vets ja kodu on! Sügav kummardus Kaia-Kaire Hundile, mulle meeldib, mida Sa teed!
Pariis oli selline mõnus lobe lugemine. Meeldis e-kirjade stiil, see sobis hästi. Oleks võinud seda lõpuni jätkata. Rohkem oleks oodanud autori sissevaateid moemaailma, aga sellest tuleb äkki kunagi hoopis eraldi raamat?
Island – lahe oli. Ma olen korra Islandil käinud ja need neli päeva jätsid kustumatu mälestuse. Eriti mäletan päikesetõusu-aegset maandumist sellele kuumaastikule. No uskumatu, et selline paik üldse maakeral olemas on! Autor oli väga sümpaatne ning kirjeldas kohalikku elu eht-mehelikul ja veidi karusel moel. Need ajalootunnid, mis olid vestluse vormi surutud, tundusid aga hiljem külgepoogituna ja pingutatuna. Parem siis juba eraldi ajaloopeatükk. Ei mina usu, et üks Eesti mees öise taeva all välibasseini veerel teistele ajalooraamatut ette loeb. Meenutas natuke ühte Eestis kunagi välja antud suhtekorraldusõpikut, mis on ilukirjanduslikku sisusse rüütatud. Viimase tõttu kaotas tõsiseltvõetavuse ka õpetlik osa teosest.
Mongoolia oli pettumus. Esiteks ei sobinud see raamat sarja juba selle poolest, et autor veetis seal vaid kuu ning oli eelkõige turist. Ning ehkki ta kohtus seal päris paljude kohalikega, eelistas ta nendest rääkimise asemel oma armastusest jahuda. Vaene Lõunatäht, ma ka põgeneks tulistjalu mehe eest, kes kümme aastat hiljem ikka muudkui sinu järele õhkab ja kutsikana sul sabas tilpneb, ila tilkumas. Selle asemel oleksin tahtnud hoopis lugeda, mis elu elavad reisiseltskonnale kahenädalase matka jooksul giidiks olnud kohalik naine ja autojuhiks olnud kohalik mees. Aega nagu ju oli, et nende vastu ka huvi tunda, mitte ainult endast ja oma tunnetest jahuda. Kui ma poleks varem Minu-sarjast ühtegi raamatut lugenud ja Mongoolia oleks esimesena kätte sattunud, siis oleks see ilmselt ka viimaseks jäänud.
Mul on praegu ilmunutest vaid Maroko ja Tai veel lugemata. Eks ma kunagi loen. Praegu sain üledoosi.
Ega millegi üle uhke olla pole. Varasemate aastatega võrreldes on saak ikka sootuks kasin. Samas on mul väike vabandus ka olemas, kes hetkel teises toas magab. Lugemiseks polnud pikalt mahti, kuna iga vaba hetk tuli endal tukkumisega täita. Nüüd olen ikka õhtuti saanud mõnuga lugeda. Teatrisse pole pärast lapse sündi saanud ja niipea ei saa ka, no ei alga ükski etendus alles kl 20, kui meil laps magama pandud ja saaks minna. Ja kinno jõuab kah veidi vähem ning telekast-DVD pealt ka ei viitsi enam eriti vahtida, uni kipub peale. Nii need lapsevanemad kultuuriliselt alla käivadki :p Noh, vähemalt saab nüüd aasta-aastalt aina paremaks minna :)
17 filmi, millest lemmikud Vicky Cristina Barcelona ja Vääritud tõprad. Tegelikult ma kahtlustan, et olen ikka mõned filmid rohkem näinud, aga jätnud need üles märkimata (miskit Harry Potterit vahtisin hiljuti telekast näiteks). Aga võib-olla ka mitte.
35 raamatut, mille hulgas arvestatav osa nn erialaseid ehk titenduse, titeootamise jms-ga seotud. Neist on palju abi olnud küll! Erialastest tõstan esile Tizzie Hall – Päästke meie uni ja Heidi Murkoff jt – Mida oodata: esimene eluaasta. Lugesin ka portsu Petrone Prindi minu-raamatuid: head lihtsad ajaviitejutud, samas ka harivad. Paraku väga kõikuva tasemega. Loetud raamatute nimekirja vaadates tõstan esile Kingi teosed, Leelo Tungla ja Stig Claessoni. Vana hea Akunin ka muidugi :)
Ja teater saab kirja vaid kolm niru punktikest. Õnneks olid kõik kolm head, kuigi väga erinevad.
Nuvot, 28. m2rtsil esineb Sisters of Mercy Rock Cafes. Huvitav, kui otsustada samal 6htul, et tahaks ikka minna, kas saab koha pealt piletit v6i on see lootusetu ettev6tmine? V6i ei tahagi keegi peale minu dinosauruseid vaadata?
Ja mis Pipi arvaks sellisest yritusest, hmm…
Sada aastat pole balletti vaatamas käinud, seega tuli igaks juhuks alustada lasteetendusega. Ei kahetse, mitte yks põrm. Esiteks oli kogu see lugu niivõrd lustlik ja haarav, teiseks oli tõeliselt lahe ja efektne lavakujundus ja valgustus. Ja muidugi muusika ja koreograafia, tantsijatest rääkimata. Viis pluss etendus! Ja lapsed saalis nautisid täiega, ent tykis oli palju nalju ja viiteid ka täiskasvanutele. Tore algus pyhapäevale oli :)
Foto on siit
VAT-teater mängib juba ammu-ammu Kai Henseli tükki “Klammi sõda”, kuid mina jõudsin seda alles nüüd vaatama. Tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati VATi etendust sai vaadatud, äkki polegi kunagi? Häbiasi.
Tükk oli hea. Nüüdsek No-teatrisse ümber kolinud Marika Vaarik on maha saanud superrolliga, esitades sellise jõulise emotsioonide kaskaadi, et mitu korda oli tahtmine püsti hüpata. Ma sisu ei hakka ümber jutustama, äkki mõni tahab veel vaatama minna, kuid üldjoontes toimus tegevus klassiruumis, kus õpilased olid õpetajale kuulutanud sõja – boikoti.
Pärast oli ka väike arutelu publikuga ja võimalus stsenaariumi muuta. Ma sain aru, et tavaliselt vaatavad seda etendust nooremad inimesed, paljud on ise kooliõpilased. Meiega samal ajal oli saali saabunud pensionäride grupp, kellest häälekamate ja julgemate arvamused arutelu ajal ajasid kohati ihukarvad püsti. Loodetavasti ei tööta ükski neist õpetajana või ei puutu muidu liiga palju pubekatega kokku. Uhh.
Foto on pärit teater.ee leheküljelt.
Ammu pole näinud, et Sõpruse kinosaal on praktiliselt täis. Aga film on seda väärt ka – imeilus, meeleolukas, hea muusikaga, kaunite ja suurepäraste näitlejatega ja vaimuka süžeega. Ehkki kvalifitseerub sisu poolest rohkem naistekana, siis ka meestel ei peaks igav hakkama, Woody Allen on selle eest dialooge kirjutades hoolitsenud. Mindagu ja vaadatagu! Saundträkki tahaks ka!
NO-teatri etendus rambo tekitas täna hommikul kolleegide seas palju vastandlikke arvamusi (eile oli pool teatrisaali vist mu töökaaslasi täis). Kes lubas, et ei astu enam iial üle NO-teatri läve, kes kilkas vaimustusest. Ma ise kipun sinna viimaste hulka jääma – põnev oli terve etenduse aja ja lavakujundus ning heli olid super, samuti näitlejatööd ja eriti Kaljujärve tegelase loomastumise protsess.
Lisaks oli etendus ka hea lühike, ma ei jaksa tavaliselt kolme tundi istuda ja kipun tüdima :)
Seda uut muusikali soovitan vaatama minna vaid Kaire Vilgatsi fännidel, tema oli tõesti äge! Ülejäänu oli kõik keskpärane. No OK, nagu Agne ütles, siis koreograafia oli päris cool, aga nad oleks võinud siis rohkem tantsida ka. Aga keda ma petan, ega sinna eriliste ootustega ei läinudki ja seltskond oli ju kvaliteetne :)
Linnahallis käisin viimati vist siis, kui keskkooli ajal seal õhtuti piletimutina töötasin. Ei, Vampiiride tantsu olen ju ka näinud ja kus mujal kui Linnahallis seegi etendus. Aga igatahes hirmus peldik on see maja. Ja milline ülbus küsida garderoobi eest veel 25 krooni! Rumal olin, et tšekki ei taibanud küsida ja ilmselt polnud ma ainus. Aga arvutage ise, et kui ka vaid 1000 inimest (Linnahall mahutab 4000 külalist ja saal oli peaaegu täis) garderoobi kasutas, milline mõnus hulk maksuvaba sularaha kogunes!
WC olukorrast ei hakka üldse rääkimagi. Loodetavasti see vaene tihane, kes kuidagi vetsu oli sattunud ja seal vastu peegleid peksles, päästeti ikka välja. Ei ole hea koht suremiseks.
Juba tükk aega tagasi leidsime T-moniga Rahva Raamatu kasutatud raamatute riiulist Wiiralti reprode kogu, nõuka ajal välja antud 20 graafilise lehe koopiat koguhinnaga 200 krooni. Loomulikult rabasime ära.
Aega v6ttis ligi pool aastat, aga nüüd on 5 neist välja valitud ja raamitud. Loodetavasti ei kulu sama kaua nende seinale saamisega. Aga ilusad on küll :) Lisaks fotol olevatele valisime eksponeerimiseks välja veel “Põrgu” ja “Berberi tüdruk kaameliga”.
Kassid tulid loomulikult kohe pilte uudistama nagu iga uut asja.
GEP oli kahlemata v2ga tore etendus, kuid NO-kamp on teinud paremaid asju.
Selliseid, kus tuled saalist v2lja ja oled terve 6htu v6i lausa mitu p2eva puuga p2he saanud. Seekord sellist tunnet ei olnud ja l2bitorgatud kondoomiga ka pihta ei saanud. Aga v6is vaadata kyll, ei kahetse. Ja lavakujundus oli super.
Kas teie meelest on Rasmus Kaljuj2rv samuti Brad Pitti n2gu? Ma ei leidnud head pilti, kuid lives vaadates on neis midagi lausa h2irivalt sarnast. Nt seksikad l6uap2rad.
Olen viimasel ajal lugenud peamiselt mälestusi, ilukirjandust vähem. Jaan Krossi kaasteeliste mõlemad osad, Eevi Taela lapsepõlvemälestused Narvast, Heljo Mändi “Elu roheline hääl”, eile lõpetasin Liisu Argentina-raamatu. Toredad teosed kõik, ehkki väga erinevad. Aga on nauditav lugeda, kui inimene oskab maailmas enda ümber detaile tähele panna, neid üldistada ja neid heas keeles edasi anda.
Järge ootavad veel Anna-Maria Penu Hispaania-raamat ja Panso päevaraamatud. Vahele võtan aga ühe seiklusjutu, mõtete setitamiseks. Selgus, et mul on “Kapten Hatterase seiklused” puhta lugemata.
Jõudsin eile lõpuks Taarkat vaatama. Olin arvustustest lugenud, et liiga palju olevat labatsemist ja õuka- ja hansajoomist ja tobeddaid nalju. No ei olnud ju. Ilus film oli, kurb ja valus ka. Naer kippus ikka pigem läbi pisarate olema. Ja ehkki setu keelest oli asi kaugel (isegi mina sain sest aru), sai ehedat setu elu ikka näha küll. Siiri Sisask tegi muidugi superrolli!
Ma olen viimasel ajal kultuurne ka olnud. Lugenud igasuguseid asju ja koguni kinos ja näitustel käinud. Muljetest mainiks ühte õnnestumist ja ühte ebaõnnestumist.
Soojalt soovitan Sõpruses jooksvat filmi “Taeva äärel“. Tegemist olla mingi triloogia teise osaga, ma esimesest osast ei tea midagi. Aga pärast filmi äravaatamist oli selge, et ega ei peagi teadma – see Saksa-Türgi film on lihtsalt niivõrd ehe. Fantastilised näitlejad, haarav lugu, kogu pilt… Türgimaa ja Saksamaa kontrast. Tüüpiline Saksa keskklassi kuuluv keskealine naine, kes oskab Türgi põgeniku emotsionaalsele ja võitlusvaimust laetud purskele oma kodumaal toimuva kohta korrata lohutuseks vaid üht: “Küll kõik laabub, kui Türgi Euroopa Liiduga liitub.” Mul ei hakka selliste filmide ajal pea kunagi igav, samas kui seiklusi ja põnevust täis actionid kipuvad tihti haigutama ajama.
Ei soovita minna Matkamajas üles pandud näitusele “Erootikamuuseum”. Erakoguna on see muidugi muljetavaldav, kuid kes loodab näha midagi Pariisi, Amsterdami või Berliini vastava muuseumi taolist, pettub kõvasti. Ei ole sajakroonist piletit väärt kohe üldse mitte. (muidugi ei saa välistada ka varianti, et ma olen lihtsalt liiga rikutud ja miski ei üllata mind).
Kommentaarid