You are currently browsing the tag archive for the ‘jõulud’ tag.
Läbi need pühad ja elu taas tavapärases rütmis. Pühade märksõna võiks olla “ise tehtud” – paljud olid kingitusi oma väikeste käekestega treinud. Meie valmistasime komme, Agne oli teinud imemaitsvat leiba, mu ema kudus Pipile kindad jne jne. Kinke oli nii praktilisi kui ka tulevikku vaatavaid, aga vahvad kõik. Hirmsasti tahaks vaid, et kõik tuleks jõuluõhtul meie juurde ja siis ülejäänud päevad saaksimegi rahus ja vaikuses pühasid pidada, nagu asja mõte ju ongi. Aga meil ei ole ega saa niipea olema sellist suurt söögilauda, mille äärde kümme pluss inimest ära mahutada. Kunagi tulevikus ehk.
Täna aga nautisime oma pere keskel olemist ja fantastilist talveilma. Hommikul näitasime Piretile Raekoja platsi kuuse ära. Pärast käisin veel Nõmme vahel magavat last kärutamas – naha sai esimese 100 meetriga märjaks, sahad ei viitsinud täna eriti siinkandis sõita.
Uudiseid veel niipalju, täna kargas Piretil igemest välja hammas nr 4 ja laps õppis ära püstiasendist põlvili laskumise. Viimase tasakaalustamiseks leidis Piret aga, et oleks aeg hakata harjutama seismist, käed lahti. Nii et lapsevanemad veel vabamalt hingata ei saa ja peavad ikka kogu aeg seljataga turvama.
Ja kaks päeva järjest kärutamine tõestas, et vahet pole, kas vanker seisab või liigub, magatakse ikka tund aega. Arvestades, et hommikune uinak on reeglina vaid 30 minutit, on laps õhtuks täielik sooda ja tahaks juba kell 18 magama minna. No venitame ikka 19-ni välja ja loodame, et uned nüüd, kui hambad käes, jälle pikenevad.
Meie pisike potikuusk, mis kevadel endale aias ilusa koha leiab ja suureks-suureks kasvab. T-mon lubas ilusa poti ka tuua, mul eile kuuske ostes ei tulnud see pähe.
Hommikul on hea, päeval väga hea, õhtuti on erakordselt hea (Jaan Tätte)
Mul on praegu selline imeline rahuhetk. Piret magab õues. Toad sain just tolmuimeja ja mopiga üle tõmmatud. Akna taga sajab lund. Tee aurab kruusis. Külmkapis on rullbiskviit. Plaadimasinas mängib Tätte.
Varsti peaksid külla tulema Kadri koos pisikese Joosepiga – olime samal ajal Lastehaigla intensiivis aprilli alguses. Ja siis ärkab Piret. No ja siis läheb jälle tore sigin-sagin lahti. Aga praegu on kuidagi imeline vaikus ja esimest korda tuli jõulutunne peale. Panen küünla ka põlema.
Jah, üritasin siin (vana)vanaemade jaoks jõulukaardile sobivat pilti teha, aga tuleb tunnistada, et mul puuduvad a) oskused b) normaalne fotokas. B-st poleks ka kasu, sest selle kasutamiseks on ju A-d vaja.
Aga vähemalt näitab Piret, kuidas seista:
Äkki jõudis mulle ka kohale täieline jõulumeeleolu, abiks oli kindlasti täna maha sadanud lumi ja täis magatud uni. Kooki sai küpsetet ja kõik kingitused said pakit. Meil on kahe peale ikka täitsa suur perekond ja see on vahva :)
Käisin eile Horteses (oi seal on palju fantastilist jõulunänni), kust hankisin muuhulgas ka tihaste jaoks pekipalle. Riputasin ühe akna taha kastani oksa külge ja olin rahul. Tihased olid ka.
Aga üsna pea oli kohal vares, kes korduvalt püüdis ennast pisikese rippuva pekipalli külge haakida, ebõnnestunult. Seejärel, olles veidi mõelnud, lendas vares oksale, mille külge oli kinnitet pekipalli nöör, ja asus raevukalt nokaga seda paela taguma. Kahjuks või õnneks sai tal kannatus liiga vara otsa ning ta jalutas minema, iga paari sammu tagant peatudes ja igatsevalt peki poole tagasi vaadates. Tihased olid rahul.
Täna oli platsis orav. Tema ei pidanud pikalt aru pidama. Tõmbas pekipalli nööri pidi üles oksale ja pistis nahka. Tihased ei ole rahul. Mina ka mitte. Oravale ma panin ju pähkleid, need ta jättis puha järele.
Head esimest adventi!
Sain just e-maili subjektiga “Letter from Santa Claus”, aga Outlook hoiatas, et tegu on spämmiga. Jube, et spämmarid on juba ka vana head jõulutaati ära kasutavad. Samas – äkki ongi päris Jõuluvanalt kiri ja mul jääb see viirusekartuses lugemata.
Traagiline on olukord mõlema variandi puhul.
Kommentaarid