You are currently browsing the tag archive for the ‘elamus’ tag.
Sada aastat pole balletti vaatamas käinud, seega tuli igaks juhuks alustada lasteetendusega. Ei kahetse, mitte yks põrm. Esiteks oli kogu see lugu niivõrd lustlik ja haarav, teiseks oli tõeliselt lahe ja efektne lavakujundus ja valgustus. Ja muidugi muusika ja koreograafia, tantsijatest rääkimata. Viis pluss etendus! Ja lapsed saalis nautisid täiega, ent tykis oli palju nalju ja viiteid ka täiskasvanutele. Tore algus pyhapäevale oli :)
Foto on siit
VAT-teater mängib juba ammu-ammu Kai Henseli tükki “Klammi sõda”, kuid mina jõudsin seda alles nüüd vaatama. Tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati VATi etendust sai vaadatud, äkki polegi kunagi? Häbiasi.
Tükk oli hea. Nüüdsek No-teatrisse ümber kolinud Marika Vaarik on maha saanud superrolliga, esitades sellise jõulise emotsioonide kaskaadi, et mitu korda oli tahtmine püsti hüpata. Ma sisu ei hakka ümber jutustama, äkki mõni tahab veel vaatama minna, kuid üldjoontes toimus tegevus klassiruumis, kus õpilased olid õpetajale kuulutanud sõja – boikoti.
Pärast oli ka väike arutelu publikuga ja võimalus stsenaariumi muuta. Ma sain aru, et tavaliselt vaatavad seda etendust nooremad inimesed, paljud on ise kooliõpilased. Meiega samal ajal oli saali saabunud pensionäride grupp, kellest häälekamate ja julgemate arvamused arutelu ajal ajasid kohati ihukarvad püsti. Loodetavasti ei tööta ükski neist õpetajana või ei puutu muidu liiga palju pubekatega kokku. Uhh.
Foto on pärit teater.ee leheküljelt.
NO-teatri etendus rambo tekitas täna hommikul kolleegide seas palju vastandlikke arvamusi (eile oli pool teatrisaali vist mu töökaaslasi täis). Kes lubas, et ei astu enam iial üle NO-teatri läve, kes kilkas vaimustusest. Ma ise kipun sinna viimaste hulka jääma – põnev oli terve etenduse aja ja lavakujundus ning heli olid super, samuti näitlejatööd ja eriti Kaljujärve tegelase loomastumise protsess.
Lisaks oli etendus ka hea lühike, ma ei jaksa tavaliselt kolme tundi istuda ja kipun tüdima :)
Värske Bond kas meeldib või ei meeldi üldse. Tõelised fännid on ilmselt pettunud, et mingi tagaajamine käib ja nalja ei saa. Mulle aga meeldis väga, esimest korda oli Bond päris inimene oma sisekaemuse ja hingepiinadega. No ja mulle meeldib Daniel Craig, kohe väga.
Digitaalsest videolaenutusest vaatasin nädalavahetusel üht kohe väga head filmi – Pariis, ma armastan sind. 20 lühifilmi Pariisist, nii naljakaid kui ka kurbi, aga kõik väga head ja kõik absoluutselt omanäolised. Kohustuslik inimesele, kes Pariisi armastab! Mu lemmik oli Ladina kvartalit iseloomustav looke.
Aga muidu möödus nädalavahe jõuluselt – jõulukinke sai ostetud, ema juures sealiha hapukapsa ja verivorstidega söödud ja eile õhtul tulid Sarved ning tõid glögi, mandariine ja piparkooke. Ongi kohe selline jõulumeeleolu hinges praegu :)
Ossaa! Kui ma laupäeva õhtul Stephen Kingi “Mobla” kätte võtsin, siis oligi õhtuga kööga. Ei suutnud mina seda enam käest panna, nii põnev ja samas nii õudne oli. Pärast oli raskusi magama jäämisega. Eile vaatasin raamatut elutoa diivanilaual eemalt, teatava kartusega: kui kätte võtan, siis on ju jälle päikseline puhkepäev tuksis. Pidasin kella kuueni vastu ja siis lugesin ühe jutiga lõpuni. Kirjutab ikka häid asju, ma pole küll üheski Kingi asjas veel pettunud. Lugege!
Reedel vaatasime Hellboy esimest osa, kuna plaan oli kinno uut versiooni vaatama minna. Paraku jääb nüüd kinno minemata, nii vägev see film nüüd ei olnud, oli tubli keskmine. Ootab ära, kuni videolevisse tuleb.
Jõudsin eile lõpuks Taarkat vaatama. Olin arvustustest lugenud, et liiga palju olevat labatsemist ja õuka- ja hansajoomist ja tobeddaid nalju. No ei olnud ju. Ilus film oli, kurb ja valus ka. Naer kippus ikka pigem läbi pisarate olema. Ja ehkki setu keelest oli asi kaugel (isegi mina sain sest aru), sai ehedat setu elu ikka näha küll. Siiri Sisask tegi muidugi superrolli!
Ma olen viimasel ajal kultuurne ka olnud. Lugenud igasuguseid asju ja koguni kinos ja näitustel käinud. Muljetest mainiks ühte õnnestumist ja ühte ebaõnnestumist.
Soojalt soovitan Sõpruses jooksvat filmi “Taeva äärel“. Tegemist olla mingi triloogia teise osaga, ma esimesest osast ei tea midagi. Aga pärast filmi äravaatamist oli selge, et ega ei peagi teadma – see Saksa-Türgi film on lihtsalt niivõrd ehe. Fantastilised näitlejad, haarav lugu, kogu pilt… Türgimaa ja Saksamaa kontrast. Tüüpiline Saksa keskklassi kuuluv keskealine naine, kes oskab Türgi põgeniku emotsionaalsele ja võitlusvaimust laetud purskele oma kodumaal toimuva kohta korrata lohutuseks vaid üht: “Küll kõik laabub, kui Türgi Euroopa Liiduga liitub.” Mul ei hakka selliste filmide ajal pea kunagi igav, samas kui seiklusi ja põnevust täis actionid kipuvad tihti haigutama ajama.
Ei soovita minna Matkamajas üles pandud näitusele “Erootikamuuseum”. Erakoguna on see muidugi muljetavaldav, kuid kes loodab näha midagi Pariisi, Amsterdami või Berliini vastava muuseumi taolist, pettub kõvasti. Ei ole sajakroonist piletit väärt kohe üldse mitte. (muidugi ei saa välistada ka varianti, et ma olen lihtsalt liiga rikutud ja miski ei üllata mind).
Kommentaarid