You are currently browsing the tag archive for the ‘aed’ tag.
Mullu oli T-moni vanaemal kõrvitsauputus – 8 suurt paksu kollast kera saime kompostihunniku pealt. Kõik mõnusasti s*** peal kasvanud, ei grammigi väetist ega keemiat sees. Sai siis otsitud, et kes tahab, päris palju vaeva tuli näha nendest lahtisaamiseks. Kõige õnnelikum oli kõrvitsa üle üks foorumist leitud noor ema, kes sellest oma kaksikutele poole talve püreed tehtud sai.
Eile siis helistasime vanaemale, et kuidas tänavu kõrvitsasaak on. Et võtaks kohe kaks ja teeks sügavkülma püreed täis. Aga tutkit. Ühtegi pole tänavu! Siiamaani on kõrvitsataimedel vaid õied küljes. Nuvot nüüd. Kes mulle palun müüks kasvõi ühe sajaprotsendiliselt mahekõrvitsa? No eks ma võin lõpuks turult ka osta, aga siis pole ju täit kindlust, et see ikka mõnusast sõnnikust ja kompostist oma kasvurammu on saanud.
Kuna mu pärisaias tänavu miski ei kasva, siis olen saanud oma hingerahu hoopis virtuaalsest zen-aiast arvutimängus “Plants vs Zombies”. See zombide osa mind seal ei huvita, seda mängib T-mon (nagu üldse tervet seda mängu mängib tegelt tema ja ka mänguaed on tema oma), kuid mulle meeldib tema taimi kastmas ja väetamas käia, neile muusikat mängida ja seda tigu utsitada, kes raha kokku korjab. Tõeliselt zen-tegevus :)
Mängu treiler:
Mu aiandusprojekt on tänavu suht ula peal. Panin igasugu asju kevadel maha küll, aga edasi jätsin nad omapäi – las kasvavad, kui tahavad. Suuremat umbrohtu olen ikka korjanud ja kuumadel perioodidel veidi kastnud, aga süsteemitult. Tulemuseks on see, et mu maitsetaimede peenar ei idane ega mädane – midagi nagu kasvab, aga mitte sellisesse suurusesse, et tarbida saaks.
Täna leidsin süüdlase: naabermaja mutikese kass käib mu peenras magamas! Ajasin teda sealt kolm korda ära, sest nagu selja pöörasin, nii oli kõuts jälle mu salati ja spinati peal peesitamas. Hea on teada, et põhjuseks pole minu laiskus, vaid et süüdlane on mujal :p
Ja sõnasingi ära. Värske trend on siis see, et Pipi on nõus magama ainult süles, kaisus või vankris. Eilse öö veetis kaisus ja magas nagu miška, jälle poole üheksast poole kolmeni jutti, siis söömine, siis pani kuueni ja siis millalgi seitsme paiku oli äratus. Kõlab hästi, eks. Aga selle tingumuseks oli, et ma pidin tal KOGU AEG ümbert kinni hoidma – nagu ta lahti lasksin või, jumal hoidku, külge julgesin keerata, oli laps üleval ja hale nutt platsis. Päris ma ise siis magasin normaalselt. Paar korda vajusin ka sügavamasse unne, et sealt siis ehmatusega ärgata – kus laps on?
Päevaunedega sama värk: süles jääb sügavalt magama, nagu voodisse paned, nii silmad lahti. Kusjuures varem on see kavalus, et süles tuttu ja siis sokutame voodisse, alati töötanud. Jah, me kussutame ta magama teki sees, et voodisse tõstmisel temperatuuride vahet poleks.
Vankris magas vähemalt kenasti kõik see 1,5 tundi, mis me Nõmme turgu väisasime, ja pärast 1,5 tundi aias veel seisvas vankris ka, nii et ma sain vaarikataimedele kepid panna, uued basiilikud maha istutada ja lilepeenart rohida, isegi kiiges raamatut lugeda. No aga selle ma sõnasin nüüd ka kindlasti ära, eks.
Päevasel ajal on muidu lõbus ja jutukas nagu ikka. Isegi oli nõus tervelt kaks minutit kõhuli olema ja upitas pea ikka 45kraadise nurga all püsti terve see aeg. Ja millegipärast üritas niimoodi vaid paremale käele toetudes balansseerida, vasakuga õhus vehkides.
Ja Pipi täiskasvanud tädil on tuulerõuged. Veab tal, et tänapäeval on ka muid täppide tupsutamise vahendeid kui briljantroheline :p Ise loodan, et Pipi siiski viirust külge ei saanud, rinnapiimal olek peaks ju kaitsma. Aga kuna peiteaeg on 10-20 päeva, siis me võimlema ja beebikinno igaks juhuks minna ei julge, ikkagi potentsiaalsed viirusekandjad.
Üle hulga aja otsustas Pipi täna öösel täiega rokkida (TM Ieska) ja kaasata oma bändi ka ema ja isa. Et üllatus oleks täielik, jäädi enne üheksat rahumeelselt tuttu, et siis kella üheteistkümnest tuurid üles võtta. Kella ühest kolmeni puhati natuke ja siis rokiti edasi, seitsmeni välja. Seejärel tehti üks selline käbi (TM Kirjatsura), mida minu silmad veel näinud pole ning suigatati mu kaisus armulikult lausa poole üheksani. Ning seejärel pidi loomulikult päev algama, aga mitte omaette mängides, vaid vanemate süles elamist uudistades.
Ja et värk oleks täiuslik, nõustuti ka esimest päevaund vaid süles veetma, nagu lapse voodisse panin, nii olid silmad pärani ja naeratus näol.
No olgu, magabki õues kauem ja ma saan ehk oma noored vaarikataimed umbrohu seest välja rohida. Seitse neid ongi veel alles – üks ei elanud talve üle ja kaks niitis T-mon maltsa pähe maha.
Suur kevad juba käes, mai ukse ees, aga minu aiandusprojekt on tänavu väga aeglaselt edenenud. Õieti polegi ma midagi teinud, täna kraamisin alles oma paar peenrakest ära. Tuli välja, et murulauk juba möllab, tüümian on ka talve üle elanud ja ajab uusi rohelisi lehti, petersell tärkab ka taas ja sidrunmeliss tõelise umbrohuna on asunud maitsetaimede kasti vallutama. Maha on vaja istutada piparmünt ja basiilik. Ja külvata spinatit ja lehtsalatit, tilli ka.
Lillekastis on mul üks püsik, mis mullu ei õitsenud, aga tänavu ajab suuri pungasid. Muidugi ma ei mäleta enam, kes ta selline on. Ja metsikult/segamini maha pandud karikakarde-saialillede jms puhmas on ka ennast ise külvanud, midagi sealt igatahes tärkamas on. Ma enne lillekasti midagi istutama ei hakka, kui on näha, mis sealt tuleb ja kuhu augud jäävad.
Muru sisse pandud sibulatest on ka üht-teist ennast välja ajanud ja õitsema hakanud, tulemas on ka lisa. Ja homme on vist kastanil pungad lahti, täna olid need viimse piiri peal.
Vihma oleks vaja, sellist sooja ja värskendavat.
Mul on üks lihtne, aga ilus unistus. Selles unistuses on kaunis kevad- või suvepäev, päike paistab, võib-olla isegi õunapuud õitsevad. Ja mina istun oma aiakiiges ja loen raamatut, joon teed, vaatan rahulolevalt oma kaunist muru ja äsja korda tehtud peenraid, päike soojendab ninaotsa ja tedretäpid tulevad põskedele “plõnn” ja “plõnn”. Ja Pipi on sealsamas mu kõrval või õunapuu all varjus, vankris, magab sügavalt ja mõnuga.
Veel üleeile olin kindel, et see unistus küll ei täitu. Nimelt nõustus preili seni olema vaid liikuvas vankris. Kohe, kui seisma jäädi, oli kisa taevani ja lutt lendas ka kõrges kaares. Aga eile ma õue minnes ainult korraks põikasin aiast läbi ja ma sain endalegi üllatuseks tund aega muru riisuda! Ja täna jälle! Okei, iga viie minti tagant tuleb käia korra käru loksutamas, aga tegemist on siiski suurepärase progressiga. Võib-olla ma saangi siiski sel suvel midagi aias ära teha ja pärast kiiges mõnuleda ka. Praegu on aga pool meie murust vanast kulust puhastatud, pool vajab veel tööd. Tähelepanek järgmiseks sügiseks: niida muru ka enne lume tulekut!
kust saaks tellida sellist teenust, et tuleb töömees vastava massinaga ja kaevab läbi ca 50 m2 aiapinda? nimelt sai lumemarjapuu võsa maha võetud, aga käsitsi ei jõua never neid juurikaid välja kaevata. ilmselt on võimalik mingi pisikese kopaga maa segi pöörata, et saaks siis juured ära korjata, mulla peale tellida, tasaseks lükata ja muru külvata. kõigega saab hakkama, välja arvatud see esimene osa.
Mida on noorel emal veel õnneks vaja lisaks rõõmsale lapsele? Poolt tundi vaba aega, et õues päikese käes riisuda ja tärkavaid nartsisse-tulpe imetleda :)
Eile tuli naba ära
Täna käisime esimest korda kärutamas ja nüüd magab õndsat und juba üle kahe tunni.
Vannitamise võtame ka täna või homme ette.
Ja kevad on tõesti käes, näpud sügelevad aias riisumise järele, aga sellega peab veel kannatama, tips ei kannata veel tundide kaupa õues olla.
Paks lumi on alles maas ja taevast sajab teist päeva mingit jubedat ollust alla, aga vahepealsed päikselised ilmad panid mul näpud sygelema ja minus uinunud rohenäpp ärkas taas. Eile olin valmis juba bussiga Hortesesse sõitma, kuid õnneks saime MSN-s Kirjatsuraga kokkuleppele, et lähme täna ja autoga ja hoopis Hansaplanti. Mul oli soov osta maitsetaimi ja seemneid ja vaadata, mida ägedat veel pakutakse.
Pole ammu oma aia-asju üles tähendanud, sest midagi rõõmustavat pole ka nagu olnud. Kogu aeg on sadanud ja mu sügiseks ostetud-istutatud sügisastrid, krüsanteemid ja päevalilled läksid niiskuse ja tigude nahka. Mida need kodadega nälkjad ära ei söönud, läksid lihtsalt mädanema. Maja ees krüsanteemide õied mädanesid nii rõvedalt ära nagu õudusfilmis, ma ei tihanud neid isegi pildistada. Lõikasin õied lihtsalt otsast ära.
Minu väike aiandusprojekt on täiesti kontrolli alt väljas.
1) Olin nii lilli kui ka maitsetaimi istutanud liiga tihedalt, mille tulemusena on taimed üksteisest üle ja läbi kasvanud. Eriti lillekast näeb välja nagu metsistunud džungel. Pealegi ei taha seal miski eriti õitseda – seemnest maha pandud taimedest vaid rukkililled hakkasid eile esimesi õisi avama (õnneks).
2) Keegi, ilmselt mõni kass, käib mu salati sees aelemas (ma väga loodan, et mitte midagi hullemat tegemas).
3) Olin vahepeal mõned päevad Eestist ära ja selle jooksul kuivasid mu võõrasemad peaaegu ära. Kastsin ja turgutasin neid küll, aga nüüd on nad oluliselt nirumad ja vaaguvad hinge.
Kuna spinati sõin ära ja õitsema läinud taimed rookisin välja, jäi mu peenar-kasti nukker tühi nurk. Vaatasin siis eile Nõmme turul ringi, et mis sinna panna, ja ostsin lõpuks kaks kurgitaime. T-mon kommenteeris: kaugel see kartulimaagi enam.
Oravapere oli juba mitu aastat ennast suure kase otsas olevas linnumajas koduselt tundnud, nii tehti ka seekord sinna pesa ja syndis kolm imekaunist oravapoega. Aega l2ks, pojad kasvasid, karvad tulid selga ja sabagi andis juba peaaegu orava m66du v2lja. Nagu lapsed ikka, on ka oravapojad uudishimulikud ning kipuvad laia maailma. Vanemate hoiatused, et maailmas on kurjad varesed ja teravate kyyntega kassid, ajavad kyll hirmu nahka, ent alati on neid, kellel seiklushimu liiga suur. Nii juhtuski, et yks oravapoistest aial laulvat k2rbsen2ppi imetledes ennast liiga kaugele yle ukseava kyynitas ning puu otsast alla sadas:
6nneks ei saanud ta yleliia haiget. Ehmatus oli suurem kui valu. M6nda aega v2rises ta puujuurte vahel, kuid soe p2ikesevalgus ja lai maailm meelitasid ta sealt v2lja, aralt tegi ta esimesi samme. Hea, et ema kodus pole, m6tles ta, muidu tuleb hirmus pahandus.
Teised oravapojad piilusid aga 2revusega, kuhu vennas kadus:
Oravapoeg ei teadnud, et tema kodukask asub aias, mida peab enda territooriumiks yks mustavalgekirju k6uts. 6nneks teadsin seda mina ja nii ei saanud ma lasta oravapojal puu alla kalpsama j22da. Pessa tagasi panema ma ei ulatanud ja ega ma poleks oravapoega k2ttegi saanud, on ju teine p2ris nobe. Kyll aga sain teda veidi hirmutada, nii et ta m66da tyve krabinal yles sibama hakkas:
L6puks j2i oravapoiss k6ssitama oma kodumaja katusele, sest m66da linnumaja siledat seina ta kyll ronida ei tihanud. Kyllap ema varsti tuleb ja ta pesasse tagas aitab. Ma v2hemalt v2ga loodan.
Kommentaarid