Eile ma mõtlesin korraks küll, et mida tahab saatus mulle öelda, kui ühele teatriskäigule niimoodi järjest takistusi seab. Kõigepealt tegi Piret minu kodust lahkumisel täiesti enneolematu ja ainulaadse stseeni. Sisuliselt jätsin täiest kõrist röökiva lapse issiga koju*, tegin südame kõvaks ja istusin autosse. Mõtlesin, et ilm külm, pargiks Solarisse. See tiir, mis tuli ümber Solarise teha, et parkimismajja jõuda, osutus totaalseks liikluskaoseks ja -pornoks ning kui pärast hulk aega ummikus istumist parklasse jõudsin, selgus, et see oli täis. Kiire kõne mind juba teatri fuajees ootavale Juliale ja sain teada, et Vabaduse platsi all parklas olla veidi ruumi olnud. Tigusammul autodevoolus liikudes jõudsin viis enne seitset Vabaduse parklasse, sõitsin alla ja vaid selleks, et värava taha kinni jääda – autod minu ees ja autod minu järel – see massin, mis parkimispileteid andis, ei töötanud. Lõpuks tuli üks tädi, kes käsitsi pileteid andma hakkas ja sain sisse. Kell oli siis juba seitse läbi.

Seejärel võis näha üht paksu naist pardikõnnakul pooljoostes Draamateatri poole “kihutamas”. Ossakurat, kui külm oli! Kraadide poolest oli kesklinnas sama, mis Nõmmel, aga lisandus mingi vastik niiske tuul, uhh! Kohale igatahes jõudsin ja istusin maha just hetkel, kui saalis pimedaks läks ja näitlejad lavale astusid. Oleks minuti veel hiljaks jäänud, poleks vist enam saali lastud, mu istekoht oli täitsa keskel ka.

Etendus – “Augustikuu” – oli aga seda kõike sada korda väärt. Kes veel näinud pole, minge! Saab südamest naerda ja saab ka nutuselt nina löristada. Näitejate plejaad on selline, et kuku pikali! Ja Ita Ever muidugi…

* Piret jättis röökimise kohe pärast minu lahkumist