You are currently browsing the monthly archive for veebruar 2012.
Üks lihtne heegeldatud ja vööga hõlmikkampsik, hea kevadel või suvel kleidikestele peale tõmmata.
Kõik sai alguse sellest, et eelmisel pühapäeval läks Agne meie juurest külast otse iluuisutrenni. Ja meie Pipiga möllisime ennast kaasa, sest tahtsime näha, mis imetrikke see Agne juba jää peal teha oskab. No oskab ikka küll! Edaspidi ja tagurpidi ja püsti ja kükkis ja… Boonusena toimus väljaku teisel poolel laste trenn. Ning Piret seisis 45 minutit piirde taga, suu ammuli ja silmad pärani, olles lihtsalt lummatud. Sai siis lubatud, et järgmisel pühapäeval enne trenni viib Agne lapse esimest korda jääle.
Oi see nädal oli pikk. Iga hommik algas küsimusega, mis päev täna on ja mitu päeva on veel pühapäevani. Ja küll oli palju arutelu selle üle, mida selga panna :) Sest mis seal salata, iluuisutajate seelikud avaldasid Pipile ikka tohutult muljet. Leppisime siiski kokku, et esimesel korral on jalas lumepüksid, kuna nendega on hea pehme kukkuda.
Lõpuks jõudiski kauaoodatud pühapäeva õhtu kätte ning sõitsime Premia jäähalli. Uisud laenutatud, tuli kõigepealt harjutada uiskudega kõndimist tavalisel maal. Ja siis jääle! Kokku olid Pipi-Agne koos jääl 20 minutit, mis on umbes kolm korda kauem, kui ma eeldasin. Olin täiesti valmis selleks, et paari minuti pärast nõutakse ära. Aga ei, läbi “uisutati” 1,5 ringi ümber areeni ja lõpus hoidis Piret Agnel vaid ühe käega käest kinni. Siis tuli aga väsimus, aga mitte tüdimus. Lepiti kokku, et varsti jälle!
Suure aplaavaga ja linnapea egiidi all alles reedel ehk üleeile (!) avatud lumelinnaga läks küll vähe nihu. Kui tavaliselt ehitavad lumelinna kooliõpilased ja see kestab ikka kuu aega vähemalt, kevadisest soojast päikesest hoolimata, siis seekord pandi linna ehitama kunstikud. No kindlasti oli see linn väga kaunis oma avamise hetkel, kuid kahjuks lastele suht kasutamiskõlbmatu (ja muidugi ka väga väike). Täna, kaks päeva pärast avamist, oli lumelinnast järel vaid tükike torni ja hulk keelavaid silte. Üks poollagunenud liurada oli ka. Kahju.
Hunnik lund ja ongi kõik
Ainus säilinud atraktsioon
Teoorias peaks siin olema koobas ronimiseks ja lustimiseks
Ligipääs keelatud!
Ära tule! Ohtlik!
Oi kui kaua olen ma tahtnud Pipiga minna Milla Miia Manda muuseumi. No aru ma ei saa, miks on üks lastele mõeldud koht avatud nii jaburatel aegadel – kl 12 kuni 18. See tähendab, et enne lõunaund ei jõua ja pärast jääks napp tunnike. Võik ju varem avada või kauem lahti hoida.
Õnneks märkasin nende kodulehelt, et tänase lühendatud tööpäeva tõttu nad sulgevad varem, aga ka avavad erandkorras juba kell 11. Kasutasime võimalust ja kappasime kohale – bussiga Kadriorgu ja siis kelguga läbi vesise pargi. Ja hästi tegime, sest tegemist on tõeliselt toreda kohaga ning kahest sealveedetud tunnistki jäi napiks – huvitavat uudistada ja mängida oleks olnud veel ja veel. Ent kõht läks tühjaks ja uneaeg kippus peale, nii me sama marsruuti mööda koju ikka tulime. Ah et miks me sealses kohvikus ei söönud? Sooja toitu ei olnud, kuna vesi ei läinud keema. Koomikud! Aga see ei rikkunud siiski meie külastust.
Piret kiitis ise pärast, et suur mängumaja meeldis kõige rohkem. Tegelikult veetsime enam aega siiski muuseumi poole peal, kus sai kõike katsuda, proovida, selga panna, näppida, uurida, ronida jne jne. Mängutuba oli ka tore muidugi.
Kostümeeritud suvitaja fotoateljees
Kellassepa kontoris hammasrataste saladust lahendamas
Uhke sportlane autasustamisel
Torni otsas
Nukuteatri näitleja
Hiigelkausis
Toimetan midagi köögis ja ümisen viisijuppi.
Piret: “Emme, äla laula!”
Mina: “Ma niisama natuke ümisen.”
Piret: “Äla ümise KOGU AEG, mul läheb meel kulvaks!”
————-
Piret on juba mitu kuud hädas, et tema väike roosa mänguhiir on kadunud. T-mon toob siis lõpuks uue, kolmese komplekti (tegelikult kasside lelud). Päev hiljem on ka need kadunud.
Piret: “Meelde tuli! Ma panin hiilekesed loosa muna sisse.”
Mina: “Väga hea. Ja kuhu sa roosa muna panid?”
Piret: “Peitsin äla.”
Mina: “Kuhu?”
Piret: “Ei mäleta!”
…
päev hiljem:
Piret: “Jõuluvana viis loosa muna endaga kaasa, kus minu hiilekesed sees on. Lähme luttu-luttu Lapimaale ja toome tagasi!”
Käisime eile perega söömas ühes kenas pererestoranis, kuhu T-monit meelitavad head ribid, mind coleslaw’ salat ja Pipit mängunurk. T-mon oma ribid sai, Pipi mängunurga ka, aga mina salatit mitte – olla probleem kastme tarnijaga. Teenindaja muidugi ei hoiatanud, et toidu kõrval hoopis kurk ja tomat on ja üldse, kuidas saab nädalaid selline probleem kesta, aga okei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kõrvallauas istus sõpruskond lapsevanemaid oma lastega. Üks nii viiene tüdruk, kaks silma järgi 3-4 aastast poissi ja aastane tüdruk. Ning need vanemad lapsed olid absoluutselt pidurdamatud! Näiteks võttis nad mängunurka kaasa lastemenüü juurde toodud pliiatsid ja torkisid üksteist nendega näkku, laamendasid mängunurga väravaga ja jätsid teisi lapsi korduvalt sinna vahele, ronisid mööda tühjasid laudu (jalanõudega laudade peal!) ja lükkasid toole ümber ning tagatipuks lõhkusid ära suure-suure kindluse (Pipist kõrgema), mille Piret koos ühe teise poisiga oli just ehitanud. Ja seda nii, et klotsid lükati konkreetselt Piretile peale. Ja mida tegid nende laste vanemad? Sõid ja jutustasid rahumeeles omavahel, oma põnnidele mingit tähelepanu pööramata. Ühe poisi ema käis vahepeal moe pärast mainimas, et lapsed, käituge nüüd ilusti. Nagu sellisest abstraktsest nõudmisest saaks mingit kasu olla.
Lõpuks mul ütles närv üles ning mainisin neile, et kas te võiks palun veidi oma lapsi talitseda. Selle peale ei tulnud vastuseks muud kui jõllitavad kalapilgud. Ja viis minutit hiljem ahistasid need poisikesed üht võõrast veidi suuremat tüdrukut, konkreetselt talt asju käest ära kiskudes ja tema küljes rippudes. Ning seesama ema, kes enne vahel “keelamas” käis, arutas teistega oma lauas, et seni, kuni tüdruk ei nuta, nad segama ei lähe, las lapsed saavad ise hakkama, sest “tüdruk on ju suurem”.
Ma saan aru, et lapsed on erinevad, temperamendid on erinevad ja lapsevanemad on ka erinevad, aga avalikus kohas võiks ikka vähemalt püüda oma lapsi kontrollida. Seda enam, kui tead, et nad on aktiivsemad ja koos mürades kipuvad end üles keerama. Mulle jäi vägagi mulje, et neile lastele polnud lihtsalt seletatud, kuidas teistega arvestada ja üldse avalikus kohas käituda.
See oli nüüd vingupostitus :)
Omast arust tegin elevandi. T-mon hüüatas eile koju saabudes: ohoo, kui ägeda roti sa oled heegeldanud! No täna sai elukas jalad ka alla ja on ehk rohkem elevandi moodi? Pipile igatahes meeldib.
Kommentaarid