Soolakambrist vol 2

Võta nüüd kinni, on see soolakambrikuuri (10x) teene või juhus, aga Piret on teinud lasteaias käimise kestvusrekordi – neli nädalat. Võib-olla sõnan nüüd ära ka, aga igatahes olen vaimselt valmis, kui peaks olema vaja teda veidikeseks jälle koju jätta. Seni oli ikka iga 2-3 nädala tagant vähemalt nohu või köha. Jube väsitavaks ja tüütuks läks see igaõhtune lasteaiast soolakambrisse sõit lõpuks küll. Lastel läks alguse-elevus kah üle ja hakkasid lollusi tegema, vahel isegi jonnima, kuigi kokkuvõttes käituti ju üsna mõistlikult. Nii et kel vaja, sellele soovitan Magdaleena polikliiniku tervisekeskust küll. Hind ja suhtumine täitsa normaalne, aegu on ka saada.

Eile hommikul käisime Pipiga üle mitme kuu ujulas. Mingi totaalne muutumine on toimunud – laps julges basseini äärelt vette hüpata, jalad põhjast lahti lasta ja kätiste abil nii kõhuli kui ka selili sumada, vahel ülepea vee alla vajumisest välja tegemata. Varem on ta ikka üsna arglik olnud, ehkki vesi iseenesest on meeldinud. Nõudis ka suurde basseini, lubasin, et järgmine kord läheme. Tubli tüdruk!

 

Elamused

1) Ma olen nüüd enam-vähem järjest ehk paari nädala jooksul ära vaadanud kolm osa Rootsi versiooni “Lohetätoveeringuga tüdrukust” ja Hollywoodi variandi esimesest osast. Eile kinost tulles tundus mulle, et Rootsi ja Meerika variandid on nii erinevad, et neid on võimatu võrrelda. Mõlemad on head. Ja pole just palju filme, mis võivad kesta 2,5 tundi ja mille jooksul ei hakka igav. Täna hommikul ärgates oli selginenud aga arvamus, et Rootsi oma meeldib natukene rohkem – tabab enam raamatu õhustikku, ei ole nii tempokas ja nii “krimka”. Rootsi Miikael on ka rohkem ajakirjanik, Lisbethid on mõlemas versioonis väga lahedad. Ja Hollywoodi filmi viimases veerandis olid traagelniidid näha – nad olid raamatuga võrreldes kogu uurimisprotsessi nii palju lihtsustanud ja kokku tõmmanud, et lõpplahenduseni jõudmine ei olnud enam päris loogiline. Enam-vähem lambist arvasid peategelased, et äkki on nii, ja siis,üllatus-üllatus, oligi. Aga soovitan vaadata mõlemaid versioone ja muidugi lugeda raamatut ka. Raamat on ikka kõikse parem!

2) Käisime juba teist korda Gotsus söömas. Lisaks frititud kanale tuleb seal eelroana kindlasti võtta riisirulle. No niii head! Mul oli hirmus vürtsise toidu isu ja võtsin ka vürtsika nuudlisupi köögiviljadega. Olin kui väike lohe, pisarad jooksid. Ehk et läksin liiale. Aga hea oli!

3) Viimane lugemiselamus on aga Eveli Kauri “Käsitööpäevik“. Eveli blogi lugeja olen juba ammu, seega oskasin aimata, mida raamatust oodata. Siiski oli see ootamatult veel mõnusam, südamlikum, värvikam ja ilusam. Jah, käsitöö tegemisest ja maal elamisest saab kirjutada nii, et lugejale jääb sisse nõnda soe tunne. Kui kahju, et ma õmmelda ei oska, kudumise äkki tuletan isegi meelde, kooliajal sai ju kampsuneid-salle-kindaid kootud küll.