You are currently browsing the monthly archive for märts 2010.
laps sai kogemata hariliku pliiatsi kätte. osa kunstiteosest mahtus isegi paberile
Pildi tegi UL
Üldiselt on nüüd nii, et kuna Piret on juba suur ja sisetunne mul ka ütleb, et nii on õige, siis hakkavad teda puudutavad postitused parooli all ilmuma.
Ja parool saab olema uus, sest vana on kasutuses nii iidamast-aadamast, et mul puudub selle omajate ringist igasugune ülevaade.
Parooli soovijatel palun endast kommentaariumis märku anda. Pane e-mail kah sinna vastavasse lahtrisse, keegi peale minu seda ei näe, nii et spämmi ära karda. Sinna e-mailile ma siis saadan selle salasõna.
Kuigi Piretil on sünnipäev alles ülehomme, toimus suur pidu sõpradega juba täna ära. Ikka selleks, et kõik tulla saaksid. Sünnipäevapidu oli Hippo Peopesa mängutoas ja lapsed lustisid ikka täiega. Täiskasvanutelgi oli vahva. Aitäh kõigile, kes tulid! Ja Lisettele soovime kiiret-kiiret nohust paranemist! Kohal oli 9 last vanuses 0,5 – 4 ja 18 täiskasvanut.
Minu pildid läksid suures osas metsa, miskipärast udused kõik. Aga kohal oli ka oskajamaid fotoaparaadi käsitsejaid, nii et loodetavasti saab lähipäevil päris pilte ka.
Piret ja nukumaja:
Kõige väiksem külaline Harald:
Pallimeri oli kõige suurem hitt:
Säde ja Liisi:
Ingvar:
Tahvel:
Uude koju kolinuna saime endistelt omanikelt päranduseks ka vana kiiktooli. Ega ta mingi väärtuslikus mõttes vana ei ole, nõukaaegne masstoodang. Aga ikkagi kiiktool!
Nüüd tegi T-moni vanaema toolile imelise lapitehnikas katte ja tool sai kohe hoopis uue näo. Praegu on tool siiski pagendatud verandale, sest üks väike tegelane jätab muidu oma näppe jalaste alla ja vahele.
Veranda, nagu pildilt näha, on hetkel lihtsalt üks tühi ruum, kus akende vahelt viliseb tuul ja siseviimistlus puudub. Aga põrandalauad on ehedad ja majapoolses seinas on laia palki, mida saab eksponeerida. Kunagi saab sellest maja kõige mõnusam tuba, kus tugitoolil on aukoht.
Täna saabusid osta.ee-st ostetud talvesaapad ja läksime kohe õue neid testima. Talveriietes ja kobakate jalanõudega püdelas lumes käimine on hoopis midagi muud kui toas, kuid Piret nautis seda väga. Umbes pool tundi tatsusime õue peal ringi, siis ta väsis ära ja polnud enam nõus püsti seisma.
Piretil oli seni kasutuses kolm üsna sarnast sõna – emme, mämm, ja erilise tungiva intonatsiooniga “mmmmm”, mis tähendab mõmmit. Ilmselgelt on “m” Pireti lemmikhäälik. Lisaks “pah”, millega tähistatakse lampi, voodit, palli ja veel mõnda asja. Ning “buh”, mis on näiteks buss, puu ja veel mitmed objektid.
Täna aga sai laps uue raamatu, kus tiigri pilt sees. Vaatas, näitas näpuga ja teatas: “žžziiiiige!”. Hiljem näitas oma karvast mängutiigrit ja väitis sama. Ja nüüd ongi, et kui esitleda lapsele tiigrit ja küsida, kes see on, on vastus kindel. Nii et uus sõna õpitud.
Ootame kannatamatult, millal öeldakse “issi”.
Patsid tehti täna pähe ikka asja pärast – külla oli oodata nooremat noorsandi. Harald tuligi ja oli võluv, nagu alati. Kahekesi mängiti teineteiselt asjade äravõtmist ja pärast võisteldi nägudetegemises. Piret loomulikult vahepeal magas kah, sellest kostüümi ja soengu erinevus piltidel.
Nii, mis meil täna siis telekast tuleb:
Oo, kui huvitav sahtel:
Sahtlist pätsati paar sokke:
Paneks mingit mussi ka:
Niimoodi kõnnime
Nüüd võib küll öelda, et Piret kõnnib. Eelistatuim liikumisviis on selgelt kahel jalal ja omapäi. Ainult ilma toeta püsti tõusta veel ei oska (kükitab maha ja tõuseb siis kükkist üles küll) ja kui vaja ikka eriti kiiresti edasi saada (näiteks tagaajamismängus), siis on käpuli mõnusam.
Nii sai Piret omale elu esimesed sandaalid. Imelik on aga see, et kui poes tundus varvastel kasvuruumi just parasjagu olevat, ka seistes, siis kodus on sandaalid väga täpselt parajad. Konkreetses kaupluses järgmist numbrit polnud, aga äkki mõnes sama keti teises poes leidub ja saab siiski ära vahetada.
Hullumaja on see lapsele jalanõude otsimine ja ostmine! Nii hullumaja, et isegi kirjutada sellest ei viitsi. Kellel aga vaja, siis Ülemiste keskuse Renos oli päris okei valik.
Pildil testib Piret uusi kingi. Pluusil on näha äsja lõppenud keefirijoomise jäljed.
Jajah, näe, vanas eas ja titemammama olen avastanud kaubanduskeskuse kui ajaveetmiskoha võlud. Ostlemine pole mulle kunagi meeldinud, niisama riideid vahtida ka ei viitsi. Aga täna, kui otsustasin lapsel nohu võidetuks lugeda ning kui Piret sellest hoolimata hommikul lakkamatult vingus, leidsin, et meile mõlemale on vaheldust vaja. Kaua sa ikka samu nägusid, samu seinu ja samu mänguasju vahid. Kuna autot meil täna pole ja jalutuskäigu kaugusel asuvad sõbrantsid oli hõivatud, pakkisin lapse pärast esimest und kärusse ja kooberdasime Järve Selverisse. Keefir oli ju kodus otsa saanud.
Piret on väga hea hängija, ma ütleks. Teel sinna vahtis ja kommenteeris hoolega autosid ja inimesi. Selveris lasi mul asju korvi laduda ning ise vaatas ringi, suu ammuli. Isegi siis ei tulnud mitte üht virinat, kui ma piimaleti ees Lanat kohtasin ja lobisema jäin. Juku mänguasjapoest käisime kah läbi, sest ma tahtsin näha, mis see turvatool maksab, mida ma olen netis passinud. Seal piidles Piret lelusid, aga endale ei osanud midagi nõuda, uh.
No ja siis, preemiaks suurepärase käitumise eest, läksime teisele korrusele mänguaeda ka. Mänguasju seal küll polnud, aga oli suuri pehmeid klotse ning palju vaba põrandapinda, kus kõndimist harjutada. Mamps jõi mänguaia kõrval tooli peal kohvi ning Piret kappas ringi, vahepeal oli isegi mõni laps veel. No ja siis sõime sealsamas kõrval kohvikus. Teenindus polnud suurem asi (ettekandja oleks ju võinud mulle ise lastetooli pakkuda, nähes, et ma titte süles toidan), aga täiskasvanute söök oli okei. Pärast veel mängumaale tagasi.
Kõndimise poolest tegi Piret just sealsamas suuri edusamme, läbides korduvalt ikka nii 10 meetrit korraga, enne kui kukkus. Kukkumine on kah suht käpas, ta laseb end ise põlvest alla, kui tasakaal kaduma hakkab. Ainult ühe korra käis niimoodi kummuli, et väike nutt peale tuli.
Kui Piret enam mängumaal olla ei tahtnud ja sülle tikkus, käisime veel läbi kingapoed – lapsele ju esimesi sandaale vaja. Midagi ei leidnud muidugi. Ühes poes polnud meie numbreid, teises olid vaid sellised mudelid, mida mina Piretile jalga suruda ei suutnud, ehkki jalalaba pikkuse poolest oli ruumi ülearugi. Müüjad kah vahtisid kalanägudega, kui ma riiulitelt uusi mudeleid ja suuruseid tõin, ehkki olin poes ainus ostja. Paistab, et masu pole klienditeenindusele ergutavalt mõjunud. Päris ilma soorituseta ostlemine siiski ei jäänud, A&G poest sai Piret kaks suvist pluusikest.
Aa, ja muideks, Järve keskuses on isegi mähkimislauaga ema ja lapse ruum olemas, aga ühtegi silti sinna ei juhata. Teisel korrusel enne Sportlandi läheb üks personalile mõeldud uks, vat selle taga ongi.
Teel koju kukkus Piret nagu niidetult ja magab nüüd koduhoovis edasi. Ja mul kah tuulutatud tunne peal. Kokku kogu üritus kodust lahkumisest koju jõudmiseni – neli tundi.
Kommentaarid