You are currently browsing the monthly archive for oktoober 2009.
Seitsmekuune Piret on üks igavesti vahva tegelane. Mis ta siis teeb ja oskab:
* jutustab endiselt nonstop, lemmikväljendid on bäbäbä, ämmääää ja äpä-äpä, vahel ka okouuuu
* istub nn kapsaraua asendis (TM Ghil) ehk üks jalg ees, etine taga kõver. Korra olen ta leidnud istumast ka, mõlemad jalad ees. Või noh, jalad rohkem kõrval, peaaegu spagaadis. Enamasti toetab istudes ühe käega maha, et tasakaalu hoida, aga vajadusel on “look, no hands” variant ka kasutusel
* käputab lühikesi vahemaid, nii paarimeetrisi. Aga vaikselt laiendab oma maailma. Uus huvitav avastus on vaiba äär – seda saab üles tõsta ja, ime küll, see kukub ise maha tagasi!
* harrastab kummalisi tasakaaluharjutusi. Näiteks on käpuli, toetab ühe jala täistallaga ette maha ja tõstab üles ka sama poole käe, sirutades selle taeva poole. Ja siis balansseerib niimoodi, küljetsi ja on ise hirmus õnnelik. Kukub ikka ümber ka üsna tihti. Ja muidugi jalgade sirgeks ja atagumiku taeva poole uppi ajamine on hitt!
* jääb ise oma voodis magama. Teeb kaks päevaund – kl 9 lühikese, nii 30.45 minutit ja kl 13 pika, lausa kaks tundi. Viimase eelduseks on küll liikuv vanker. Olen proovinud oma voodisse teda siis panna, aga sel juhul veab välja tunnikese. Noh, mammale kulub ka igapäevane motivaator liigutamiseks ära. Magama läheb õhtul kl 19.
* lemmiktoit on kõrvitsapüree eri lisanditega. Juurikatest on kasutusel lisaks kõrvitsale ka suvikõrvits ja porgand, puuviljadest pirn, banaan, ka purgi-virsikupüree. Õhtul sööb hea isuga riisihelbeputru puuviljapüreega. Hommikuti pakun talle lolli järjepidevusega tatrahelbeputru. Vahel sööb, vahek mitte. Rinda saab 5 korda ööpäevas. Kaks ööd on maganud 8,5 tundi söömata.
* lemmikinimene on issi. Kui T-mon koju tuleb, siis laps lausa hüppab ja kilkab. Issi võtab ju kukile ja loobib õhku, vägev värk!
* muud inimesed peale emme ja issi eriti ei meeldi. Enamust võib siiski ohutust kaugusest ja lapsevanema sülest uudistada, mõni aga ajab isegi nii nutujoru peale.
* endiselt kaks hammast
Pärast kellakeeramist on ööd meie majas jälle rahutumaks muutunud. Piret jääb kenasti kell 19 magama (isegi on veidi raskusi teda selle ajani üleval hoidmisega), sööb 22.30 ja siis kuskil kella ühest hakkab iga tunni tagant ärkama. Ajab end käpuli, kõigub uniselt ja viriseb. Vaja ta pikali panna ja pai teha, siis magab edasi. Suht tüütu.
Kui ta öösel vastu teisipäeva kahe ajal enam uuesti magama ei jäänud, seda ka mitte 15 minuti paitamisega, kolisin elutuppa ära. Piret protestis küll, aga ei nutnud. Ja seda protestihüüdu oli oma 20 minutit, kuid siis oli vaikus majas, kuni 4.30 süüa küsis.
Öise söömaga on ka viimasel ajal nii, et ega tal kõht tegelikult tühi ei paista olevat. Natuke sööb ja kipub kohe rinna otsas magama jääma. Ja hommikul kell 7, kui hommikusöögi aeg on, siis samamoodi vaid pisut mekitakse.
Sellest kõigest järeldasin ma, et a) ta suudab end sealt käpuliasendist ise pikali organiseerida ja magama jääda küll b) ta ei vaja enam tegelikult öösel süüa, vähemalt mitte nälja pärast.
Eilne öö oli siis mõeldud testimaks, äkki laps tahabki tegelikult öö otsa söömata magada ja see juures nii, et ema teda kogu aeg uuesti uinutamisega ei sega. Laps tuttu pandud, kobisin juba eos elutuppa magama. 22.30 oli öösöök nagu tavaliselt. Kella 2 ajal kostis teisest toast viu-viu. See, et emme ei tormanudki teda paitama, kutsus esile hämmastunud vaikuse. Veel paar vääksu. Vaikus. Ja oligi vaikus ning peagi kostis unenorin. Sama asi kordus kuni kella kuueni iga tunni tagant. Mina olin muidugi valmis startima, kui tõsisem nutt peaks tulema. Aga ei tulnudki! Lõpuks tuli mul laps kell 7 hoopis üles ajada!
Ise magasin ka paremini kui iial varem, sest teise tuppa ei kostnud Pireti tavapärane läbi une sahmerdamine. Mis paneb mõtlema, et äkki olekski aeg laps eraldi tuppa magama kolida. Aga noh, ärme hõiska veel, see oli ainult üks öö. Aga jube hea tunne on küll. Minu suur tubli tüdruk!
Ehkki sünnipäevani veel mõni päev oodata, käisin täna lapsega tehnokontrollis. Kaalu on 9430 gr (iive 1,5 kuuga 670 gr) ja pikkust 73 cm (juures 2 cm). Mütsi number on 47.
Arst vaatas kõrvad-kurgud-kopsud üle, peale nohu pole Piretil miskit häda. Kirjutas mingid tilgad ja lohutas, et pole hullu. Õues käskis ka edasi käia. Mul kohe süda palju rahulikum. Ja see aurutaja teeb ka kinnist nina veidi paremaks, öösel sai laps täitsa normaalselt süüa. Hommikuks oli muidugi nina jälle kinni.
Millal väikese räpakolli aga vanni pista võib, ei tea. Jupikaupa olen teda ikka küürind, aga korralikku leotamist ja juustepesu pole 2 nädalat olnud.
Kui eile, nohu 15ndal päeval, oli lapsel nina hoolimata kõigist mu pingutustest nii kinni, et ta süüa ei saanud, läks T-mon ja tõi meile koju väidetava imeasja. Peaks olema asjakohane investeering, sest sobib nohu ja köha vastu võitlemisel nii lastele kui ka täiskasvanutele ja peaks vastu pidama mitmeid aastaid, internetist surfates leidsin paljupalju väikelaste vanemaid, kes seda taevani kiidavad. Tegemist siis inhalaatoriga, mis tekitab toatemperatuuril auru, mida siis vastava otsiku või maskiga tuleb sisse hingata. Suur inimene võib ka poti sees vett keeta, siis rätiku üle pea tõmmata ja seda auru hingata, beebiga aga päris nii ei tee, eriti mitu korda päevas. Piret hoolimata teatavast mürinast uut masinat ei pelga, jäi, mask näos, mulle hoopis sülle magama.
Aga üldiselt olen ma ikka päris tujust ära, sest täna lõi palaviku ka jälle, 37.5. Kahetsen, et hakkasin lapsega õues käima, vast oleks ta juba terve :( Aga noh, oleks tädil rattad all. Kui poleks terve, siis kahetseksin, et õue ei läinud.
T-mon lasi täna voodi põhja kõige alumisse asendisse, sest üks rabas hommikul võre ülemisest äärest käega kinni. Kuna Piret magab magamiskotiga, siis ta vahetult pärast ärkamist liiga aktiivselt õnneks roinata ei saa, aga parem karta, kui kahetseda.
Aga äratus ei olnudki kellakeeramise puhul 5.00, nagu ma kartsin, vaid alles 5.50. Ja öö oli eeskujulik, mõlemad söömised juba talveaja järgi.
Meil toimub mingi turboarenemine praegu. Eile tehti esimene käputamine. Praegu läksin vaatama, et mis seal teises toas nii pikalt juba omaette mängitakse – ja üks istus, täitsa ise, ja “luges” oma raamatut :) Üks jalg kenasti ees, teine krõnksus taga. vanust siis kuus kuud ja kolm nädalat.
Oligi pikalt uudiste osas vaikus.
Ettevaatust, allpool on vihjeid ka karikakardele!!!
Sõbrad, palun andke nõu lisatoidu osas.
Siiani olen lisatoitu andnud kaks korda päevas ja nii, et puder või püree enne ja siis rind peale. Söödi lisa hea meelega ja palju, rinda võeti suht vähe. Tulemused: lapse seedesüsteem hakkas enneolematu tihedusega tööle. Lisaks ma tundsin lausa füüsiliselt, kuidas selle paari nädalaga piima vähemaks jäi – õhtusel toitmisel enne magamajäämist jäi laps rahulolematuks, imes ja imes, aga neelata polnud enam midagi. Sama jama ka öisel toidukorral.
Lugesin ja uurisin ning leidsin, et teise variandina soovitatakse rinda enne ja siis mõne aja pärast lisa. Kui ma aga tunnike pärast rinda lisatoitu pakun (nagu soovitab ka meie uned pästnud raamatu päevakava), siis võtab kaks ampsu ja kõik. Kui see vahe aga pikemaks venitada, siis jookseb juba väga uneaja lähedale see söömine. Pluss on see, et kahe päeva jooksul kõht jälle lapsel normaalne ja piima ka tundub rohkem jaguvat.
Ise mõtlen, et selle esimese variandi puhul läks vist vähe paljuks seda lisatoitu, kippus juba põhitoiduks saama, kuid tema vanusel rinnalapsel peaks tahke toit just sõna otses mõttes LISA olema. Aga teise variandi puhul ei lähe seda lisa kohe üldse. Või peaks veel harjutama, alles 2 päeva ju nii teinud?
Ma kohe kindlasti ei tahaks, et Piret juba rinnast võõrduma hakkaks või piim kaoks. Arvestades, kuidas ta nii tihti haige on, on rinnapiim vähemalt aastani hädavajalik.
PS: Kõige lihtsam lahendus oleks püreed enne rinda lihtsalt oluliselt vähem anda või rinda enne püreed vähem anda… Aga äkki on veel variante ja kogemusi? Imetamisnõustaja Ülle Lember soovitab just seda varianti, et enne rind ja siis lisatoit.
Rääkisin Piretile, et H-d juba liiguvad ja Aare ka ja… Aitas! Piret läbis just oma elu esimese meetri ÕIGETPIDI! Hirmus virin ja krigin käis selle protsessiga kaasas, et miks see niiii raskeeeeee peab olemaaaaaa ja anna see telefon mulle lähemaleeeeeee, miks ma ise pean pingutamaaaaaaa…. Aga näe, ei jäägi eluks ajaks tagurpidi Antsuks!
Pättust tegin ka, panin lapse korra keset põrandat istuma. Püsis ilusti tasakaalus, käed lahti, oma 5 minutit. Aga tehniliselt oskab ta istuda siiski alles siis, kui ta ise istesse minna oskab.
Voodipõhja peaks ka nüüd kõige madalamasse asendisse laskma. Mine tea, millega veel üllatab.
Korjasin puslemati ära ja panin asemele paksu (mittelibeda) vatiteki. Seinad ja diivanilaua ääristasin patjadega. Ise ei julge sammugi lapsest eemale minna, sest üsna kiiresti nihverdatakse end turvatsoonist välja kõvale põrandale.
Umbes iga 10 minuti tagant tuleb kindlalt peaga vastu põrandat kukkumine ära. Nii hirmsasti on vaja end istuma sättida, aga kätt külje alla tasakaaluks panna veel ei taipa. Ja nii muudkui lennataksegi suure hooga selili, kuklaga vastu maad.
Kõigile väikeste laste emadele on aga kindlasti “suurepärane” uudis see, et pühapäeval keeratakse kella. Tagasi. Kui töö- ja kooliinimestele on see hää, sest saab tund aega kauem magada, siis tittedel on ju täiskasvanute rumalast kellast savi ja nad elavad ikka sisemise ajanäitaja järgi. Ehk et kell 7 ärganud lapsed hakkavad nüüd luuke lahti lööma kell 6. Kuna Piretil on kindel kellaajaline päevakava, siis hakkasime juba esmaspäeval seda vaikselt nihutama ja elu talveajas juba enam-vähem toimib. Ainult et hommikul ärgatakse ikka samal ajal kui enne, ehkki õhtune magaminek ja öine söömine toimuvad hiljem. Loodetavasti läheb see ikka aja jooksul paika, ei tahaks küll kevadeni 5.45 päeva alustada, fuih.
Kas Nuhk Albertil on kelmikad patsid ja kaks keppi?
Kuna Piret liigib endiselt veel vaid tagurpidi (ehkki kõik tema sõbrad vist juba vähemalt nihkuvad mingil viisil eesmärgi suunas), siis pole ta saanud harjutada ka enda põlvili tõmbamist. No kui sa oled vastu diivanit või tooli alati seljaga, sest satud sinna kogemata kombel ja tagurdades, mitte omal soovil, siis ei saa neist ju ka kinni võtta ja end kõrgemale hiivata.
Täna tõstsin ta suure mängukaru juurde ja see elukas oli nii inspireeriv, et preili haaras, hopsti, karul peast kinni ja tõmbas end põlvili. Oskab küll.
Võimlemises edutati meid viimati suuremate laste gruppi, kes kõik juba roomavad või käputavad. Siis aga jäi laps tõbiseks. Loodetavasti järgmisel nädalal õnnestub juba minna ja teiste, õigetpidi liikuvate laste nägemine veenab ehk Piretit, et nii on sootuks otstarbekam.
Piret ei paista silma just erilise järjekindlusega. Kunagi harjutas natuke roomamist. Ei tulnud välja, hakkas end hoopis käpuli ajama, Tükk aega on harjutanud käputamist, kuid hakkas liikuma hoopis tagurpidi. Kui ta eelmisel nädalal käpuli olles lõpuks ka kordamööda käsi hakkas tõstma ja niimoodi enam tasakaalu ei kaotanudki, lootsin, et nüüd läheb varsti edaspidikäik sisse. Aga tutkit. Piret otsustas, et aitab sellest käputamistrennist küll, teeks midagi hoopis põnevamat – hakkaks istuma!
Üleeile tehti esimest korda seda põlvili istumise värki – käpuliasendist toetati pepu kahe põlve vahele maha ja aeti kere püsti, vaid üks käsi põrandalt tasakaalu otsimas. Vägev värk. Aga õiged inimesed istuvad ju ikka, jalad ees, eks. Kuidas see asend saavutada?
Praegu käib sellele keerulisele ülesandele lahenduse otsimine järgnevalt:
1) Mine käpuli
2) siruta üks jalg elegantselt ja sirgelt kõrvale, umbes nii nagu kergejõustiklased venitusharjutusi teevad (vt fotot)
3) püüa kann üle kõveraks jäänud jala maha toetada
4) veere selili
See viimane punkt ei ole plaanipärane.
Loodetavasti pöördub ta mingi hetk siiski ka käputamise juurde tagasi ja õpib selle selgeks.
Piretil on kogunenud kaks kastitäit mänguasju. Üks kast on kuskil silma alt ära ja teise kasti keeran tema jaoks igal hommikul külili, siis ta ise inspekteerib seal. Ja mänguasjad käivad muudkui kahe kasti vahet – kui millegagi ikka mitu päeva pole mängitud, läheb see varukasti ja asemele tuleb midagi muud. Ja kui ära tüüdanud lelu on nädalakese peidus olnud ja siis välja tuuakse, on see jälle huvitav.
On aga mõned mänguasjad, mis peavad olema alati käepärast ja millega mängitakse kõige rohkem.
Kõigepealt Koolibri kirjastuse raamat “Mina oskan ise”. Keegi tõi selle meile kingiks ja küll see on hea kink! Praegu on raamatu pehmeid lehekülgi niisama mõnus nätsutada ja seal sees neid nööpe-lukke käppida, suuremana saab aga harjutada kingapaelte sidumist, värvide ja kujundite tundmist jms.
Vanavanaema kingitud plüüžist lehmake. Ei tea, mis selle veisega on, aga selle nägemine ajab ka kõige kurvema tuju kohe minema. Lehmakesega on Piretil omad pikad jutud ja vahel musitatakse seda ikka eriti heldinult.
Piiksuv pehme toruelevant. Leidsin selle Selveri lasteosakonnast. Elevant tundub üsna süütuke, seni, kuni see kätte võtta – väikesegi surve peale teeb elukas naljakat häält. Piret armastab elevandil peast või jalust kinni hoida ja vastu maad taguda. Nalja kui palju. Ja lärmi ka.
Ämblik-kärbes. Närimisrõngaga putukal on krabisevad jalad. Päris pisikesena oli nendega hea haaramist harjutada, nüüd nätsutatakse lihtsalt mõnuga nii rõngast kui ka elukat ennast. Kui on väljasõit ja lapsel vaja ü
pikemalt kuskil rahulikult istuda, nt turvatoolis, siis on see mänguasi kindel valik.
Lihtne kõrin – seda tüüpi kõrinaid on meil mitu ja need on absoluutsed hitid. Saab imetleda eri värvi jullasid, neid kõiki korraga või ükshaaval suhu toppida ning kõrinaga ringi vehkida. Lihtsuses peitub võlu.
Kommentaarid