You are currently browsing the monthly archive for september 2009.
Pool aastat on päris pikk aeg. Aga selleks, et pisikesest pambust kasvaks oma iseloomuga, ringi toimetav ja igatpidi asjalik inimene, on see lühike aeg. Jube ikka, kui kiiresti peab inimene kasvama, õppima ja arenema.
Täna on ühtlasi ka mu kalli õeraasu sünnipäev, musid talle ka siitkaudu! :*
Poole aasta mõõdud jäävad Piretil paraku võtmata, sest perearstile on meil asja alles kahe nädala pärast. Oskustest aga niipalju, et igatpidi keeramine-pööramine tuleb nagu muuseas, roomata enam ei üritatagi ja enamus ärkvelolekuajast veedetakse käpuli end õõtsutades. Eile tekkis uus asi – käpuli olles ei ole põlved enam kõrvuti, vaid üritab üht jalga teisest ettepoole asetada. Seetõttu kaob vahel tasakaal siis ära ja veereb selili – nii et mina muudkui turvan, et ta ennast mõne kõva kõrina või lauanurga serva vastu katki ei kukuks. Liigub endiselt tagurpidi, aga on oluliselt tempot tõstnud.
Kui teda kätest istuma tõmmata, siis ajab jalad ka tugevalt vastu ja laseb end tõmmata lausa seisma. Seisaks ka, kui lastaks, aga vara veel, kasvagu enne tugevamaks ja õppigu end ise püsti ajama. Sama istumisega – toe najal istub vabalt ja enam ära ei vaju, nagu eelmise kuu pilti tehes. Aga ega me enne teda eriti istuma ei säti, kui ta ise end vastavasse asendisse oskab upitada.
Jutustab ja suhtleb nonstop. Reageerib häältele ja tahab kohe vaadata, kust mingi heli tuleb. Jutustamises on uusim trend suuga matsutavate häälte tegemine, issi olla õpetanud.
Käpad on kohe igal pool küljes, kuhu vähegi ulatab. Ja kõik rändab loomulilt kohe suhu. Armastab patsutada ja kui keegi talle käe ulatab, peopesa ülespoole, siis hakkab rõõmsalt kilgates seda patsutama. Kui mänguasi käest maha kukub, pöörab vaatama, et kuhu see kadus. Aga käest laseb endal asju veel protesteerimata ära võtta, ses suhtes on leplik laps.
Sööb rinnapiima, lisaks pool banaani päevas.
Vaktsineerimistega on kolmekuuse beebi graafikus ehk 2 nädala pärast saab 4,5 kuu vaktsiinid, kui ikka terve on.
Võõrastab, aga valikuliselt. Kui uus inimene kohe privaattsooni ei roni ja suhtlema ei kipu, siis pärast pisukest eemalt uudistamist on nõus võõrastega asjatama küll.
Vahepeal saime lutist priiks ja Piret magas oluliselt paremini, kella seitsmest seitsmeni kahe söögipeatusega. Haiglas läks aga kogu päevaplaan sassi ja lutt tuli ka taas kasutusele võtta. Boonusena aga õppis võrevoodis uinuma, nii et mina silitan pead ja ümisen karumõmmi laulu. Nii uinub kõhuli. Väga hästi tuleb uni ka minu kaisus.
Minu individualistist, kes alati rahutuks muutus ja põrandale mängima kippus, kui teda liiga kaua süles hoida, on nüüd saanud klammerduja. Sellest ei piisa, et ma silmapiiril olen, ikka käeulatuses tuleb olla ja soovitavalt veel lollakaid hääli ja nägusid teha. Eks laps elab niimoodi haiglastressi välja.
Veidikeseks võlus teda mänguasjakast – kõik träna sinna sisse ja kast külili, täitsa lahe oli ise sealt lelusid välja tirida. Aga seda rõõmu oli 10 minutit. Oleme siis süleloomad edasi.
Väisasime vahepeal kuurorti nimega Merimetsa nakkushaigla lasteosakond, sest üks siin otsustas endale kuskilt mingi hirmsa viiruse külge haakida. Kiirabiga sai sõita ja puha. Kuurortis oli meil täiesti eraldi tuba (millest väljumine oli keelatud), imetavale emale absoluutselt sobimatu ja napp toiduvalik, troopiline temperatuur, protseduuridena Piretile tund aega tilka iga päev. Vaid üks õde oli kuri ja tõre ning loomulikult oli just see meie saabumise õhtul valves ning loomulikult sattusin ma kohe tema silmis musta nimekirja – ei nõustunud last üksi kanüüli paigaldamiseks protseduuride tuppa andma ning äratasin õe öösel, et endale peavalurohtu küsida. Aga kõik teised olid hoolivad ja sõbralikud ning üks arst ja üks sanitar harrastasid koguni enne palatisse sisenemist uksele koputamist.
Piret käitus kohe haigalsse jõudmisele järgnevast hommikust täiesti normaalse ja terve lapsena, vaid palaviku lõi üles. Ja nii me seal vaatasime aknast välja ja ravisime last peamiselt banaaniga. Jajah, arsti korraldusel. Täna saime koju tagasi ja laps nautis kõva tund aega oma puzlematil toimetamist, enne kui surmväsinult ära kukkus. Kodus on ikka maailma kõige parem olla.
Piretil on nüüd söögitool. Jube rahul olen, kasutatult ostsin, näeb välja nagu uus, aga maksis kolm korda vähem kui poes.
Riisipudrule lisasin eile õunapüreed ja ära söödi ennenägematu kogus. Ehkki vaimustusest just ei kiljutud, nagu videost näha. Ja meie laps joob teed viinapitsist ja sööb putru viskiklaasist. No lihtsalt kõige mugavam on nende nõudega toimetada. Uskumatu muidugi, kuidas pisikese portsu püree vamistamine suudab määrida erakordselt palju nõusid ja lagastada terve köögi. Aga eks ma harjutan alles.
Ja tähtis uudis: täna magas Piret terve öö ilma lutita ja nii head pikka järjestikust und pole ammu olnud. Ehkki uinumise protsess oli arusaadavatel põhjstel tavalisest pikem ja keerulisem.
Kui keegi teab, kuidas videot nn otse keerata, olen õpetuse eest tänulik :)
Ma olen sügavalt šokeeritud. Eilses Eesti Ekspressis ilmus üks väga vastik lugu autorilt, kes muideks on lisaks ajakirjanikuametile ka praktiseeriv psühholoog. Ei, ma ei lingi seda lugu, kes tahab, leiab üles. Aga lühidalt öeldes võttis pr ajakirjanik ühe USAs elava eesti naise blogist ilma tema käest küsimata pilte ja pikki tekstilõike ning avaldas need kasumit taotlevas ajalehes, pannes artiklile veel vastiku pealkirja.
See USAs elav naine on oma ajaveebi pidanud aastaid ja aastaid, teemaks tema pere. Ja tema peres kasvab üks imearmas tüdrukuke Regina, kes paraku põeb ajuvähki ning pärast paljusid operatsioone Reginale enam paranemislootust ei anta.
Ja kogu selle meeleheite ning vapruse riputas psühholoog, kelle amet eeldaks nagu veidikenegi empaatiavõimet, ajalehte, nii et ema sai asjast teada oma õe käest alles pärast lehe ilmumist! Eesti Ekspressi puhul pole ilmselt mõtet rääkida tekstide ja fotode autoriõigusest või ajakirjanikueetikast. Aga seda, et ühele niigi kannatavale emale põhjustati lisapisaraid, on eriti raske andeks anda.
Häbi!
See liikumasaamise teema on meil ikka ülimalt päevakorral. Roomamist enam isegi ei üritata, nüüd ajab Piret end põlvili ja õõtsutab siis edasi-tagasi, samal ajal endiselt tagurpidi kihutades. Pildi panin ka, ehkki video annab käesolevast ponnistusest rohkem aimu. Videol on Piret end juba täiega diivaninurka mänginud ja üsna pahane.
Kogu see värk on vist ülimalt väsitav, sest õues tehti 2 tundi ja 10 minutit pikk uni. Ja nii juba kolmas päev järjest. Peaks nüüd homme testima, kas äkki ollakse nõus ka seisvas vankris magama. Täna oli juba päris külm õues käru loksutada.
Tegelikult on hea une võtmeks vist jahedad ilmad ja linnaviletsuse kingitud hirmus maitsetu kollane kombekas. Kombekas on kole küll, aga hea soe ja selles ei saa ka end eriti palju liigutada. Mis siis ikka muud teha kui magada.
Nüüd võib öelda, et Piret keerab vabalt üle mõlema õla seljalt kõhule – enne vaid üle vasema. Ja kõhult seljale pudenetakse ka juba nii tihti, et see näib ettekavatsetuna, mitte õnnetusena. Liigub üha kiiremini ja endiselt tagurpidi, nii et hädakisa on ikka päris tihti ja vaja ihaldusväärsed mänguasjad taas lapsele käeulatusse tõsta.
Fännab lusikat ja võtab sealt pea kõike, peaasi, et lusikaga antakse. Isegi suht mõru ristiköömne tee läheb lusikal pukseerituna kenasti suhu ja suures osas isegi kurgust alla. On see nüüd tee või minu taasalustatud nisuvaba dieet, aga ööd ja ka päevauned on paremaks läinud (psst!).
Täna andsin hommikul teelusikatäie riisiputru. Läks jube hästi peale. Lisaga alustamisel ongi kaks võimalust – hakata pale juurikatest või putrudest. Me proovime nüüd putrusid natuke aega. Juurikaid teen külma – viis jääkuubikurestitäit maheporganipüreed on juba valmis.
Ma pean selle kirja panema, et maailm teaks: Mack Bar-B-Ques, tuntud lihasööjate mekas, on ka väga maitsvad kalaroad! No kohe üllatavalt hea oli nende valge kala tartar kastmega. Järgmine kord proovin Louisiana traditsioonide kombel söestatud punase kala ka järele. Harva saab kuskil lihtsamas söögikohas head kala.
Piret oli ka kaasas. Kui ema sõi kala ja isa liha, siis tema sõi menüüd ja sai peaaegu et tööpakkumise restosse nunnufaktorina ametisse jääda.Üldse oli seal traditsiooniliselt hea teenindus, aga lapsele pöörati kohe ekstra tähelepanu – pakuti kohe lastetooli (mida me ei saanud kasutada, sest Piret veel ei istu), toodi jook värvilise kõrrega ka Pipile ja tunti huvi, kuidas saaks lapsel olemist lõbusamaks teha.
Pärast tahtsime Kadriorgu jalutama minna, aga nagu vankri välja olime kraaminud, tuli megasuur must pilv ja tõusis kole tuul. Pakkisime end kähku autosse tagasi ja panime kodu poole ajama. Õigesti tegime – viie minuti pärast oli selline padukas kohal, et ol-la-laa.
Meil on muru nii kaua juba niitmata, et vikatit oleks vist vaja. Nagu mõelda jõuame, et niidaks, hakkab sadama. Me täna ei mõtle sellele, ei taha ilusat ilma ära rikkuda.
Teisel pildil põgeneb Piret isa süles saabuva vihma eest auto poole (see kapuutisga vest ta seljas on muideks minu heegeldatud):
Kõigepealt hammusta isa suurest varbast ja näe, et see kõigi meelest naljakas on.
Siis hammusta ema rinnast ja ole solvunud, et enam üldse keegi ei naera ega takka kiida.
Täna öösel võttis Piret mu pantvangi. Jäi magama kenasti minu kaisus suures voodis, nagu viimasel ajal ikka. Ja nagu ikka, tõstan ma ta kella üheteist paiku pärast esimest söömist tema enda voodisse ja sätin ta kõhuli – tavaliselt on siis tunnike rahulikku und meile mõlemale kindlustatud. Täna aga see ei õnnestunud ja laps hakkas kohe vigisema ja vähkrema. Mõtlesin siis kaval olla ja ronisin pooleldi Pireti voodisse (meil on võrekal üks külg ära võetud ja voodi siis vastu meie voodit pandud) ning võtsin lapse kõvasti kaissu, nina vastu minu rinda ja kõht vastu minu kõhtu, alumine käsi lapse pea ümber ja pealmine käsi üle lapse. Minu plaan oli pärast Pipi uinumist end vaikselt oma voodisse tagasi veeretada, laps jääb oma voodisse ja saame mõlemad natuke puhata.
Piret aga arvas teisiti ja võttis mu särgist kõvasti-kõvasti kinni, ohkas sügavalt ja uinus. Kui üritasin et tasapisi eemale nihutada, olid silmad lahti ja vääks kohal. No aga asend oli minu jaoks ikka võimatult ebamugav.
Olin jälle kaval – nihverdasin end särgist välja ja jätsin selle talle kaissu – ema lõhn ja turvatunne ja puha… Ei, ärkas ja polnud nõus. Rabasin ta siis jälle kaissu ja nii me jäime. Ma isegi magasin veidi, ehkki ärgates olid mõlemad käed surnud ja selg sigavalus. Ja kuradi külm oli ka paljalt.
Ja pudelit ei võta ka issi käest, testisime hommikul.
Pildil on hommikune rahulolev Piret:
Analüüsid olid korras, seega antijotsid Piretit seekord õnneks ei ähvarda. Enteroli sööme, see on nagu asja vähe paremaks teinud. Ööune kvaliteet endine ehk olematu ja põhjus kah endine. hakkan nüüd ristiköömne teed talle jootma, vaatame, mis juhtub. Homöopaadiga püüan ka esimest korda elus ühendust võtta.
Ostsin ka NUKi pudeli ja luti. Kuna rõngaslutid on tal just NUKi omad, pudelilutt oli seni aga Aventi, siis äkki tuttava kujuga lutt ahvatleb siis ka pudelist jooma. Viimane tagab mulle aga mingi võimaluse vahepeal kuhugi minna või öösel kellelgi teisel last toita lasta.
Käisin Huppa titelaadal ja ostsin nr 74 80 kevad-sügiskombe. Silma järgi tundus hiigelsuur, kodus lapsele selga proovides on aga kätest suur ja jalgadest täpselt paras. Kombe on sama suur kui Lenne nr 74 talvekas. Loodetavasti saab ümber vahetada, muidu on enne väike, kui pärissügis käes. Krt et eri tootjatel need suurused nii erinevad on!
Võimlemas käisime eile, Piret oli ainus laps kohal. Väga hästi pidas vastu, loodame jätkata. Ehk tuleb sinna ikka teisi lapsi veel, muidu pannakse rühm kinni. Nii et Nõmme ja Mustamäe titemammad, marss-marss Päikesetantsu 4-8 kuuste lastega võimlema!
Ja hea, et on olemas sõber, kellele saab helistada ja kõik hingelt maha paristada, ilma et vastuseks tuleks täiesti heasoovlikult öeldud “läheb mööda” või “beebidega ongi raske” või “mina ka ei maganud”.
Mullu oli T-moni vanaemal kõrvitsauputus – 8 suurt paksu kollast kera saime kompostihunniku pealt. Kõik mõnusasti s*** peal kasvanud, ei grammigi väetist ega keemiat sees. Sai siis otsitud, et kes tahab, päris palju vaeva tuli näha nendest lahtisaamiseks. Kõige õnnelikum oli kõrvitsa üle üks foorumist leitud noor ema, kes sellest oma kaksikutele poole talve püreed tehtud sai.
Eile siis helistasime vanaemale, et kuidas tänavu kõrvitsasaak on. Et võtaks kohe kaks ja teeks sügavkülma püreed täis. Aga tutkit. Ühtegi pole tänavu! Siiamaani on kõrvitsataimedel vaid õied küljes. Nuvot nüüd. Kes mulle palun müüks kasvõi ühe sajaprotsendiliselt mahekõrvitsa? No eks ma võin lõpuks turult ka osta, aga siis pole ju täit kindlust, et see ikka mõnusast sõnnikust ja kompostist oma kasvurammu on saanud.
Kallis Monton!
Olen Sinu püsiklient. Mäletan päris kindlasti, et püsikliendi ankeeti täites, kus te küsisite ka mu mobiili numbrit, küsisin müüjalt: ega te sinna reklaami ei hakka saatma? ja müüja kinnitas, et kindlasti mitte.
Millegipärast saan teilt siiski spämmi. palun ärge seda enam minu numbrile tehke!
tervitades
Gea
Statoilile peaks ka nüüd kirjutama…
Ise muidugi olin naiivne, et oma numbri üldse kirja panin.
Viie kuu ja 10 päeva vanuselt kaalub pipi 8760 gr ja on 71,5 cm pikk. Ühe ja kolmandiku kuuga kosutud siis 40 grammi vähem kui kilo ja kasvatud 2,5 cm. Muidu igati niksis-naksis plika, hammaste eest sai kiita ja roomamisega öeldi et pole vaja kiirustada, küll jõuab.
Vaktsineerimise lükkame jälle edasi teadmata aega.
Kommentaarid