You are currently browsing the monthly archive for august 2009.
Sügis hakkab peale jälle ja mul polegi selle vastu midagi. Suvi läks nagunii nii ruttu, et ei pannud tähelegi. Ja sügisega on see hea asi, et igasugu grupid ja üritused alustavad taas hooaega ja mul tekib parem võimalus oma koduperenaisepäevi täita, et halamiseks vähem aega jääks :) Näiteks Päikesetantsu Nõmme osakonda tahaks minna beebide muusikatundi ja võimlemisse. Ise tahaks ka liigutada – vaatasin, et jalutuskäigu kaugusel olevas Sparta spordiklubis on mingi ema ja lapse treening. Peaks kaema minema.
Iseasi muidugi, kuidas Pipiga kuhugi kellaaja peale minekut organiseerida, kuna päevakava on meil nii neetult libisev.
Aga soovitage veel, kuhu minna koos lapsega ja kus saaks toitu meie mõlema keha või vaim või mõlemad. Ujuma enne kuuendat kuud neuroloog ei soovitanud, ei teagi kusjuures, miks.
Kõigepealt üks lõbusam pilt, Piret eile pärast vanni, koos oma kohustusliku ilaniidiga:
Otsustasime veeta täna stressivaba perekondliku päeva Vabaõhumuuseumis. Kõigepealt ma muidugi ajasin siiski stressi üles, sest uus äsja ostetud peen turvatool ei lähe selg-ees asendis siiski nii lamavasse asendisse, kui minu arust peaks (lähen poodi küsima, kas paigaldasime ikka õigesti), ent lühikese sõidu kodust Rocca al Maresse saime siiski tehtud. Muuseumis Piret magas, sõi, hängis ringi, vaatas vanu maju, tutvus kaheksajapoolekuuste Richardi ja Lennartiga (kaks nii kena poissi korraga tõid Pipile lausa korraks pisara silma), käis Kolu kõrtsis, peesitas teki peal, sõi jälle ja magas. Oli täiesti edukas päev. Mõlemad uned olid muidugi pooletunnised, aga noh, ega muud ei olnud oodata ka.
Ainult et ühe talu õue pealt aeti meid ära, kuna Saksa turistide grupp saabus. Öeldi, et minge olge oma lapsega seal tammede all hoopis tuulisel väljal. Ju me polnud siis piisavalt autentsed eestlased, keda turistidele näidata.
Olen saavutanud uue leveli – nägin öösel unes, et magasin. Kontsakingad olid millegipärast jalas.
Anu Twitteris: @geagea Paneme meie tited ühte majja kokku ja kolime ise kokku teise majja. Meie magame, nemad on koos üleval. Ja siis veel kauem üleval
See laps on küll juba varases eas täitsa ära hellitatud. Veetnud päeva stiilis “ma ei maga” ehk tehes kokku neli uinakut kogukestvusega 1 h ja 45 minutit (seejuures minu kärutamise aeg üle nelja tunni, kahju, et sammulugejat küljes polnud), sai laps veel kingitusi. Roosa rätikassi, et kaisulooma harjutada. Ja roosa Bumbo istme, sest roosa on ja soodsalt sai.
Viimase mõttekuses ma pole eriti kindel, aga arvestades, et varsti tuleb lisatoitu hakata andma, siis saad seda seni söötmistoolina kasutada, kuniks laps ise ei istu. Ja Piretile näikse meeldivat ka.
Hiljem: aga nii üleväsinud duracellijänkust last ma polegi veel näinud. ja ometi seisin ma täna kõrvade peal, et ta magaks ja millegi muuga ma päev otsa sisuliselt ei tegelenudki. Hirm on mõelda, mis ööst niimoodi saab :(
täna oli üks väga jorr päev, millele eelnes suhteliselt segane öö. Põhjustaja on nüüd ilmselt tuvastatud – alla on ilmunud hammas number kaks!
Eile oli lisaks kiku tulekule veel üks tähelepanuväärne sündmus. Nimelt jäi Piret esimest korda oma voodis ise ööunne. Loomulikult eelnes sellele vaikne tund, natuke sülesolemist ja suuremat sorti söömine. Tõstsin rahuloleva ja unise, kuid veel pilukil silmadega lapse voodisse ja sinna ta rahulikult jäi, oma voodipehmenduste mustrit uudistama. Ja kui varsti vaatama läksin, siis magas. Tavaliselt järgneks minu sellisele käitumisele protestikisa.
Öö ei olnud siiski meeldivate killast, vaid sisaldas ohjeldamatut keerutamist, vähkremist ja lutikaotust. Ja kui lutt kadunud, tuli hale vääks ka ning täielikust ärkamisest päästis vaid minu kiire päästvat lutti ulatav käsi. No eks see eile õhtul söödud õunakook tegi gaase. Jäi mul tänavu maasikahooaeg sisuliselt vahele, jääb ka õunahooaeg, nuuks.
Kata käest sain rõngaslina laenuks ja see tundub täiesti geniaalne leiutus. Ma ei jõua ennast ära kiruda, et juba imikule seda ei võtnud, pakuti ju. Nüüd tuleb harjutada lapse linas puusal kandmist, sest kõhukott on varsti ju pisike.
Leia pildilt Piret:
Pipil on esimene hammas nina välja pistnud alt paremalt, vanuseks siis 4 kuud, 3 nädalat ja 1 päev. Paar tundi tagasi polnud veel midagi, aga nüüd panin hambageeli ja miski terav asi jäi sõrme alla. Ja lusikaga toksides kõliseb!
Oi, kuidas mulle meeldivad päevased üritused, sest sinna saame me T-moniga mõlemad minna ja Pipi ka kaasa võtta. Kahjuks on selliseid ikka harva ja karta on, et mida sügise-talve poole, seda vähemaks neid jääb. Aga eilne Mimicu sünnipäev oli küll nagu rusikas silmaauku.Ainult veel varem oleks võinud alata, oleks kauem olla saanud ja rohkem jutustada ka :)
Piretile oli sünnipäeval osalemine kahes asjas murranguline – ta nägi esimest korda elus merd (oleme varem ka mere lähedusse sattunud, aga ta on siis alati maganud) ja maitses esimest korda midagi muud peale piima. Tikri sisu aeti jälestustundega välja, aga mustsõstar läks peale küll. Esimest ei taibanud kahjuks filmida.
Kui koju jõudsime, oli tips omadega nii läbi, et sõi ja kukkus kell pool kaheksa magama. Poole kümne ajal arvas küll hetkeks, et äkki aitab, ent T-mon suunas ta kenasti unemaale tagasi ja lõpuks magasime hommikul poole kaheksani. Täielik rekord! Söödi suht viisakate intervallidega, aga sahmimist ja lutiotsimist oli siiski keskmisest enam, ju päevased elamused tegid eriti kirjud unenäod.
Uusima trendina on avastatud kiljumine ja kajaka moodi kriiskamine. Mu vaesed kõrvad :)
Piret ja meri:
Piret mekib mustsõstart:
Eellugu on selline, et Piret läks juba üsna varsti pärast sündi veidi täpiliseks, kahtlustasin mingit allergiat. Jätsin kaheks nädalaks ära nii piima- kui ka nisutooted ja nahk läks korda. Võtsin piima tagasi – ikka korras. Hakkasin nisu sööma – jälle täpiline.
Ega ta mingi pühademuna polnud, lihtsalt algul tulid sellised pisikesed punased nõelaotsasuurused täpid näole, hiljem ka rinnale. No ja kui ma nisust jälle loobusin, kadusid need ära. Nii ma ei olegi ligi neli kuud nisutooteid söönud, v.a. vahel harva speltanisujahust küpsetised, ja see dieet on mõjunud imeliselt mu kaalule.
No aga kaua võib, eksole. Tahaks ka vahel pitsat või kooki või lasanjet, kasvõi jahuga paksendatud hakklihakastet, kalapulkadest-pelmeenidest rääkimata. Nii sammusimegi täna Piretiga allergoloogi jutule. Seda enam, et kulmude vahelt vahel ikka punetab (see tekkis tal pärast kõrvapõletiku tõttu määratud antbiootikumikuuri ja oli ehtne äge allergiline reaktsioon, mille saime maha vaid hormoonkreemiga), silmi hõõrub ja gaasid pidid ka vahel olema allergia tunnuseks (ja öösiti seda puukustamist ikka jagub, mis ju ka meie õrna und segab).
Kõigepealt saime kuulda, et perearsti jutt, nagu nii väikesel ei näitaks testid nagunii midagi, ei päde – uusimad seisukohad on, et kui rinnapiimast saadav imeväike kogus allergeeni reaktsiooni põhjustab, siis näitab ka test selle ära. Teiseks tuli välja, et nii hea nahaga last pole selle arsti juures ammu käinud. Aga kuna Pireti sugulaste seas siiski allergia käes vaevlejaid leidub, tegime testid nisu, piima, muna ja kassi kohta. Ja kõik õnneks negatiivsed, jess!
Nii et nüüd lihtsalt jälgime, ei söö pähkleid-mett jms väga riskiasja ja vajadusel kreemitame seda kulmudevahet. Ma tohin isegi shokolaadi süüa mõistlikkuse piires (kus see piir läheb, ma targu ei küsinud).
Ahjaa, minu nisust loobumine ei pruukinud üldse ilmaasjata olla: lihtsalt pikaajalise allergeeni vältimisega võib Piret selle tundlikkusest olla nüüdseks välja kasvanud.
Riskides selega, et Piret siin salaja lugemas käib ja pärast kõik vihuti vastupidi teeb, julgen siiski rõõmustada ideaalse öö üle “peaaegu nagu vanasti”. Magama jäi pärast pikka pusserdamist ja protesti 20.30, süüa küsis 21.30, 00.30, 3,30 ja 6 ning äratus kell 7. Vahepealseid luti suhuaitamisi vaid kaks. Nii et ma olen välja maganud, juhuu!
Mis selle tingis, ei oska küll arvata. Päevaunedega oli pigem segane värk. Kui hommikul magati õues 2 tundi, siis edasi tuli vaid tubane 15 minutit (naabrid hakkasid remonti tehes puurima) ja hiljem vankris pool tundi ning õhtuks oli laps täiesti üleväsinud ja sellest ka raske uinumine.
Aga täna allergoloogile, vaatab, mis see räägib.
Ja päevased söömised on mu meelest veel hullemaks läinud, aga ilmselt on asi selles, et ma oskan seda vahet öistega nüüd tähele panna.
Kolm nädalat on möödas ja mis siis muutunud on?
Natuke ikka on. Piret magab öösel natuke paremini. Magama jääb tavaliselt 8-9 vahel õhtul, esimese söömiseni peab kolm tundi vahet ja sealt edasi nii 2,5-2 tunnised vahed. Mis ei tähenda, et mina nii pikalt järjest magada saaks, sest vahepeal tuleb teda ikka aidata edasi magada kas luti või silitusega, aga vähemalt ei tule iga tund rinna otsa tõsta. Öö jooksul tuleb mul ca 7-8 korda ikka ärgata ja lapse unega tegelda. Mis on äraütlemata kurnav, uskuge mind. Äratus on hommikul endiselt varajane – kella 6 paiku, viimasel kahel päeval lausa kell 5. Laps on seejuures veel unine, aga käbi tuleb ja mähe nõuab vahetamist. Täna hommikul õnnestus pärast mähkmevahetust ta veel tunnikeseks magama kussutada.
Päevaunedega läks vahepeal oluliselt paremaks ja saavutasin, et vähemalt üks uni oli pooleteisetunnine. Oli ka selliseid päevi, kus paaritunniseid unesid tehti lausa kaks! Enamasti nägi päev välja nii, et 1,5 tundi pärast ärkamist oli kodus voodis üks pooletunnine uni, järgmine uinak toimus õues ja oli päeva pikim. Ning siis järgmine ka õues, aga veidi lühem. Vahel, kui esimene õueuni lühikeseks jäi, mahtus vahele veel üks pisike päevane tudimine. Üks aga on aga asjal: vankrit omaette jätta ei saa, pidevalt peab peale passima ja loksutama, kui neiu hiinlase silmad pähe teeb ehk ärkama hakkab. Õhtul enne ööunne minekut tahetakse nüüd pikemalt üleval olla ja keeldutakse vaheuinakust. Aga seda oli kohe tunda, et kui päeval korralikult magati, oli ööunne minek oluliselt lihtsam. Mitu korda on juhtunud nii, et Piret on kaisus ja unelauluga magama jäänud ning kussutamist polegi vaja. Nojah, päevad pole aga vennad ja täna on näiteks seni läinud nii: äratus kell 5, uni kl 6-7, siis uni kell 8.30-9, uus uni kell 11.30-12.15. ja järgmine 14.15-14.45. Ja on alles pärastlõuna, eks, ja mina üsna morn sellise päevakava peale.
Täna tuli ööund ca 8 tundi ja päevaunesid on seni olnud 2,75 tundi, ühe pooletunnise venitab vast veel välja. Kokku siis ööpäevane uneaeg 11,25 tundi. Ehk et tegelikult on ta täna maganud vähem kui esimesel testipäeval kolm nädalat tagasi nii et võiks öelda, et on toimunud isegi tagasiminek. Aga loodetavasti on täna ikka erandlik päev.
Kolm püstitatud ülesannet iseenesest on niivõrd-kuivõrd täidetud:
1) pikendada päevaunesid – enam-vähem teht. Vajadusel on laps mul ka toas süles 1,5 tundi maganud, peaasi et magaks.
2) tuua uinumisaeg ettepoole- teht. Kell 20 uinumine on pigem reegel kui erand (seejuures meile mõlemale, ma lähen ka nüüd nii vara magama)
3) viia sisse ööune-eelne rituaal – tehtud. Vann või dušš on igal õhtul ja sellele järgneb vähemalt pool tundi hämaras magamistoas suure voodi peal rahulikult pere seltsis olelemist, taustaks mängimas beebide unemuusika plaat.
Mis ma aga uue asjana märganud olen – Piret sööb öösel rohkem kui päeval. Öösel kugistab 2 tunni takka, nagu tuleks otse koonduslaagrist. Päeval aga pean talle ise süüa pakkuma ja siis kirtsutatakse ka nina ja mekitakse moepärast. No muidugi ta ärkab öösel tihti, kui päeval endal kõhu tühjaks jätab. Selle murega helistasin täna imetamisnõustajale Ülle Lemberile, kes andis mõned soovitused, mis iseenesest loogilised ja lihtsad, aga mille peale ise ei tulnud:
1) Sellises vanuses beebile tundub maailm nii huvitav, et söömine ja magamine pole tema jaoks tema arvates enam nii oluline. Päevaseks söötmiseks tuleb valida vaikne ja hämar tuba, miks mitte lausa vannituppa minna. Tõsi ta on – Piret keerutab süües nagu jaksab. Ülle soovitas ka mingi kirev asi endale kaela riputada, et siis tõmbab see lapse tähelepanu ja ta püsib söötmise ajal vähemalt õiget pidi, mitte ei ürita üle pea nt akent kõõritada. Nii et lõpp sellele, et söötmise ajal seebikaid vahin.
2) Last päeval rohkem väsitada. Mitte niivõrd elamuste ja uute inimeste pakkumisega, aga füüsiliselt – rohkem võimelda, masseerida. Unustada ära, et laps mängib omaette ja ema blogib (võib teeb isale süüa või koristab).
3) uneajaks last mitte ülenriietada – nad ei maga, kui palav on. Selles patus võin ma süüdi olla küll, tunnistan.
4) Olla kannatlik. Kaheksandast kuust pidi tavaliselt paremaks minema. Aga tegemist on selles vanuses beebile äärmiselt iseloomuliku käitumisega. Ja kui hambad ka veel liiga teevad, ongi unega kööga. Väga lohutav, eks :p
Lisatoitu meie kaaluiibe juures Ülle anda ei soovitanud.
Edasine plaan
Raamatu “Nututa uni” ja Ülle nõuannete põhjal püüan nüüd edaspidi tegutseda nii (ja loota, et asi vähegi paremaks läheb):
1) Jätkata igaõhtust rutiini: ca 18 paiku vann või dush, kella seitsmest vaikne tund senisel viisil. Eesmärk, et laps magaks kl 20.
2) Jälgin, et laps magaks päeval regulaarselt ja et oleks vähemalt üks pikk päevauni (väh. 1,5 tundi)
3) Päevakavas saab olema kindel koht võimlemisel ja massaazhil. Seni olen seda teinud rohkem juhuslikult. Sügisest ka beebide võimlemisringi!
4) Hakkame tekitama eeldusi oma voodis magama jäämiseks raamatus Nututa uni soovitatud meetoditega – NB ei sisalda nuttalaskmist ega unekooli. Lühidalt kokku võttes teeme voodist igapäevase toreda mängimise koha, tekitame kaisulooma, viime sisse unesõnad jms. See on vajalik seetõttu, et kui laps on magama jäänud süles, aga ärkab oma voodis, ei oska ta uuesti magama jääda, kuna situatsioon on tema jaoks muutunud ja see ajab ta segadusse. Esimese etapina tuleb laps sülest või kaisust voodisse ära panna siis, kui ta peaaegu juba magab, aga veel mitte päris.
5) Söömine vaikuses ja hämaras!
Eks paari nädala pärast raporteerin. Täna oli hetkeks nii must masendus ja väsimus peal, et nutsin keset Nõmme metsa kõva häälega. Õnneks Ivika helistas just sai kõik enda kaela :) Parem hakkas.
Piret teab, see kellaaeg on 5 hommikul! Jajajah, kell viis! Ehkki tuba on pime, akna taga sabistab mõnusalt vihma ja lapsevanemad püüavad kogu hingest mõista anda, et on alles öö. No aga kui kell 5 on tungivalt vaja mähkmevahetust, siis sellega loetakse päev alanuks ja enam magama ei jääda, tee või tina. Nii ongi asjalood nõnda, et kell 11.30 läks Piret issiga õue, ja see on juba kolmas päevauni! Minul päev mokas, lapsel ka silmad kogu aeg krõllis peas ja väljamagamata olek.
Öö enne seda oli õnneks täitsa OK. Pärast Lisette sünnipäeva tehti eile vaid üks pooletunnine magamine ning kell 20 vajuti kenasti ööunne, mina taipasin ka õnneks magama minna. Einestati kell 23, kell 2 ja 4.30. Vahepeal ärgati muidu ka lugematu arv kordi, aga siis aitas luti suhutoppimine lapse jälle unemaale juhatada. Kusjuures ma enam ei unistagi, et Piret võiks kogu öö magada, sest kolmetunniste vahede juures ta kugistab nii, nagu oleks nädal aega söömata olnud, ju see piim on ikka selline vedel kraam, mis kiiresti ära seedub. Samas kõhu ta sellest täis saab, sest kui lisa juurde pakkuda (korra proovisin), siis keeldutakse.
Nii et ootan, kuni laps kuuekuuseks saab ja tohib hakata tahkemat rooga andma, siis vast ka püsib kõht kauem täis ja magatakse järjest pikemalt. Praegu koguneb seda kaalu nii kenasti, et perearsti sõnul peab piimast piisama. Ja kui see tähendab minule tihedamaid ärkamisi, mis seal siis ikka, kolmetunnised vahed on täiesti okeid ja üleelatavad (kui nüüd hommikuune ka veidi pikemaks saaks, palun).
Mu ema otsis välja minu beebiea kasvunumbrid. Ja mis sekgus – ehkki ma alustasin kilo kergemana kui Piret, olin neljandaks elukuuks ta kinni püüdnud ja möödagi läinud. Nii et mis sest, et laps mul kõigist ametlikest kasvu- ja kaalukõveratest väljas on, ei kasvanud minust mingit hiigelsuurt tsirkuses näidatavat monstrumit, ei kasva ka temast. Ilus pikk tüdruk tuleb.
Kommentaarid