You are currently browsing the monthly archive for juuni 2009.
Sünnipäev on täna Piretil seni läinud ülimalt hästi. Ehkki öö möödus iga 1,5 tunni tagant üles ärgates, venitati lõpuks poole üheksani magada. Esimene uinak tehti vankris ja tervelt kahetunnine ja ärgates oli üllatus suur, kui selgus, et külla on tulnud Lisette ja tema ema Anu. Lisettel ja Piretil graafikud küll päris hästi ei kattunud – Pireti ärgates Lisette magas ja kui viimane ärkas, hakkas Piret vaikselt ära väsima, aga tore õues veedetud aeg oli ikkagi ja mina ja Anu saime täiskasvanute jutte rääkida. Pärast, kui Lisette koju läks, oli Piret nii väsinud, et pärast väikest einet aiakiigel kukkus ta hoobilt pärast vankrisse asetamist ära ja mina sain pool tundi aias päevitada :) Praegu siputatakse paljalt toas tekil ja räägitakse issile päeva muljetest.
Nüüd teen sünnipäevalapse auks ühe küpsisetordi ka, väikesed tordiküünlad on olemas ja puha. Otsustasin uuesti nisu sööma hakata – olen siis vaikselt testinud ja mingeid kõrvanähte pole Piretil täheldanud.
Jube mõnus on see suvi ikka.
Piret ootab, et Lisette ärkaks:
Piret ja Lisette teevad tutvust:
Fotod: Fotopesa
Varsti peaks stuudios tehtud poosetamispildid kätte saama. Aga isutekitajaks anti üks juba üle. Piret on siin paremalt teine. Suuremalt saab pilti vaadata Fotopesa blogis.
Ei, ma ei anna kolmekuusele kummeliteed ja ei hakkagi andma.
Jah, mu laps jääb magama kas süles kussutades või sõitvas vankris ja ma ei kavatse seda niipea muuta, rääkimata unekoolist. Ta isegi magab vahel kaisus, kui ta seda soovib.
Ei, ma ei lase lapsel natuke nutta, et ta rohkem omaette õpiks olema. Kui ikka kutsutakse, siis torman kohale.
Unustasin täna sammumõõtja külge panna. Googlemapsi andmetel läbisin 13,2 km, mis peaks olema ca 22 000 sammu, kui mu mata mind nüüd alt ei vea. Loodetavasti tegin natukenegi tagasi eilse päeva, kui laps veetis kaks uinakut autosõidus ja mina vedelesin muru peal päikese käes. Pool tunnikest vast kõmpisin vankri taga.
26. juuni: 12 500 sammu, 7,5 km
27. juuni hommikune jalutuskäik: 9,5 km, 15 833 sammu (sammulugeja koju unustamine kipub tavaks saama)Eelmise nädala sammuskoor:
82 179 sammu
49,28 km
2596 kulutatud kalorit
Käisime täna koos portsu kolmekuuste titadega Fotopesas pildistamas. Piret pidas enda kohta hästi vastu, ehkki pool ärkvelolekuajast läks ummikus istumise nahka ja seega jäi rõõmsat perioodi üsna vähe. Ja teised nutvad beebid ajasid ka Piretil meele kurvaks. Saabusime viimastena, lahkusime esimestena, sest lapsel tuli uneaeg peale, aga mõne hea pildi loodetavasti ikka sai.
Autos uni jälle heaks magatud, tuli kodus paar amatöörlikku poosepilti ka teha. Pärast hea võrrelda, kummad paremini välja kukkusid :) Piret igatahes kohtles mõlemat fotograafi võrdselt, keeldudes naeratamast.
Aga jah, eks see üks emme egotsemine oli, laps teise linna otsa stuudiosse vedada, aga tahtmine koos teiste samavanuste lastega pildistada oli suur. Tuleb ikka Meeli küll kutsuda, palju head veini pakkuda ja privaatsessioon teha, saab ilmselt parema tulemuse vähema närvikuluga kõigile.
Täna andis T-mon mulle peaaegu vaba päeva. Noh, eks tuli vahepeal kodus käia toidulauda välgutamas, aga üldiselt sain tegelda tibindusega ja olla edev naine, mitte ainult ema. Kõigepealt käisin juuksuris – lasin kohe 30 cm patsi maha lõigata, vana värvi maha pesta ja uue peale panna, tukk kah ette ja föönisonks pähe. Mõnna :)
Pärastlõunal väisasin Rocca al Mare kaubanduskeskuse rõivaste osa. Kuna ma olen tänu nisust loobumisele ja pikkadele jalutusmaratonidele häbiväärselt kõhnunud ning kõik olemasolevad riided on mu seljas sündsusetult suured, siis oli quest kiire kahetunnise šoppingu käigus leida teksad ja mõned mõnusad t-särgid. Teksad ma sain, särke ja maikasid ka terve posu ja lisaks ühed mõnusad lühikesed püksid. Ja muidugi ei suutnud ma vastu panna ja Pipile sai soetatud hulk soodsa hinnaga nunnusid särke-pusasid, sest seoses ohjeldamatu ilastamise ja ikka ette tuleva toidu väljaajamisega läheb meil päevas mitu komplekti ülemise otsa rõivaid. Lisaks on sahtlid niigi pooltühjad, sest ta on jälle kõigest välja kasvanud. Ghili tütrekesele Emmale saame varsti kõik laenatud riided tagasi anda.
Sellest šoppamisest jäi siiski natuke paha mekk lõpuks suhu. Kuna ma polnud ammu niimoodi ilma lapseta ja nii kauaks ajaks poodi saanud, samas oli ajaline limiit äärmiselt piiratud, siis ajas pea veidi ringi käima ja oli vaja hirmus palju joosta ja kokku kahmata. Umbes nii, et mine tea, millal jälle saab. Nüüd on veidi buliimiku tunne – enne ahnitsesin mõnuga, nüüd aga on rahuldustunne kuhugi kadunud ja tahaks hoopis osa tagasi anda. Seep see on, kui harva saab ja aega pole. Aga vähemalt olid soodsad ostud, ehkki pärast jaani ilmselt alles tõelised aled hakkavad.
T-mon ja Piret said kaks korda kolm tundi suurepäraselt hakkama. Ainult mina ei raatsinud tütrekest õhtul enam kuidagi sülest ära panna ja natuke rongaema tunne oli peal. Pole teda varem niimoodi jätnud.
Aga pediküüri, näe, ei jõudnudki.
Kõhuliolek on juba nii meeldivaks muutunud, et isegi naeratatakse ja jutustatakse.
Ja teisel pildil on hetke lemmikmänguasi jänes-kõrin, mida on hea pihku haarata ja suhu toppida.
Veel üks asi, mis kroonika jaoks ära märkida – öö vastu 19. juunit oli esimene selline, kus Piret küsis vaid ühe korra süüa. Magama jäi 10 paiku õhtul, sõi kell 3 ja ärkas järgmine kord alles kolmveerand seitse. Loodetavasti saab see talle peagi harjumuseks :)
Muidu süüakse öösel enamasti 12, 3 ja 5 paiku, vahel jääb kesköine söömaorgia vahele ka.
Täna oli jälle vaja kella peale minna ja ma isegi sain hakkama, jee! Nimelt oli meil perearsti suunamisega juba kaks kuud tagasi Mustamäe lastepolikliinikusse puusade ultrahelisse aeg – no et kas arenevad normaalselt ja ega mingit nihestust vms pole. Osad perearstid saadavad ortopeedile, meie oma on UH-usku. Oi ma pabistasin, kuidas ma saan sinna õigeks ajaks ja heatujulise ning ärkvel lapsega. Aga õnnestus :) ja isegi eelnev öö magati eeskujulikult, nii et kõik viis pluss.
Puusad on Piretil loomulikult korras ja arenevad täiesti normaalselt ja kogu protseduur võttis koos lahti-kinni riietumisega vast 10 minutit. Aga ühte asja ma sooviks küll – et kõik lastepolikliiniku töötajad* teadvustaks omale, et nende patsiendid on lapsed ja see eeldab teatavat empaatiavõimet ja kannatlikkust. No kui on vaja imik külje peale pöörata, võiks seda ju emale öelda ja seda võiks teha ema. Aga ei – õde krabab äkki lapsest kinni ja keerab ta, jõnksti, küljele nagu kaltsunuku, ilma mingi hoiatuseta. Seejuures veel nii, et laps jääb seljaga ema poole. Muidugi hakkas Piret selle peale nutma. Ma oleks sama protseduuri teinud 10 sekundit kauem ja lapsega sel ajal rääkinud ning üks ports pisaraid oleks jäänud olemata.
Üldse, kui juba päris pisikesi arsti juures hellalt ja hoolitsevalt kohelda, oleks meil vähem lapsi, kes paaniliselt arstitädi kardaksid. Küsis ju kahe ja poolene naabritüdrukki, kui kuulis meie arstilemineku kavast, et “Kas Pilet kaldab ka?”.
* samas kuu aega tagasi vereproovi võtnud vene tädi oli väga lahke ja rääkis lapsega terve aja rahustaval toonil “krassivaja, umnitsa, ne nada blakat” ja laps ei teinud pea piuksugi.
Palju õnne kallid Stever, Grete, Piret, Tarmo, Pille ja Sten-Erik baka puhul ja Toomas – mu magistrantuurikaaslane, vägev sooritus! Super tublid olete!
Saadan praegu virtuaalsed lilled, ise homme kuidagi Tartu ei pääse paraku.
Täna oli see ajalooline öö, kus T-mon esimest korda oma padja kaenlasse võttis ja teise tuppa magama kolis (minu utsitusel), olles isegi kella kolmeni vastu pidanud. Seis on siis nüüd 1:0 Pireti kasuks. Piret kasutas muidugi ebaasuaid võtteid, valides ohjeldamatuks rokkimiseks hetke, kui issil oli just üks alumine tarkusehammas välja tõmmatud ja ta seetõttu nõrgestatud seisundis oli.
Kahjuks oli meil just täna plaanis minna märtsikuus sündinud titade kokkutulekule, aga nüüd jääb see minu zombistumise tõttu ära. Ma ei julgeks küll autorooli istuda :S
edit: helistasin pereasrtyile ka, et tipsil juba kolmandat päeva tõsine kõhumure, mille detaile ma siin lahkama ei hakkaks. Arst oli murelik, käskis jälgida, ega laps loiuks muutu ja vajadusel Merimetsa kapata. Et vedelikupuudus kerge tulema. No kust me nüüd jälle midagi külge korjasime. Täitsa nutt tuleb peale :( Õnneks loidusest on see laps kaugel.
Kommentaarid