You are currently browsing the monthly archive for Mai 2009.
No ma ei ole normaalne ikka. Eilne öö oli magamata, eks. Päeval tukastasin vast pool tundi, sest preili ei tahtnud toas magada. Täna käitub laps eeskujulikult – pool kümme tuttu, kell kolm söömine ja nüüd, kell viis, magab endiselt sügavalt. Mida teen aga mina? Passin kella kolmest üleval, sest uni lihtsalt ei tule! No ok, mul pea ka valutab, see segab. Ootan nüüd, et paracetamol mõjuma hakkaks, siis ehk saan magada ka.
Ma vist tean, miks eelmine öö käest läks. Nimelt tabas mind õhtul meeletu magusaisu ja ma ei suutnud end talitseda enne, kui kümmekond šokolaadikommi olid leidnud tee mu sisemusse. Seni olin šoksiga ettevaatlikult ja ühe tükikese kaupa toimetanud – ikkagi allergeen ja pidavat ka gaase tegema. Nüüd sain õppetunni kätte ja magusahimu tekkides meenutan seda ööd.
Teine võimalus on, et kurja juureks oli sibul, mida kotlettidesse panin ja siis õhtusöögina manustasin. Kaks kuud olen sibula- ja küüslauguvabalt elanud, igaks juhuks jätkan. Oeh, elagu maitsetud toidud.
Kuigi ei saa ka välistada, et põhjus oli hoopis tähtede seisus.
Üle hulga aja otsustas Pipi täna öösel täiega rokkida (TM Ieska) ja kaasata oma bändi ka ema ja isa. Et üllatus oleks täielik, jäädi enne üheksat rahumeelselt tuttu, et siis kella üheteistkümnest tuurid üles võtta. Kella ühest kolmeni puhati natuke ja siis rokiti edasi, seitsmeni välja. Seejärel tehti üks selline käbi (TM Kirjatsura), mida minu silmad veel näinud pole ning suigatati mu kaisus armulikult lausa poole üheksani. Ning seejärel pidi loomulikult päev algama, aga mitte omaette mängides, vaid vanemate süles elamist uudistades.
Ja et värk oleks täiuslik, nõustuti ka esimest päevaund vaid süles veetma, nagu lapse voodisse panin, nii olid silmad pärani ja naeratus näol.
No olgu, magabki õues kauem ja ma saan ehk oma noored vaarikataimed umbrohu seest välja rohida. Seitse neid ongi veel alles – üks ei elanud talve üle ja kaks niitis T-mon maltsa pähe maha.
Täna on ajalooline päev, Pipil käisid esimest korda külas tema vanuseklassis inimesed ehk veidi rohkem kui kuu aega vanad Hanna ja Helena. Programmis oli jalutamine, söömine, kisamine ja magamine. Kõike seda ka tehti ja kolmekesi isegi peaaegu ühel ajal. Aga sellist hetke ei olnud vist, kus kõigil oleks korraga silmad lahti olnud ja üksteisest ei osatud ka veel midagi eriti arvata.Magamises on Hanna ja Helena igatahes kõvemad tegijad kui Pipi ja näitasid ette, kuidas asi käima peaks – ei mingit kussutamist, lihtsalt silmad kinni ja unemaale.
Fotol on kärupark, millist meie aed pole veel seni näinud.
Kolm päeva enne kahekuuseks saamist kaalub Pipi 6,2 kg (juurde võtnud kuuga 800 grammi) ja 61,5 cm pikk (lisandunud 2,5 cm). Kõrvapõletikust tunnistati meid priiks ja nohisev hingamine pole mitte nohu, vaid kitsastesse ninakäikudesse kogunev tolm jms, mis seal koorikuid moodustab ja millest laps ise ei oska lahti saada. Kästi jätkata Humeriga loputamist ja öeldi, et kasvab välja. Küll aga sai kinnitust, et mingi allergia lapsel on. Kirjutati kreemi, millega sügelevaid põski ja kõrvataguseid määrida. B-hepatiidi teise vaktsiini sai Pipi ka.
Seega oleme nüüd valmis senisest enam sotsialiseeruma ja ehk läheme järgmisel nädalal isegi beebide võimlemisse.
Hahahaa. Meil on nüüd babybjörni kõhukott, kasutatult ja soodsalt ostsisn, aga laps pole seal nõus olema. Eks harjutame.
Täna oli plaan, et Ivika tuleb külla, toob rabarbereid ja siis me päevitame. Ja teeme ehk ka rabarberikooki, mõtlesin mina. Ivika tuli, rabarbereid tõi, käisime isegi poes ja tõime koogi jaoks muud vajalikku kraami, aga siis ta pidi siiski kahjuks ära minema. Pipi magas pärast poetuuri veel kaks tundi vankris õitsva õunapuu all, mina vedelesin pävkade väel päikese käes, lugesin raamatut ja sain kerge põletuse.
Kui laps üles ärkas, läksime tuppa ja tegime valmis ühe rabarberi-maasikakoogi. Mina siis tegin musta töö ja Pipi juhendas oma lamamistoolist. Kook sai hää. Ivikale teen teinekord uue!
Retsept on pärit raamatust “100 pirukat”.
Põhi: 120 gr võid, 1,5 dl suhkrut, 1 muna, 4,5 dl jahu, 1,5 dtl küpsetuspulbrit, 0,25 tl soola, 2 dl maitsestamata jogurtit
Kate: 350 gr maasikaid, 300 gr rabarbereid, 1,5 dl suhkrut, 1,5 dl jahu, kaneeli, 120 gr võid
Vahusta toesoe või suhkruga, vahusta hulka muna. Sega küpsetuspulber, sool ja jahu ning lisa vaheldumisi jogurtiga või-munasegule. Kalla taigen koogivormi. Põhjale pane tükeldatud rabarberid ja maasikad. Katte jaoks sega suhkur, jahu ja või ning näpi puruks. Kalla puru koogile, puista veel peale kaneeli ja küpseta 200 kraadi juures 1 tund ja 15 minutit.
Miks see pilt nii udune tuli, ma ei tea, käsi värises vist näljast :)
Ma ei tea. Kas ma olen hull või ongi nii, et laps katsub läbi une jälle kõrvu. Või ta lihtsalt siputab ja käed satuvad kõrvade juurde ka? Nüüd ma muretsen ja uni ei tule :(
Hommikul: kell pool 7 vaatas mulle voodist vastu üks rõõmurull. ilmselt ikka pingutasin öösel üle.
Koju renditud beebikaalu andmetel kaalus Pipi täna enne ööunne jäämise kõhutäit 6 kilo ja 20 grammi. Ametlikud andmed saame kolmapäeval perearsti juures. Kaaluiive tuleb siiski väiksem kui esimesel kuul, aga ei midagi muretsema panevat.
Tundub, et ta on ka pikkust kõvasti visanud, number 68 riided on juba täitsa parajad. Täna ostsingi talle Rimist elu esimesed teksapüksid. Naljakas on vaadata, et selles suuruses rõivastele on peale kirjutatud “3 kuni 6 kuud”.
Muidu oli täna ka tore päev – käisime üle nädala aja esimest korda õues ja laps magas vankris nagu kott, kaks tundi järjest. Hommikul käis aga Tartust Eda külas, kes täiendas Pipi isiklikku raamatukogu :) Lapsele on varsti isiklikku raamaturiiulit vaja.
Mul on nüüd nädal aega olnud sammulugeja. Pidevalt ta mul küljes pole, ainult õues. Esimese nädala skoor:
44 824 sammu
26,87 km
1417 kulutatud kalorit
99,8 grammi pekki põletatud
Kahel päeval ei pääsenud üldse õue, nii et viie päeva skoor on see. Ei tohiks olla keeriline üle lüüa sel nädalal :)
Korraliku kaalu pean ostma.
* Pipi on ära õppinud, kuidas rusikat suhu panna. Ja seal see kogu aeg nüüd ka on. Lisaks on hakanud ilastama, puhub ilusaid mullikesi lausa. Kas esimene hambake hakkab endast märku andma? Lugesin, et hambad võivad hakata tunda andma kahekuuselt lausa juba, samas on normaalne ka, kui 8-9 kuuselt esimene tuleb. Nii erinev on see asi lastel.
* Toas on täna magatud 4 korda ja ükski uni pole tunni pikkusekski veninud. Ja kui arvata, et seda magusam peaks ööuni olema, siiis eksite, juba poolteist tundi paneme last magama. Ei jää. Silmad peas nagu tõllarattad ja vahib ringi.
* Üks uus oskus on veel – laps toob käed rinna kohal kokku. Ise poleks osanud seda milleksi pidada, aga raamatu kohaselt on seegi üks arenguetappe.
* Uus hääl on ka, kurgupõhjast kostev kurisemine. Ja enam ei hakata kohe nutma, kui miski ei meeldi, vaid kõigepealt väljendatakse arvamust asjast oma sõnadega ja kui siis välja ei tehta, järgneb kisa. Üldse jutustab palju.
* Söögistreik on praktiliselt lõppenud, mis paneb mõtlema, et äkki oli see hoopis kõrvadega seotud. Kui neelatad, käib ju “klunks” kõrvast läbi ja valutava kõrvaga võis see päris paha olla. Kaua tal, vaesekesel, võisid kõrvad liiga teha, enne kui me aru saime? Ja nohu on endiselt, no ei lähe ära. Selline vastik lurin kuskil kaugel ninas sees.
* Pipi ainus tädi käis täna külas ja nad mängisid-jalutasid-laulsid tükk aega. Tädi pakkus Pipile väga suurt huvi ja vastupidi ka :)
palun tooge mulle RABARBERIT
Või vähemalt rabarberikooki!
Ma ei saa aru. Kas siiamaani siis Tallinnas tramme ja busse ei koristatudki? Kui koristati, siis kas nüüd praegused koristajad saavad kinga? Või hakatakse topelt koristama?
Kuna Lastehaigla ei ole pooleteise kuu jooksul suutnud Pipi haiguslugu perearstile saata ja perearst pole suutnud neilt seda küsida, siis helistasin täna ise meie raviarstile ja sain haigusloost koopia, mis siis perearstile viia. Hämmastav haldussuutlikkus küll eri raviasutuste vahel.
Haigusloost aga sain oma üllatuseks teada, et Pipi veregrupp on null ja reesusfaktor on negatiivne. Ise olen A+ ja T-mon O+. Kust see negatiivne reesus siis tuli?
Aga õnneks on Pipil bioloogist tädi, kes asja kohe ära seletas ja nii selguski, et minu ja T-moni näol on kokku saanud kaks heterosügooti ja meie puhul kehtib Mendeli teine seadus. Vat nii :p
Gümnaasiumi bioloogiatunni tasemel saab geneetikast lugeda nt siit. Mina neid asju enam ei mäletanud kahjuks.
* Eile oli ikka üsna viril päev ja laps nõus olema vaid süles. Mis pole ka ime, kui tal paha olla on. Palavikku õnneks polnud, aga õue ikka minna ei julgenud. Seetõttu oli paras hullumajapäev tsükliga üles, sööma, tunnike virinat, magama, 30 – 45 minutit und (süles) ja otsast peale. Seejuures mida õhtu poole, seda vähem söödi ja magati ja rohkem viriseti. Õhtuks oli mul juhe juba päris koos, aga siis saabus päästeingel T-moni näol ja ma tegin ühe kiirkõnni Selverisse ja tagasi (kuna avastasime, et alles on vaid kuus mähet, tulemuseks 5569 sammu). See lõi pea vähe selgemaks. Õhtul oli tõsine söögistreik ja ma tegin juba pudeli valmis, et laps viis tundi söömata ja ikka keeldub, kuid kavalusega saime ta lõpuks täis puugitud ja pudelit ei läinud vaja.
* Kuna laps elas ja magas vaid süles, siis tegin endale teleka ette pesa ja vaatasin ära neli osa Losti. Nüüd veel vaadata eelviimane ja lõpu(topelt)osa. Ma siiski loodan, et täna selleks mul nii palju võimalust pole ja laps on rõõmsam. Veerand tundi tagasi jäi oma voodisse magama, ehk täna see nii ka jätkub.
* Öö möödus siiski kenasti, valuvaigistav küünal aitab palju. Lõpuks põõnasime kolme söögipausiga üheksast üheksani.
* Avastasin, et mu laps sööb juba täiesti vabalt ja professionaalselt lusikast, vähemalt antibiootikumisiirupit küll. Teeb ilusti suu lahti ja neelab suhu pandu suures osas alla ka.
* Kuna Pipil tulid ja läksid mingid kahtlased täpid, mis viimasel ajal levisid näost ka rindkerele, siis tegin pühapäeva ja esmaspäeva nisu- ja piimatoodete vaba päeva. Nahk sai korda. Eile hakkasin jogurtit ja kohupiima sööma ning tundub, et täpid pole naasnud. Jätkan täna veel nisuvaba dieeti ja homme hommikul teen sepikuga võipu. Loodetavasti siiski allergiat ei ole. Ehkki juba praegu on näha, kuidas neli päeva saia, tortilla- ja küpsisevabalt minu kaalule imepäraselt mõjub. Reedest olen kaotanud kaks kilo.
* Teate, ma loen raamatut. Juba nädal aega küll ja üsna õhukest pealegi, kuid vähemalt tunnen, et elu hakkab normaliseeruma, kui sellisteks asjadeks aega on ja iga vabam hetk ei lähegi magamise peale. Ma olen ju ammune unekott, varem oli 10 tundi und ööpäevas mulle norm, nüüd tuleb heal juhul seitsmega hakkama saada. Aga a) hakkan vähese unega harjuma b) Pipi võimaldab rohkem omaette tegutsemist (või noh, võimaldas enne haigeks jäämist)
* Seda, mis elu mu kallid sõbrad elavad, ma praegu kahjuks eriti ei tea. Külla pole ka veel kedagi eriti kutsuda jõudnud, meil pole lähisuglastegagi ring peal (ja sugulasi on Pipil oi kui palju). Kellel päeval vaba aega on, andku teada ja tulgu külla. Õhtud pole eriti hea aeg ja nädalavahed kipuvad täidetud olema. Aga suve poole teeb ühe lahtiste uste (aia ja grilli)päeva, ausalt. Tahaks hirmsasti teid kõiki näha.
Kommentaarid