You are currently browsing the monthly archive for jaanuar 2009.
Milline pettumus, X Files küll, aga ei yhtegi UFOt. Aga Scully on vast ise tulnukas, sest ta ei vanane ikka absoluutselt, ainult juuksed kasvavad.
Kui kaheaastane ja viiekuune on täiesti endast väljas, hysteeriline nutt kahest kõrist kestab juba pool tundi ja keerab vaid tuure juurde hoolimata ema pingutustest, siis tuleb võtta yks kass ja tuppa kõndima lasta. Hoobilt on kaheaastase tähelepanu garanteeritud ja ka viiekuune jääb vaikseks. Hakkab varsti naeratamagi, kui suurem õde teda oma nutuga enam ei ehmata. Veerand tundi hiljem kostab toast vaid naeru ja jutuvadinat ning kass võib oma koju tagasi minna.
Hea töö, Kung-Fu!
Hiljem ircus:
[20:21:17] <@Gea> titad j2lle nutavad, tea, kas peab uuesti kassi viima neile_
[20:21:45] <@String> tea, kuidas kiisud sellesse suhtuvad?
[20:21:58] <@Gea> kungfu oli v2ga rahul
[20:22:10] <@Gea> nurrus ja nautis tähelepanu
[20:24:29] <@Gea> aga hirmu ajas peale kyll, kaks juntsut hysteeriliselt röögivad, no mis sa teed
[20:24:41] <+T-mon> selle asja nimi on tulevik
[20:24:47] <@Gea> t-mon, karta on
[20:24:55] <@Gea> õnneks mul on kassid käepärast võtta alati
[20:25:09] <+T-mon> see kungfu oli ilmselt alguse asi
[20:25:19] <+T-mon> hiljem harjub ja ei l2he siis korda
[20:25:22] <@Gea> järgmine kord viin Pungi
[20:25:29] <@Gea> ja peame ikka koera võtma
[20:25:44] <+T-mon> kui sa oleks ennast meega kokku m22rinud ja suled kylge riputanud, oleks nad kah vait j22nud ehmatusest
Sain Vicky Cristina Barcelona soundtracki. Huvitav, mitu päeva järjest ketramist läheb, enne kui ära tyytab? Hetkel olen lummuses.
Uus trend tavalise superuinuja maailmas. Jään õhtul normaalsel ajal sygavalt magama, kuskil nelja tunni pärast on uni läinud ja silmad lahti. Siis on vaja umbes kaks tundi tshillida, et Une-Mati naaseks ja saaks rahulikult hommikuni põõnata. Kus kurat see Mati igal öösel korra kondamas käib, ah?
Foto siit
Uh, Losti viienda hooaja kaks avaosa on ikka väga kreisid. Ja Sawyer oligi pool aega poolpaljalt, naiss. Nyyd tuleb maikuuni välja nädalast nädalasse uut osa oodata ja loota, et ikka kuues hooaeg ka tehakse.
VAT-teater mängib juba ammu-ammu Kai Henseli tükki “Klammi sõda”, kuid mina jõudsin seda alles nüüd vaatama. Tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati VATi etendust sai vaadatud, äkki polegi kunagi? Häbiasi.
Tükk oli hea. Nüüdsek No-teatrisse ümber kolinud Marika Vaarik on maha saanud superrolliga, esitades sellise jõulise emotsioonide kaskaadi, et mitu korda oli tahtmine püsti hüpata. Ma sisu ei hakka ümber jutustama, äkki mõni tahab veel vaatama minna, kuid üldjoontes toimus tegevus klassiruumis, kus õpilased olid õpetajale kuulutanud sõja – boikoti.
Pärast oli ka väike arutelu publikuga ja võimalus stsenaariumi muuta. Ma sain aru, et tavaliselt vaatavad seda etendust nooremad inimesed, paljud on ise kooliõpilased. Meiega samal ajal oli saali saabunud pensionäride grupp, kellest häälekamate ja julgemate arvamused arutelu ajal ajasid kohati ihukarvad püsti. Loodetavasti ei tööta ükski neist õpetajana või ei puutu muidu liiga palju pubekatega kokku. Uhh.
Foto on pärit teater.ee leheküljelt.
Paar kuud tagasi steriliseerisime oma kiisupreilid ära. Mingeid kõrval- ega järelnähte pole tuvastanud – mängivad endiselt palju, magavad endiselt palju, karv on ilus ja läigib, pahandust tehakse ka mõnuga. Normaalsed kassid. Aga paar päeva tagasi avastasin, et alles hiljuti ostetud neljakilone krõbuskikott on tühjaks saanud kuidagi erakordselt kiiresti. Ning kasside kauss on samuti kogu aeg tühi. Ja üldse on kodus ohtlik liikuda, sest kaks ümber jalgade väänlevat ja etteheitvalt näuguvat elukat üritavad mind pidevalt vannituppa oma tühja kaussi vaatama ekskortida.
Nii et näljaseks on meie kassid küll muutunud, samas peki lisandumist pole (veel?) märgata. Peab vist esimest korda ette võtma toidukoguste mõõtmise, et teada saada, kas nad söövad nii palju kui vaja või oluliselt rohkem – steriliseeritud toakassidena on neil kalduvus ülekaalulisusele, mis pole ju tervisele teps mitte hea.
Pilt on pärit siit ja omab illustreerivat tähendust (veel?) ;)
Ärkasin täna hommikul ja tunne on, nagu oleks kuskil kaklemas käinud. Ja see tunne pole pärastlõunaks üle läinud. Nägu on paistes, silmad valutavad, ohatis suunurgas ja huuled katki näritud. Eile olin alles täitsa normaalne.
Me oleme harjunud korra nädalas kogu vajamineva tavaari ära ostma, tuleb odavam ja mugavam on ka, ei pea igal õhtul poeskäigu peale aega raiskama. Selle eelduseks on siis varem läbi mõeldud nädala menüü ja koostatud nimekiri. Seni on väga hästi toiminud.
Eile maabusime Ülemistes, vaatasime allahindlustega kingapoodides ringi ja läksime siis toidukauba jahile, mis osutus aga eeldatust sootuks keerulisemaks. Nimelt ei olnud poes ühtegi käru. Nädala kaupa sa aga tavalises korvis ära ei vea. Ootasime veidi, luurasime kassade juures ka, aga kõik toppisid kärud oma kilekotte täis ja sõitsid nendega parklasse. Et sealt mõni aga tagasi toodaks, polnud näha. Kui üle 10 minuti juba oodatud, sai mul närv otsa ja läksin infoletist küsima – inimesi ootas ka juba hulgem ja kassajärjekordi ka polnud, sest poes polnud kärupuudusel kedagi.
Infoleti tüdruk laiutas käsi ja ütles, et kuna on vaid üks inimene, kelle tööks on kärusid parklast ära tuua, siis see ei jõua. No arusaadav ka, muidugi ei jõua. Aga kas Rimi selle peale ei mõtle, et odavam oleks paar kärumeest juurde palgata, selle asemel, et kliente nörritada. Korviga ostad ju ikka oluliselt vähem kui käruga ja teine kord enam ei tule oma suuri ostusid sellisesse poodi tegema.
T-mon läks lõpuks ja tõi ise väljast käru, ehkki mina nõudsin juba teise poodi minekut. Pärast, kui ka oma ostetud toidukraamiga auto juurde suundusime, olid kõik parkla vahed kärusid täis, aga seda ühte töötajatki kuskil.
Miks Ülemiste Rimi kliente ei taha? Liiga hästi läheb?
Kommentaarid