You are currently browsing the monthly archive for Detsember 2008.
Eile õhtul, kui ujumast koju jõudsin, avanes selline vaatepilt. Isegi vastu ei viitsitud mulle tulla, vaid põõnati mõnuga edasi.
Ma tahtsin täna teha pühadesöömadest taastumise päeva, kus ma liigun palju ja söön peamiselt värskeid asju ja joon keefiri. Kõik oli kaunis – jalutasin poolteist tundi, tõin poest keefiri, hea kerge oli olla juba. Aga siis tuli Ivika ja tegi mu köögis valmis terve suure koogi, vaatas filmi ära ja läks minema ning jättis suurema osa koogist siia. Ai kurjam! Aga kook on oi kui hea, kohupiima ja õuntega :)
Pean kirja panema, et oskaks edaspidi teha. Geniaalsus peitub siiski lihtsuses!
Koogivormi põhja võitükikesi, peale pakk Juubeli tordipulbrit. Siis sinna otsa kaks pakki kohupiima, mis segatud kolme munaga. Kõige otsa veel tükeldatud õunu. Kogu kupatus puistata üle kaneeli ja suhkruga ja 200 kraadi juures ca 40 minutiks ahju. Nämm!
Ja mina veetsin üleeile ligi kolm tundi, meisterdades peent pirni-biskviitkooki, mis kokkuvõttes muundus magusaks lögaks magustoidukausikestes.
Päkapikk viis täna vanaisale paar DVD-d heade Eesti filmidega ja DVD-mängija. Millega päkapikk aga ei arvestanud, et tänapäeval on veel kasutuses telekaid, kus puudub auk scart-juhtme jaoks. Nii jäigi vanaisa pika ninaga ja päkapikk oli ka ikka väga väga kurb. Kusjuures ei ole mingi iidvana riist, 99. aastal ostetud Samsung – mu enda Philipsi televiisor on vist veel vanem ja kõik vajalikud augud eri lisaseadmete jaoks olemas.
Nüüd peab vanaisa uue teleka ostma või siis tuleb kevadiseks sünnipäevaks suurema kamba peale üks vastav kingitus teha. Filmid aga ootavad.
Oluliselt rahulikum kui eelmine, mil tuli lõpetada kool, mehele minna ja kodu osta. Tänavu jätkus kõik mullu sisse trambitud rada mööda ja loogiliselt. Oli ka palju raskeid hetki, luhtunud lootusi ja pisaraid, kuid samuti suuri rõõmusõnumeid, mis kaalusid kõik kurvad hetked üles. Paar toredat reisi. Palju huvitavat tööd. Mõned väga armsad inimesed. Kahjuks ka mitmed matused.
Aga järgmine aasta tuleb veelgi parem!
Kanal2 tuleb praegu multikas, kus on kahte sorti lehmasid – emased ja isased. Ja mõlemal sordil on udarad. Ja siis nad imestavad, et tänapäeva lapsed loodusest midagi ei tea. A muidu on isegi päris naljakas film.
Äkki jõudis mulle ka kohale täieline jõulumeeleolu, abiks oli kindlasti täna maha sadanud lumi ja täis magatud uni. Kooki sai küpsetet ja kõik kingitused said pakit. Meil on kahe peale ikka täitsa suur perekond ja see on vahva :)
Kung-Fu on viimastel nädalatel lapsendanud ühe mänguhiire. Tassib seda kaasas, lakub, räägib temaga pikalt juttu. Ja toob oma “poja” ka üsna tihti mulle sülle, et vaadaku ja imetlegu ma. Ma alguses ei tabanud muidugi ära, et tegemist on pojaga, vaid rõõmustasin, et näe, kass toob mulle mänguasja nagu koer. Ja siis muudkui loopisin seda elukat ja oi kui etteheitvalt kurrudes Kung-Fu siis seda räsitud ja näsitud mänguasja päästma ruttas.
Täna oli suur traagika, kui kass hommikul ei mäletanud, kuhu ta poja jätnud on. Pidin siis aitama otsida, õnneks tuli diivani alt välja.
Maga hästi kaua
Koli ümber elutoa diivanile, joo kohvi ja vaata Disney multikat
Käi dushi all ja pühenda erilist tähelepanu varbavahedele (kõdi)
Söö hilinenud hommikueinet
Otsusta, et kuuse järele ei viitsi minna
Laiskle veel natuke
Mine Hella Hunti tuunikala salatit sööma ja kohvi jooma
Hulgu jõuluturul, vaata lambaid, uisutajaid ja vabaduse samba aset täitvat kilesse pakitud plönni
Vaata kinos Happy Go Luckyt, samal ajal söö ära pakk M&Msi shokolaadikomme
Pista kodus kana ahju
Ole mõnusasti
Söö kana ära
Mine magama
ja seda kõike terve päeva kahekesi
PS: Kas keegi sai aru, miks Poppy sinna raudtee alla kodutu juurde läks? Mu meelest ei sattunud ta sina juhuslikult.
Selline vanasõna on olemas. Ja mina olengi see loll, tunnistan ausalt ja rõõmsalt. Täna oli meil majas töötajate tunnustamise üritus ja ma sain ka kiidetud ja nüüd on mot jälle laes (vahepeal hakkasin juba veidi väsima). Ei, preemiat ei saa, torti sai ja käepigistuse ja head sõnad, aga see on tähtsam veel, see tunne, et sinu tööd on märgatud.
Ja fotovõistlusel sain ka pärjatud, minu tehtud pildike Kung-Fu-st ehib nüüd seinakalendril järgmisel aastal kümnete kabinettide seinu.
Viimasel ajal elan rohkem kaasa ebõiglusele, mis mind otseselt kuidagi ei puuduta. Täna näiteks kitusin TAKi dispetsherile yhe bussijuhi peale, kes sõimas läbi titega ema selle eest, et too ei vajutanud peatuse kysimiseks nuppu. Buss oli puupysti täis ja naine tõesti ei pruukinud, laps kaenlas, nupuni ulatuda. Pealegi oli buss enne kõikjal peatunud ja loogika ytleb, et kui inimesed seisavad ka ukse juures, siis järelikult võib keegi tahta maha minna. Juht ei peatunudki ja saatis naise pikalt ja pidevalt, tollel oli lausa pisar kurgus, kui peatust anus. Vastikud on sellised väiklased inimesed.
Kommentaarid