You are currently browsing the monthly archive for september 2008.
Meie suurepärane tiim “Pealuu ja ülane” (jah, nimi laenatud Mihkli aegadest) saavutas Hansapanga tervisejooksul maksimumpunktid ja nüüd on meil võimalus üks kolmesaja kahekümne ühele võita peaauhind ehk reis. Sest just niipalju on maksimumi peale ponnistanud võistkondi.
Ma nüüd kordan ennast, aga pean taas ütlema seda, mida igal sügisel juba päris mitmel aastal – megaüritus on see! Kui millegi üle nuriseda, siis on etappide toimumise kohtade arv varasemast väiksem, rohkem on kordusi. Ja etappide auhindade info ülespanemisega kodulehele ollakse ka ikka megauimased, 21 etappi on läbi, aga viimased auhinnad on kodulehel 13. etapi kohta.
ärkasin kell 6 üles selle peale, et kõht oli kohutavalt tühi. Keerutasin veel veerand tundi voodis, siis andsin alla ja tegin kolm (!) suurt võileiba. Nüüd on kell 7 ja mul on dushi all käidud, söödud, kõik lehed läbi loetud. Tundub, et täna polegi probleeme õigeks ajaks tööle jõudmisega.
õnneks õhtul ootab Olde Hansa ja perekondlik õhtusöök. Agnele tänase päeva puhul palju õnne ja armastust!
Ossaa! Kui ma laupäeva õhtul Stephen Kingi “Mobla” kätte võtsin, siis oligi õhtuga kööga. Ei suutnud mina seda enam käest panna, nii põnev ja samas nii õudne oli. Pärast oli raskusi magama jäämisega. Eile vaatasin raamatut elutoa diivanilaual eemalt, teatava kartusega: kui kätte võtan, siis on ju jälle päikseline puhkepäev tuksis. Pidasin kella kuueni vastu ja siis lugesin ühe jutiga lõpuni. Kirjutab ikka häid asju, ma pole küll üheski Kingi asjas veel pettunud. Lugege!
Reedel vaatasime Hellboy esimest osa, kuna plaan oli kinno uut versiooni vaatama minna. Paraku jääb nüüd kinno minemata, nii vägev see film nüüd ei olnud, oli tubli keskmine. Ootab ära, kuni videolevisse tuleb.
Kasutasin eile ära T-moni komandeeringus olekut ja kutsusin Pekiklubi naised enda juurde tibiõhtut veetma. Hüppasin pärast tööd poest läbi, ostsin head ja paremat kokku tortillade ja magustoidu jaoks ning äkki tundsin, et täita paha hakkas. Tellisin siis takso, et mitte teel koju ära kukkuda. Olen Tulika takso truu klient, kuna mõnevõrra krõbedama hinna kompenseerib see, et iga kell on võimalik takso maksimaalselt kümne minutiga ette saada, seal on võimalik kaardiga maksta, taksojuht ei haise ega suitseta autos. Eilne kogemus pani aga mõtlema, et kas peaks uue taksofirma valima või lihtsalt edaspidi paluda dišpetseril mulle mühakaid enam mitte saata.
Istusin taksosse, vinnasin oma kaks suurt kotti tagaistmele, juht vahtis oma kohal ja ei mõelnudki appi tulla. Istusin ise ka sisse ja enne kui jõudsin öeldagi, kuhu sõit, mühatas too: kui Selveri juurde väljakutse sain, arvasin kohe, et läheb turukottide kõrvaltänavasse tassimiseks.
Nojah, ma siis ütlesin aadressi, mis polnud just kõrvaltänav, aga eriti kaugel tõepoolest mitte ning kuulasin terve kodutee hala, kuidas taksojuht oli tund aega oma järjekorda oodanud ja nüüd on ta jälle sabas neljas ja terve päev on pekkis. Ja kui ma veel julgesin kaardiga maksta, siis hüüti mulle ajal, kui oma kotte välja vinnasin, et olen ma nüüd õnnelik – kaardimaksega röövisin vaese taksojuhi taskust veel kolm krooni.
Kuna tibiõhtu osutus ülimaltkvaliteetseks, siis mu pahameel lahtus peagi ning taksofirmat ma ühe ebameeldivuse pärast vast vahetama ei hakka. Aga selle juhi nägu on meeles – tema autosse ma enam never ei istu! Kahjuks ei jäänud nimi ega auto number meelde :(
GEP oli kahlemata v2ga tore etendus, kuid NO-kamp on teinud paremaid asju.
Selliseid, kus tuled saalist v2lja ja oled terve 6htu v6i lausa mitu p2eva puuga p2he saanud. Seekord sellist tunnet ei olnud ja l2bitorgatud kondoomiga ka pihta ei saanud. Aga v6is vaadata kyll, ei kahetse. Ja lavakujundus oli super.
Kas teie meelest on Rasmus Kaljuj2rv samuti Brad Pitti n2gu? Ma ei leidnud head pilti, kuid lives vaadates on neis midagi lausa h2irivalt sarnast. Nt seksikad l6uap2rad.
Kuna ilmad muutusid ootamatult normaalseteks septembrilisteks, siis väisasime eile üle hulga aja loomaaeda. Rõõm on näha, kuidas loomaaed aasta-aastalt areneb ja euroopalikumaks muutub, samuti seda, et mõeldakse rohkem loomade kui inimeste peale. Loodetavasti saab varsti lõplikult hüvasti jätta kitsaste metallpuuridega, kus praegu elavad näiteks karud. Lõvile oli aga jube eriti uhke ja mõnus elamine püsti pandud. Loomade kuningas ise näitas aga ainult sabatutti.
Olen viimasel ajal lugenud peamiselt mälestusi, ilukirjandust vähem. Jaan Krossi kaasteeliste mõlemad osad, Eevi Taela lapsepõlvemälestused Narvast, Heljo Mändi “Elu roheline hääl”, eile lõpetasin Liisu Argentina-raamatu. Toredad teosed kõik, ehkki väga erinevad. Aga on nauditav lugeda, kui inimene oskab maailmas enda ümber detaile tähele panna, neid üldistada ja neid heas keeles edasi anda.
Järge ootavad veel Anna-Maria Penu Hispaania-raamat ja Panso päevaraamatud. Vahele võtan aga ühe seiklusjutu, mõtete setitamiseks. Selgus, et mul on “Kapten Hatterase seiklused” puhta lugemata.
Jõudsin eile lõpuks Taarkat vaatama. Olin arvustustest lugenud, et liiga palju olevat labatsemist ja õuka- ja hansajoomist ja tobeddaid nalju. No ei olnud ju. Ilus film oli, kurb ja valus ka. Naer kippus ikka pigem läbi pisarate olema. Ja ehkki setu keelest oli asi kaugel (isegi mina sain sest aru), sai ehedat setu elu ikka näha küll. Siiri Sisask tegi muidugi superrolli!
Ostsin eile DVD, filmiks 18 14. Hakkasime õhtul vaatama ja avastasime, et DVD-mängija pult on kadunud. Tuulasime terve kodu läbi, tulutult. Aga asjal oli hea pool ka – diivani alt tuli välja kümmekond äranätsutatud mänguhiirt. Me olime alati imestanud, kuhu kassid oma mänguasjad panevad. Nüüd on leitud ja mängimist taas kui palju :) Punk on nagu kassipoeg jälle, täiesti elevil ja endast väljas.
Mu Johnny Deppi obsessioon on vist läinud üle piiri ja doktor T-mon määras raviks vaadata kord päevas seda pilti. Vaadake teie ka. Ja teisi kuulsusi, et millised nad välja näeks, kui nad elaksid hoopis Oklahomas.
PS: Selle imeliku blondi Eesti tšiki Kerli (keda MTV promob) plaat on hea. poleks uskunudki. Aga on tõesti hea. Selline björkilik.
Kommentaarid