Ma olen viimasel ajal kultuurne ka olnud. Lugenud igasuguseid asju ja koguni kinos ja näitustel käinud. Muljetest mainiks ühte õnnestumist ja ühte ebaõnnestumist.

Soojalt soovitan Sõpruses jooksvat filmi “Taeva äärel“. Tegemist olla mingi triloogia teise osaga, ma esimesest osast ei tea midagi. Aga pärast filmi äravaatamist oli selge, et ega ei peagi teadma – see Saksa-Türgi film on lihtsalt niivõrd ehe. Fantastilised näitlejad, haarav lugu, kogu pilt… Türgimaa ja Saksamaa kontrast. Tüüpiline Saksa keskklassi kuuluv keskealine naine, kes oskab Türgi põgeniku emotsionaalsele ja võitlusvaimust laetud purskele oma kodumaal toimuva kohta korrata lohutuseks vaid üht: “Küll kõik laabub, kui Türgi Euroopa Liiduga liitub.” Mul ei hakka selliste filmide ajal pea kunagi igav, samas kui seiklusi ja põnevust täis actionid kipuvad tihti haigutama ajama.

Ei soovita minna Matkamajas üles pandud näitusele “Erootikamuuseum”. Erakoguna on see muidugi muljetavaldav, kuid kes loodab näha midagi Pariisi, Amsterdami või Berliini vastava muuseumi taolist, pettub kõvasti. Ei ole sajakroonist piletit väärt kohe üldse mitte. (muidugi ei saa välistada ka varianti, et ma olen lihtsalt liiga rikutud ja miski ei üllata mind).