You are currently browsing the monthly archive for juuli 2008.
… nüüd siis käisime Pariisis ka, puhkamas ja nautimas, mitte töötamas. Hullult palav oli, 32 kraadi varjus, aga varju polnudki. Aga muidu – Pariis on ju teadupoolest romantika päälinn ja just seda oli ta ka neil päevil. Ja seda ma poleks uskunudki, et näen paarisaja meetri kaugusel lives Tour de France’i autasustamist. Peaaegu oleks ka Obamaga kokku põrganud Invaliidide väljakul, jäime vähem kui 24 tundi hiljaks.
Puhkus endiselt jätkub :)
Vahepeal on olnud:
Brigaadi kokkutulek
Etendus “Pärija” Otepää linnamäel (minge vaadake, sel nädalavahel on viimased korrad)
Sarvedel külas nende maailma äärel asuvas elektrita talus ja kukeseenel käik
Road-trip Setumaalt mööda Peipsit üles Põhjarannikule, marsruudil Varstu-Räpina-Kallaste-Mustvee-Remniku-Vasknarva-Kuremäe-Toila.
Esimene oma peenralt korjatud maasikas – kui kõikjal on juba marjad läbi, siis mul hakkavad vaikselt valmima.
Puhkus jätkub. Telefon on hääletul režiimil.
Ma olen viimasel ajal kultuurne ka olnud. Lugenud igasuguseid asju ja koguni kinos ja näitustel käinud. Muljetest mainiks ühte õnnestumist ja ühte ebaõnnestumist.
Soojalt soovitan Sõpruses jooksvat filmi “Taeva äärel“. Tegemist olla mingi triloogia teise osaga, ma esimesest osast ei tea midagi. Aga pärast filmi äravaatamist oli selge, et ega ei peagi teadma – see Saksa-Türgi film on lihtsalt niivõrd ehe. Fantastilised näitlejad, haarav lugu, kogu pilt… Türgimaa ja Saksamaa kontrast. Tüüpiline Saksa keskklassi kuuluv keskealine naine, kes oskab Türgi põgeniku emotsionaalsele ja võitlusvaimust laetud purskele oma kodumaal toimuva kohta korrata lohutuseks vaid üht: “Küll kõik laabub, kui Türgi Euroopa Liiduga liitub.” Mul ei hakka selliste filmide ajal pea kunagi igav, samas kui seiklusi ja põnevust täis actionid kipuvad tihti haigutama ajama.
Ei soovita minna Matkamajas üles pandud näitusele “Erootikamuuseum”. Erakoguna on see muidugi muljetavaldav, kuid kes loodab näha midagi Pariisi, Amsterdami või Berliini vastava muuseumi taolist, pettub kõvasti. Ei ole sajakroonist piletit väärt kohe üldse mitte. (muidugi ei saa välistada ka varianti, et ma olen lihtsalt liiga rikutud ja miski ei üllata mind).
Ei, mitte kõigi poolt armastatud blogija Punapea, vaid minu enda leekivad kiharad vahetusid eile tumepruunide vastu. Lõpptulemus on kraadi võrra tumedam, kui eeldasin, aga harjumuse asi. Nagunii vahetan juuksevärvi keskmiselt kaks korda aastas – nüüd siis proovin vahelduseks brüneti elu.
Enne värvimist sasis juuksur mu lokke ja teatas rahuloleval häälel: väga hea, halli peaaegu polegi.
Mina: ????!!!!!!!!!!!!???? Mismõttes peaaegu polegi ?!!!!!!!!!????? Mis hall????!!!!!!!!!!!!!!!???!!!!!!!!!!!
Jah, tõepoolest, üksikud hallid karvad on tekkinud viimaste kuudega, selgus lähemal uurimisel. Ma ei ole veel välja mõelnud, keda selles süüdistada, sest vana ma ju ometi veel pole. Aga tuju rikkus ikka ära küll, mis sest, et mu hallid karvad on kenasti värvi all peidus. Aga nad on seal olemas ja kindlasti on neil kalduvus paljuneda! Niuks!
Minu väike aiandusprojekt on täiesti kontrolli alt väljas.
1) Olin nii lilli kui ka maitsetaimi istutanud liiga tihedalt, mille tulemusena on taimed üksteisest üle ja läbi kasvanud. Eriti lillekast näeb välja nagu metsistunud džungel. Pealegi ei taha seal miski eriti õitseda – seemnest maha pandud taimedest vaid rukkililled hakkasid eile esimesi õisi avama (õnneks).
2) Keegi, ilmselt mõni kass, käib mu salati sees aelemas (ma väga loodan, et mitte midagi hullemat tegemas).
3) Olin vahepeal mõned päevad Eestist ära ja selle jooksul kuivasid mu võõrasemad peaaegu ära. Kastsin ja turgutasin neid küll, aga nüüd on nad oluliselt nirumad ja vaaguvad hinge.
Ma olen täitsa elus, aga kohutavalt asotsiaalne. Tööelu on läinud nii kiireks ja huvitavaks ja kui siis veel midagi sellist ka juhtub, nagu kukkuv lennuk, siis lihtsalt ei ole võimalik minna näiteks 1/4 Kiilakatest Küülikutest sünnipäevale. Millest on megakahju muidugi :(
Ehk õnnestub üht-teist peagi saabuva puhkuse ajal tasa teha (ja me läheme T-moniga Pariisi remontikat tegema ka!).
Lubasin Pariisi ürituselt mõned pildid panna, siin need on. Antagu andeks fotode amatöörlikkus.
Koju jõudsin üldse alles täna lõunaks, kuna Pariisi-Helsingi lennuk hilines nõnda palju, et selleks ajaks, kui Tallinna oleksime pidanud saabuma, maandusime alles Helsingis. Tuli ööseks Soome jääda (saime kompensatsiooniks ebamugavuse eest tasuta toad kohe lennujaama kõrval äsja avatud Hiltoni hotelli).
Selline on Prantsusmaa eesistumisperioodi logo, päris kena:
Eesti puu nõukogu telgi fuajees. Nägi välja nagu noor kasevõsa, aga pead ei anna, et mis see on. Eesti puu oli mingi infostendi taha ära peidetud ja see sinine värv oli roosa seina taustal kuidagi eriti potisinine. Nad oleksid võinud poti värvimisel ikka valget ka kasutada:
Eile kiitsin siin prantslaste telgi-ideed ELi ministrite nõukogu kohtumise tarbeks. Aga nüüd, kui juba mõnda aega on vihma kallanud nagu oavarrest (äike ja puha), hakkas telk läbi laskma. Esialgu küll vaid tilgub kohati. Nii et omad nõrgad kohad nende masterplaanil siiski on.
Hommikul hakkas üritus enam kui tund aega planeeritust hiljem peale, sest tõlgid unustati nende kuulsate ökobusside peale panna (ehk et nad jäeti hotelli labaselt maha). :D
Meil on vannitoas aken, mille ülaosas on pisike õhuaken. Oleme seda suvel alati paokil hoidnud, muretsemata kasside võimaliku jalgalaskmise pärast, sest aken avaneb sissepoole, on tõesti kõrgel ja kassidel pole vähemalt minu pilgu jaoks seal ühtegi toetuspinda, mille peal balansseerides akent rohkem lahti kangutada.
Nüüd on selge, et eksisin. Ilmselt olid nad seda siiski aasta aega igal ööl harjutanud, sest täna raporteeris T-mon, et aken oli hommikul pärani, Kung-Fu (kellel on muuseas jooksukas) kõõlus akna peal ja Punk oli kadunud.
Ilmselt on see neil geenides, sest ka meie kõutsid said alguse sellest, et nende ema, sajaprotsendiline toakass, põgenemise organiseeris ja nädal hiljem välja ilmus. No ja siis varsti tulid pojad ka.
Loodetavasti oskab meie totu Punk samuti koju tagasi tulla ja ei lange oma rumaluses teiste kasside, koerte, autode või pahatahtlike inimeste ohvriks. Tulgu või poegadega, peaasi et tuleb!
Nii et, mu Männiku ja Nõmme kandi lugejad, kui te sellist kassi näete, haarake kaenlasse ja helistage mulle (number tsenseeritud kassi leidmise tõttu). Punk on muidu täitsa tavaline hallitriibuline laudakass, aga keskmisest karvasem ja väga ilus. Näiteks turritavad tal kõrvadest valged karvatupsud välja. Kaelarihma ega kiipi kahjuks pole, kodukass ju :( Punk on väga sõbralik ja uudishimulikl ning armastab üle kõige paitamist.
Kaks tundi hiljem: T-mon leidis Pungi üles. Uhh!
Pariisis. Istun praegu eile toimunud keskkonnanõukogu ja täna-homme toimuva energeetikanõukogu jaoks püstitatud telkidekompleksi pressitelgis. Hetkel on lõppemas ministrite lõunasöök.
Nõukogu toimub Pariisist veidi edelas, sellises kohas nagu Domaine National de Saint-Cloud. Kui ametlikud nõukogud toimuvad Brüsselis, siis mitteametlikud korraldab see riik, kelle kord on parasjagu olla kuus kuud eesistujamaa. Juuliga algas siis Prantsusmaa eesistumisperiood, kes võttis teatepulga üle Sloveenialt.
Nõukogu korraldamine on üks igavene orgunn. 27 ministrit, nende delegatsioonid, lisaks Euroopa Komisjoni esindajad. Kõik saabuvad ise aegadel, kõigile tuleb lennujaama vastu minna, nad ära majutada, nõukogu toimumise kohta orgunnida, nende meelt lahutada, samal ajal ajakirjanikke asjadega kursis hoida, kõike üle kanda, ministrite turvamist organiseerida… Kui Brüsselis vaatab iga minister ja tema delegatsioon enam-vähem ise, kuidas saab (transpordi organiseerib riigi Brüsselis asuv esindus, majutus korraldatakse ise, nõukogu majas on kõik rutiinid juba sisse töötatud), siis eesistujamaa korraldajavõimed paneb nõukogu parajalt proovile. Lisaks vastutab eesistujamaa ka läbirääkimiste protsessi eest ja peab kõik need eri huvidega riigid kompromissini juhtima. Ja iga riik tahab oma eesistumise perioodi jooksul midagi ära teha, millega ajalukku minna. Prantsusmaa on selleks valinud energia- ja kliimapaketi vastuvõtmise.
Prantslastel on meiega juba juhtunud mitu lõbusat apsakat. Alates sellest, et meile unustati lennujaamas vastu tulla ja lõpetades sellega, et Einarile ei oldud tehtud läbipääsukaarti (mis tehti siis kohapeal ja mille tulemusel tema foto kaardil lihtsalt jõuga lapikust formaadist püstiseks suruti – sai pika, peenikese ja kõvera peaga Einari). Ja kui meie delegatsioon nõukogu hoonesse (ehk telki) saabus, siis polnud olemas ei lubatud punast vaipa ega kohalikku ministrit meid tervitamas, see siis organiseeriti ka kuidagi ruttu ja lõbusa jutuvadina saatel. Aga need on pisiäpardused, küll detsembriks, kui mitteametlikke nõukogusid on toimunud juba terve ports, ka korraldus iseenesest sujub.
Tegelikult tahtsin kiita. Kui sloveelased (ma ise ühelgi nende nõukogul kahjuks kaasas ei käinud) ehitasid oma eesistumise ajaks spetsiaalse maja, siis prantslased on lähenenud loominguliselt – suured telgid. Samas on olemas kõik tänapäevased tööks vajalikud vahendid, mida Brüsselis asuva Euroopa Nõukogu hoone kohta küll öelda ei saa – näiteks kõikjal leviv tasuta WIFI. Ja telgid on suveajal mõnusad, õhk liigub, selline kerge ja natuke informaalne olemine on, nagu oleks tulnud vanade sõpradega piknikule (ja siis vahepeal ka asjalikku juttu rääkima).
Kuigi kõik tundub elegantselt lohakas, on tegelikul asi väga hoolega läbi mõeldud. Nii näiteks telliti kogu ürituse disain mingist popist kohalikust disainifirmast ja nõnda on kõik, alates telkidest ja lõpetades pastakatega, kantud ühtsest moekast ökostiilist. isegi kohviku lauad-toolid on papist! Ja ökovärgiga on koguni nõnda kaugele mindud, et kui lennujaamast toodi delegatsioonid hotelli autodega, siis edasi käib kõik liinibussidega (ministritel pidavat küll eraldi oma liinibuss olema). Muidugi on need bussid renditud ja tavasõitjaid peale ei võta, kuid žest keskkonnasäästlikkusele missugune. See, et kõik need inimesed siia toonud autod tegelikult seetõttu tühjalt linna tagasi peavad sõitma ja ikka keskkonda reostavad, ei ole argument.
Fotokas jäi mul täna hotelli (tegelikult kolleegide hotelli, ma ise ööbin odavamas kohas, kuna euroliit maksab kinni vaid ministri ja kahe saatja ööbimiskulud, mina olen aga kolmas), aga homme teen kindlasti pilte ka. Näiteks on siin igal riigil oma puu suure poti sees, Eesti oma pole veel jõudnud üles otsida, aga soomlastel oli kuusk. Ja pressitelk on ka muljetavaldav. Õhtul ootab aga ees ametlik õhtusöök koos teatrietendusega. Loodan sinna ikka jõuda – pean liinubussi lõpp-peatusest poole tunniga oma hotelli kappama, check-innima, riided vahetama ja tagasi kohtumispaika jooksma. Kui ei jõua, võtan poest pika saia, pudeli valget veini ja teen endale Seine’i ääres eriti mõnusa õhtusöögi.
PS: Mu kõrval istuv vuntsidega vanem ajakirjanik jäi just praegu magama ja hakkas kõva häälega norskama. kas ma juba ütlesin, et ka pressitelgis on veinikogus piiramatu, sushist rääkimata?
Matused olid kurvad, pisaraid täis, väsitavad. Aga see pole mingi yllatus, eks.
Homme varahommikul lähen Pariisi. Pariisi lennujaamas olla kuuldavasti streik. Ka see pole mingi yllatus, kuna prantslased jumaldavad streikimist.
Natuke siiski yllatusin eile, et ei saanud yhte teatud kutset sõbralt, kes viimasel ajal, tõsi kyll, kaugenenud on. Aga võib-olla yllatusin ilmaasjata. Kurb.
Synnipäev tuleb varsti. Tänavu vist ei pea, tahaks kuhugi ära minna hoopis. Vanus juba selline :p
Kui mina veel ajakirjanik olin (mis ei olnud muuseas sugugi v2ga ammu), oli elementaarsel kombel reegliks, et kellestki kirjutades kysisid ka selle kellegi kommentaari asjale. Eriti veel siis, kui nn “pasunasse s6itsid”. Kahjuks tundus t2na, et see enam nii ei ole – vastulauset keeldutakse avaldamast ka tagantj2rele ja faktiviga ripub terve p2eva onlines yleval, korjab myrgiseid kommentaare ja jagab inimestele valeinfot.
Kahju tegelikult, et ajakirjanike eetikakoodeks nyyd 2kki enam yhe suure lehe jaoks lihtsalt oluline pole. Ja tegelikult kannatavad k6ige rohkem ylej22nud ajakirjanikud, kes peavad p2evast p2eva v6itlema meedialt halva kogemuse saanud inimeste eelarvamusega “ah need ajakirjanikud tahavad vaid halba, moonutavad fakte ja on nagunii m6jutatud”.
Lihtsalt meeldetuletuseks:
1.4 Ajakirjanik vastutab oma sőnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud vői eksitav informatsioon.
4.2.Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kőik osapooled.
5.1. Kui kellegi kohta avaldatakse tősiseid süüdistusi, tuleks talle vőimaluse korral pakkuda kommentaari vőimalust samas numbris vői saates.
5.2. Vastulausega on őigus parandada avaldatud materjalis esinevaid faktivigu ja tsitaate. Vastulauseks ei saa nőuda rohkem ruumi/aega, kui oli kasutada kriitikaks. Vastulause tuleb avaldada viivitusteta ja märgataval kujul, ilma toimetusepoolsete hinnanguliste kommentaarideta.
Hiljem:
Pärast järjekordseid selgitusi lubati siiski avaldada meie kommentaar onlines ja kui mahub, siis ka paberlehes. Parem Hilja kui Helju.
Veel hiljem: meie kommentaar ilmus onlines 36 tundi p2rast originaalartikli ilmumist ja 34 tundi p2rast meiepoolse kommentaari saatmist.
Kommentaarid