Tädi Inge

Tahtsin kirjutada eilsest Riho Sibula juubelikontserdist, kus rokiti tunde ja tunde ja tunde ja kus kõik oli lihtsalt imeline. Ja sellest, kuidas läbi öise linna bussi peale läksin ning kuidas kõrtsidest pudenes välja palju väga vaikseid venelasi, kes hoidsid kokkulapatud lippe siivsalt kaenla all. Kohe oli aru saada, et Hispaania võitis. Ja sellest, kuidas ööd on nii valged.

Aga eilne kaunis valge öö jäi viimaseks ühele tohutult soojale ja heale inimesele, kellest ma mäletan 30 aasta jooksul ainult hoolivust ja armastust, kes ei kaevelnud ka siis, kui tal viimastel aastatel haigete jalgade tõttu juba väga raske liikuda oli. Kes alati oli teiste inimeste jaoks olemas ning kelle pisikeses kodus Pärnu puumaja teisel korrusel ma lapsena armastasin tihti külas käia. Puhka rahus, kallis tädi Inge, ma jään Sind igatsema. Loodetavasti teisel pool pilvepiiri lubavad jalad Sul tantsida nii palju, kui iganes soovid!

(Foto on Agne tehtud, vist vanaisa juubelil 2007. aasta 9. mail, v6i isegi 2006?)