You are currently browsing the monthly archive for Mai 2008.
Suvi on nüüd tõesti käes. 31. mai oli esimene rannas veedetud päev, jalgupidi sai isegi vette minna. Mõnnamõnna. Millegipärast ei tule suvest unistades kunagi meelde need tüütud putukad, kes soojade ilmade saabudes inimesi igast otsast närima kukuvad. Taaskord tuli tõdeda, et sääskedele ma maitsen.
Vasakule ära, jalgu sügama…
Pühapäeval, 1. juunil, kui Juhan Viiding saanuks 60-aastaseks, oodatakse kõiki Viidingu ja tema luule sõpru alates kella 16 Kirjanike Maja musta laega saali Tallinnas Harju 1. Pakutakse luulet, muusikat ja raamatuid. Juhan Viidingu sünniaastapäev toob kaasa ka kahe raamatu ilmumise: kirjastus Tuum annab välja siiamaani kõige täielikuma koondkogu, mis hõlmab Juhan Viidingu tekste tema noorusest (Jüri Üdi nime all kirjutatu) kuni hilisemate luuletusteni. Raamatu on koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull. Viidingu õe Mari Tarandi mälestusteraamat ilmub varsti kirjastuses Ilmamaa.
Foto pärit Eesti Ekspressi veebist.
OMG, ma ei suuda seda uskuda. Vaatasin just Meeleheitel koduperenaiste viimast osa ja seal oli l6pul6ik “Viis aastat hiljem”. Ja Gabrielle oli vaene ja paks! Kuidas see v6imalik on? Ei tohi niimoodi head sarja l6puga 2ra rikkuda!
Seal oli veel igasuguseid asju, aga neid ma ei r22gi :) Vaadake ise!
Saatsime (tegelikult juba eelmisel nädalal) ennast meie viimsele mängule registreerinud sõpsidele nende ülesande välja. Nüüd närime küüsi – kas oleme oma mängijad varasemate aastate jooksul ära hellitanud? Viitsivad nad ka ise endale rolli kirjutamisega veidi vaeva näha?
Igatahes tugrik kõigile, kes tähtajaks vastavad! Heru ennustas, et 33 protsendi puhul ei tule kasutada tagantutsitamist, meeldetuletamist, ähvardamist ja muid vägivaldseid vahendeid. Ma loodan väga, et ta on liiga pessimistlik. Motivatsiooni mõttes mainin ära, et saates oma rollinägemuse 9. juuniks on oluliselt parem võimalus põhiploti ja teiste liinidega tihedamalt seotud saada (=põnevam mäng).
Ja kes on reganud, aga vastavat kirja (subjektireal “Hakkame tegutsema”) pole millegipärast saanud, see hüüab, eks!
Jõudsin alles täna eilses Postimehes ilmunud artiklile, kus arutleti selle üle, kuidas riigi halduskuludelt võiks ja peaks ja saaks raha kokku hoida. Nõus, loomulikult saab ja peab säästma. Kuid ehkki ametnikul pole hea toon poliitikut arvustada, tahaksin oma napi 7-kuulise ametnikuelu kogemusele tuginedes personaalselt vastu vaielda mõnele väitele nimetet artiklis.
Tsiteerin:
“Nüüdne tegelikkus on rahulik hommikukohvi kolleegidega riigiameti mugavas puhkenurgas, pikk lõunasöök mõne tuttavaga väljaspool maja ja seejärel kellavaatamine, et millal tööpäev lõpeb. No, ja kui aega üle jääb, siis võib ju natuke paberites ka nokitseda.”
Ma ei tea, millisest riigiametist autor räägib, kuid minu kogemus on ikka risti vastupidine. Ütlen ausalt, et mul ei mitte eluski kuskil nii palju tööd olnud kui nüüd ministeeriumis, ja mul on töökogemust üle 10 aasta, siiani erasektoris. Jah, loomulikult on olnud varemgi pingelisemaid ja lõdvemaid perioode, kuid ministeeriumis on olnud ühtne pidev andmine. Mis on rahulik hommikukohv kolleegidega? Seda asendab igahommikune koosolek, kus tõesti, ma vahel kohvi joon, aga rahulik see pole. Mugavat puhkenurka meil ka pole, õieti pole meie majas üldse puhkenurka! Pikast lõunasöögist võib vaid unistada, tavaliselt käin maja all sööklas ja neelan 15 minutiga supi alla, vahepeal telefonikõnedele vastates. Pikk lõuna majast väljas tähendab reeglina selle ühildamist töise kohtumisega. Kella ikka vahel vaatan, muidugi, sest ajakirjanikud vajavad konkreetseks kellaajaks vastuseid, kohtumistele ja koosolekutele pole samuti kena hiljaks jääda. Koju võin ma ju kell 5 minna, aga telefon on vähemalt kaheksani sees. No ja kui aega üle jääb, siis nokitsen paberites jah – tihti õhtul pärast tööd, sest artikleid muude sahmimiste vahelt ei kirjuta, see tegevus vajab süvenemist.
Tsiteerin:
“Aga kui aasta läbi hakkab saama, siis tuleb muidugi «13. palk» ehk jõulupreemia. Ja hoidku see ülemus alt, kes julgeb preemiat mitte maksta! Ma ei ole kindlasti ainus, kes seda õigeks ei pea.
Eesti riik on endiselt noor ja habras, teda peabki hoidma nagu imikut. See ongi riigiametniku elu, mis teisalt on tagatud eriliste privileegide ja soodustusega. Võrreldes erasektoriga muidugi.
Alates sellest, et riigiametnikul on õigus saada kolmeks kuuks õppepuhkust, lapsehoolduspuhkust, rääkimata, et korralise puhkuse päevade arv on 35, millele lisanduvad lisapäevad riigiametis oldud staaži järgi. Mitmed ministeeriumid maksavad lisatasu teadusliku kraadi, keelteoskuse, aga ka näiteks prillide kandmise eest…”
Hmm, ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, aga meie ministeeriumis ei ole aastaid 13. palka maksnud. Preemiat on võimalik kaks korda aastas saada, kuid selle määrab osakonna juhataja ja kinnitama peab veel kantsler. Samuti ei ole preeima suurus seotud kuupalgaga. Mina pole veel preemiat saanud, äkki suvel õnnestub, sest esimest korda oli nüüd võimalik töötulemust konkreetselt mõõta ja aasta taguse ajaga võrreldes on meie osakonna töö vähemalt ajakirjanike meelest oluliselt paranenud. Ja ka staažikad töötajad ei saa kõik alati preemiat, tean mitmeid, kes on ilma jäetud. Ma ei usu, et meie kantsler nüüd selle tõttu “alt peab hoidma”, normaalne töökorraldus ju mu meelest.
Jah, riigiametnikul on mõnevõrra rohkem soodustusi, näiteks pikem puhkus. Samas on üha rohkemates erafirmades lisaks tavapuhkusele ka nädalane talvepuhkus. Seda, kas õppepuhkus on riigiametnikul kuidagi teistmoodi reglementeeritud kui üldiselt, ma ei tea, statsionaaris õppides ma nagunii ei oleks tohtinud õppepuhkust võtta. Lapsehoolduspuhkust saavad ju ometi ka erasektori töötajad. Keelteoskuse lisatasu kohta ei oska kommenteerida, küll aga peavad vastavalt seadusele uued prillid ju kompenseerima ka erasektori ettevõtted, kui nägemislangus on tekkinud töötamise ajal.
Mulle väga meeldib avalikus sektoris töötada, lõviosa mu hirmudest ja eelarvamustest, millega siia tööle tulin, on tänaseks kummutatud. Siin töötavad noored, loomingulised inimesed, kellest enamus on oma ala fännid ja tõesti tahavad midagi paremaks teha. Tööd on palju, aga seda tehakse lustiga.. Muidugi on ka ametnike hulgas rumalaid, laiske, vastutustundetuid, kuid neid on ju ka erasektoris. Selline artikkel, kus kõiki ametnikke kirjeldatakse susse sahistavate parasiitidena on kõigi nende mõnitamine, kes oma tööd südamega teevad. Valus oli lugeda, ausalt.
Silte on lihtne kleepida, ametnike maine mahategemine Eesti suuremas päevalehes väga prominentse isiku sulest aga ei aita kindlasti inimeste motiveerimisele kaasa. Nii mõnigi võib mõelda, et võib-olla peakski pikemaid lõunaid pidama, nagunii kõik arvavad, et lööme siin päevad läbi lulli.
NB: nagu ikka siinses blogis, avaldan oma isiklikku arvamust ja ei esinda ühegi konkreetse organisatsiooni oma.
Käes on rohenäpluse üheksas nädal, märksõnaks on võitlus võililledega. Ma ei saagi aru, kust neid nüüd nii äkki ja nii palju tuli, tundub, nagu oleks terve aed neid täis. Ilusad kollased küll, aga… Ma tean küll, mis järgmisel ja ülejärgmisel aastal saab – ristikumurust saab võilillemuru! Nüüd ma mõistan vanaema, kes sundis lapselapsi suvel oma hiigelsuurest aiast kõik ilusad võililletuspud ära korjama. Ühel õhtul võtsin kätte ja asusin neid välja juurima – no vast viie ruutmeetri pealt sain ämbritäie võililletaimi! Ja sama tempoga jätkates tuleks lumi maha, enne kui võikad välja saaksin kaevatud. Täna tuleb vist esimese hooga siiski õied ära korjata, et nad seemneid laotama ei hakkaks, ja siis jõudumööda juurima asuda. Uh, vastik!
Käisin eile, sutsti, Leedus. Vaatsin veidi laevaehitamise tehast, aga need suured metallijurakad ei näinud üldse laevade moodi välja. Pressikonverentsi ruumis wifit ka ei olnud, ent keegi peale minu ei paistnud sellest puudust tundvat. Klaipeda kruiisisadamas on seline aga tore skulptuur saabujatele ja lahkujatele lehvitamas.
Kass, koer ja tibu.
Esimese kevadise äikesega tuli kaasa rahehoog. Taimed elasid selle katte all kenasti yle. Mulle näib, et nad on täna hoopis kaks korda rohkem kasvanud kui eelmise kahe nädala jooksul kokku.
Aga see karge ja värske õhk pärast äikest… Ja kui valjult linnud lausa huilgasid. Imeline!
Muidu on migreen teist päeva. Vasstik.
Kümme päeva tagasi viisin aknalaual ette kasvatatud taimed õue ning panin lillekasti seemneid täis. Mis on siis vahepeal toimunud?
Maitsetaimede kast, nagu näha, kasvab ja haljendab. Mul midugi iga päev süda muretseb, kui ilmateade jälle öökülmasid lubab. õnneks päris halla pole meil maas olnud, nagu näiteks Lõuna-Eestis. Ehk ei tule ka, aga katteloor on endiselt sõber. Kõik istutatud taimed on endiselt elus ja isegi vahepeal kasvanud. Kõik seemnest külvatud taimed on ninad mullast välja pistnud. Piltidel maitsetaimede kast igast nurgast: kõigepealt üldvaade, siis murulauk (taamal basiilik), valik salateid ja spinativõrsed.
Riigikohus võttis täna vastu huvitava otsuse, millega keelas Ühisteenustel bussijäneste trahvimise. Ärme räägi sellest, kuidas nüüd saaksid kõik, kes tahavad, riigikohtu lahend näpus, mõnusasti jänest sõita. Ega ka sellest, et mis siis nüüd saab – kas maksumaksja palgale tuleb võtta hunnik kontrolöre või peab iga kontrollide grupiga kaasas tammuma politseinik. Meil tekkis siin hoopis huvitavam arutelu: kui kontrolöril pole õigust karistada, siis ei ole tal järelikult ka õigus jänest bussist maha tõsta – see oleks ju tema (jänese) vaba tahte vastane. Kas on nii?*
Teema arenes edasi ja jõudis poevarasteni. Kui pikanäpumees poes vargusega vahele jääb, võtab turvamees ta kinni ning kutsub politsei, kes siis asja ära vormistab. Aga kas turvamehel on tegelikult õigus varast politseiniku ootamise ajal kinni hoida? See on ju inimeselt vabaduse võtmine, mida samuti saab teha vaid pädev karistusasutus. Huvitav igatahes.
Ise olen ka praegu ühe probleemikese otsast, millest tahtmise korral saaks keerata kokku suurema juriidilise hagemiste jada. Nimelt läks eile ajal, kui ma istusin juuksuris, värv peas, vesi ära. Kuna värv teatavasti kauaaegset peas seismist ei kannata (või ei kannata nii pikalt värvi peanahk) ja AS Tallinna Vesi lähitundideks vett ei lubanud, sõitsin taksoga koju pead pesema. Täna, ligi 24 tundi hiljem, helistas mulle taksojuht ja räuskas, et ma olen ta takso ära määrinud ja maksku ma kõik kinni. Telefonikõne lõppes ähvardustega, et ta teab, kus ma elan.
No mis nüüd teha? Võisin ju küll juustega kogemata kuhugi pihta minna, ehkki istusin kui tukunui, sirge seljaga. Kas maksan kinni ja nõuan summa sisse juuksurilt, kes omakorda nõuab selle sisse Tallinna Veelt? Või apelleerin selle peale, et vahepeal oli taksol ilmselt kümneid kliente ja auto võis ära määrida kurat teab kes? Kusjuures ma hoiatasin juhti taksosse istudes, et mul on värv peas ja küsisin, kas ta ikka sõidutab mind. Kui taksost väljusin, vaatas taksojuht veel oma istmelt taha ka ja oleks pidanud märkama, kui midagi määritud oleks.
Esialgu pakkusin taksojuhile, et käigu keemilises puhastuses ära ja räägime siis uuesti ning et kui tõesti mina olen määrinud, võin puhastusest pool kinni maksta. Selle peale need “ma tean, kus sa elad” ähvardused tulidki. Järgmise kõne peaks ilmselt lindistama.
* Mul on kvartalikaart.
Emadepäeva nädalavahetus oli lihtsalt super. Esiteks muidugi seepärast, et ema õnnestus mitmeks päevaks Tallinna meelitada. Teiseks tõeliselt suvine ilm, õunapuud hakkasid õitsema.
Laupäeval käisime ema ja õega Arigatos vendade Urbide kontserdil. Ei tea, kas olin ise härdas meeleolus või olidki nende laulud nii kurvad, aga südamesse need läksid ja kurgu panid ka kipitama. Arigato klubi on ka väga ilus, elaks ma Õismäel, tahaksin küll seal trennis käia.
Pähapäeval ärkasime vara ja kell 10 olime emaga juba Luige laadal. T-mon küll lubas, et teeb mulle vajadusel teise lillekasti veel, kuid mina ostsin hoopis suure korvi, lambanahka, maasinki ja kassidega laualina. Mõnus oli, üldse polnud palju rahvast ja müüjad olid jutukad ja heatujulised. Päike lõõskas ja maa tolmas. Pärastlõunal veel väike emadepäeva grill minu ja T-moni perekondadega, vahepeal sai kokku ka aiakiik ning töökorda seatud muruniiduk. Ja oli isegi aega emaga juttu puhuda, jalutada ja niisama mõnusasti olla.
Rohkem selliseid nädalavahetusi palun!
(aga selle ilusa pildi õunapuuõitest võlus fotokasse ilmselt Agne)
Enne minu ema ja oma ämma tulekut kammis T-mon kassid ka ikka ilusasti ära. Pildil rahulolev Punk ja osa tema seljast tulnud karvu. Te ei usu seda, aga me kammime teda iga nädal ning tulemus on sama. Ma ei mõista, kuidas kass veel kiilas pole!
Keegi väike värrrdjas on käinud mu päevalillede lehtedega maiustamas! Ymmargused augud on sees! Teod? Nälkjad? Naabri kass? Tihased? Mis aitaks?! Appi!
Muidu on aga aknlaualt õue viidud taimed yli6nnelikud, kasvavad myhisedes. Eriti happy paistab olevat basiilik. Ja rukola (panin seemned) on juba esimesi rohelisi ninakesi mullast välja ajamas.
Lillekastis on endiselt vaikelu. Homme-ylehomme võtan päevaks katteloori ära, sooja lubatakse.
Ei, mitte mõne veebifoorumi moderaator. Vaid hoopis vestlusringi oma, ja mitte mingi lühikese jutuajamise, vaid tervelt poolteist tundi Euroopa Liidu teemadel. Õnneks oli ajakirjaniku kogemustest ikka kuhjaga kasu - sisuliselt teed nagu intervjuud, ainult et saalitäis rahvas kuulab ja intervjueeritavaid on mitu. Ja kui mõnes kohas teemat ei vallanud, oskasin kenasti üldinimlike küsimustega jutuvoo hoopis paremasse sängi suunata. Tuleb muidugi tunnistada, et ka allikad olid vastutulelikud ja sõbralikult meelestatud, oleks isegi rohkem tahtnud nendevahelisi vastuolusid näha.
Te ikka teate, et täna on Euroopa Liidu päev? Meil jäi vist hommikul lipp osmikule heiskamata :(
Kommentaarid