You are currently browsing the monthly archive for Detsember 2007.
Sõpsid, aastavahetuse eelsoojendus toimub siiski, sest publikum nõvvab (hoolimata soojast ilmast). RSVP paluks ka hiljemalt 31. detsembriks kella üheks päeval! Pärast siis vaatab, mis edasi saab.
Abiellusin
Lõpetasin ülikooli
Käisin pulmades ja matustel
Kolisin oma koju
Astusin magistriõppesse
Vahetasin töökohta
Nutsin päris palju, aga naersin veel rohkem
Kaotasin mõned inimesed, aga leidsin veel rohkem
Armastasin ja tundsin, et olen armastatud
Aasta pole küll veel päris läbi ja ehkki karta on, et loen tänavu veel mõne raamatu või vaatan filmi, on praegu siiski sobiv hetk väike iga-aastane kokkuvõte teha.
Teater
Kõige nirum oli minu teatriaasta. Vaid viis teatrikülastust, mis on ikka häbiväärselt vähe. Olgu siis järgmise aasta üks lubadusi rohkem teatrisse sattuda.
Parim elamus oli Hirvekütt, vaid napilt jäi alla Totu Kuul, mõlemad NO99 etendused. Viimase mälestust tumestab (ebaõiglaselt) No-teatri administratsiooni ebameeldiv asjaajamine. Hirvekütt oli aga lihtsalt vaimustav. Väga meeldis ka Rigoletto Vanemuises. Nõrgimaks jäi Rahauputus, pole lihtsalt minu žanr, mis teha.
Kirjandus
49 raamatut. Viimastel kuudel olen tavapärasest vähem lugenud, 4 korda nädala trennimine võtab sadade lehekülgede kaupa aega ära. Eelmise aasta avastuse Akuniniga jätkasin ka tänavu mõnuga. Lisaks veel terve posu elulooraamatuid, mida on mulle kogunenud terve riiulitäis. Eriliselt tõstaks 2007. aastal loetust esile Debora Vaarandi nooruselugu, Doris Lessingu “Kassid”, Anna Dostojevskaja mälestusi, Kangro ja Ristikivi kirjavahetust ja Ingmar Bergmani “Lärmab ja veiderdab”. Samuti Krister Kivi “Eesti maja”.
Pettumused… Akunini Pelagia-lood mulle eriti ei meeldi, Weisenbergi “Saatan kannab Pradat” oli sama halb kui film, Pratchetti “Tõde” venis ja venis (ilmselt olen varasematel aastatel teda liiga palju lugenud ja enam ei suuda Pratchett mind üllatada) ja viimase aja suurim pettumus on eile lõpetatud raamat Salme Reegist, millest ma tahaks kohe eraldi postituse teha. Kahju lihtsalt, kuidas hea materjal on ära solgitud olematu toimetajatööga.
Kino
35 filmi. Nii kinos, videolaenutuses kui ka telekas. Kõik otsast lõpuni ja teadlikult ära vaadatud, mitte lastud taustaks tiksuda. Minu kohta täitsa arvestatav hulk, pole eriline filmifriik. Elamused olid mõlemad Grindhouse’i filmid, Howli liikuv kindlus, Paani labürint, Parfüüm. Vaenlasel ka ei soovita vaadata Seitse Mõõka, mille meeltesegaduse hoos DigiTV videloaneutusest võtsime. tegelikult on see oma halbuses isegi kohati naljakas, samas ei ole ta piisavalt halb (kui mõistate, mida silmas pean). Shrek3 ja Simpsonite film ei olnud ka suuremad asjad ning Avalon ei meeldinud samuti.
Tavaline värk. Ülehomme on suur ja uhke emme juubelipidu, aga mul pole midagi selga panna. Tegelikult ülemine ots on olemas, alumine aga täitsa puudu. Ja ehkki mul on oma nägemus vajaminevast rõivatükist vaimusilmas olemas, ei saa ristiretk kaubandustemplisse kerge olema. Ma ei räägigi sellest, et on jõuluaeg ja poed rahvast täis. Talvine riieteostlus on ka muidu täielik piin: mantel seljast, saapad jalast, püksid jalast, seelik selga, seelik seljast, püksid ja saapad jalga, mantel selga, järgmisse poodi… Hullumaja. Ah, tegelikult mulle ei meeldi üldse rõivapoodides käia. Pole vist tüüpiline naine. Aga küll ma midagi leian :)
Eile oli jõuluõhtusöök Dominicis. Mmmm, sealne ploomiglasuuriga part… Sõnulkirjeldamatu! Ja veel kreembrülee (kirjapilt tahtlik). Nämm!
Käisin elus esimest korda karti sõitmas. 16-minutilise sõidu ajal elasin läbi kolm emotsionaalset staadiumit:
1) elevus – ohoo, kuidas see nüüd käib, oi, kui järsk kurv, uhh, külje võttis ette. Ringiajad minuti ümber
2) põnevus – jei, ma julgen seda kurvi nii kiiresti võtta küll! Kas julgen järgmine kord veel kiiremini? Juhuu, sain Maarjast mööda! Api, mingi hull sõitis mulle otsa! Ringiajad 48 sekundi kandis. Kiireim ring: 47,8 sekundit.
3) igavus – juba ära ei lõpe vä? Ma ei julge enam kiiremini sõita, aga sama ringi aina uuesti ja uuesti nühkida on jube igav. Nõme tropp, mis sa sõidad mulle otsa! Oh, lehviks juba finišilipp. Ajad 50 sekundi ümber.
Järgmise, 8-minutilise sõidu jätsin vahele ja tegin hoopis pilte. Tore, et ära sai proovitud, enam küll ei viitsi! Ja mida tahtagi 10aastase staažiga autojuhilt, kes on kiiruse ületamise eest vaid ühe korra 159 krooni trahvi saanud.
Pildil mind ei ole :p
YNhRDUVjuR
Meil majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis jääb uuest aastast vabaks üks avalike suhete osakonna nõuniku koht. Seega – kui Sul on kõrgharidus, ema- ja inglise keel suus, ajakirjanduses või avalikes suhetes töökogemus olemas, siis anna aga tuld.
Vastu pakume palju tööd, avatud meelt, ohtralt nalja, võimalust iga päev midagi täiesti uut teada saada (see ministeerium tegeleb ikka sadade huvitavate teemadega), elementaarseid töövahendeid, nagu sülearvut jms, ja täitsa normaalset palka ka.
CV-sid ootab 7. jaanuarini osakonnajuht Kalev Vapper (kalev (dot) vapper (ät) mkm (dot) ee). Ja kõiksugu asju töö kohta võib ka Kalevilt või minult küsida.
Omalt poolt: mul saab varsti kolm kuud siin töötatud ja ikka kuradima huvitav on! Julgen soovitada küll.
Tööülesanded ka kirja (ametlikul moel):
* info kogumine ja pressiteadete kirjutamine ministeeriumi ja selle allasutuste töö kohta
* juhtkonna abistamine avalike suhete korraldamisel ja ajakirjandusega suhtlemisel
* ministeeriumi ja selle allasutuste tööd tutvustavate artiklite kirjutamine nii trükimeediasse kui ka MKM-i kodulehele
* ministeeriumi korraldatavate avalike ja organisatsioonisiseste ürituste
ettevalmistamine ja läbiviimine
* kommunikatsioon ja koostöö ministeeriumi koostööpartneritega, nende kaasamine osakonna ja ministeeriumi eesmärkide saavutamiseks.
Kui käid võõral maal ja uues linnas ja natuke aega on ka, siis ikka vaatad kohustuslikud vaatamisväärsused üle ning teed mõned pildid ka. Nii ka mina seekord Maastrichtis. Kodus pilte üle vaadates on turismipildid alati hirmus igavad. Seekord aga jäi kaamerasilma ette ka varahommikune vaateaken peamisel ostutänaval.
Kaks filmisoovitust:
Tähetolm – kõik fantasysõbrad on selle vist juba ära näinud, nüüd lõpuks mina ka. Tõesti ilus ja vaimukas, samas muinasjutu kohta hetketi üllatavalt jõhker lugu.
Arktikalugu - Pingviinide marsi tegijatelt, aga vähem dokumentaalne (miksitud paljude aastate võtted üheks looks), ent samas mõjuvam ja enam sõnumit kandev. Taskurätid kaasa!
Juustukook valge šokolaadiga
Põhi:
200 g Digestive-küpsiseid
50 g võid
Täidis:
300 g valget šokolaadi
400 g toorjuustu (Creme Bonjour, Philadelphia)
2 dl hapukoort
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
Kaunistuseks:
maasikaid
šokolaadi
Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga ühtlaseks. Suru segu 20 cm läbimõõduga lahtikäiva rõngasvormi põhja.
Täidise jaoks sulata šokolaad kuumaveevannis. Pehmenda suures kausis toorjuust, lisa hapukoor, munad ja vanillsuhkur. Kalla juurde sulatatud valge šokolaad, sega läbi ja vala põhjale.
Küpseta 160-kraadises ahjus 1 tund. Jahuta korralikult ja eemalda vormist. Võimaluse korral hoia enne serveerimist külmikus.
Kaunista kook maasikate ja riivitud šokolaadiga .
Retsept pärit nami-namist.
Ma oleks pidanud seda ette nägema, et:
1) tõeliselt suurte aledega (70%) kaubamaja leian ma tund enne linnast lahkumist
2) täna ei suuda ma enam tuvastada seda poodi, kus oli see kleit, mille ma otsustasin ema juubeliks kindlalt ära osta (aga kohe ei ostnud, sest tahtsin veel veidi ringi vaadata, äkki leian midagi paremat).
Aga üldiselt olen tarkust nii otsast lõpuni täis topitud, et enam ei mahu ükski asjalik mõte.
Maastrichtis on küll teistpidi kui Sõpruse Puiestee laulus. Nemad on kirikust teinud fäänsi hotelli. Sellise. Ma küll selles ei ööbi, pidavat 250 euri öö maksma. Aga suvalisi uudistajaid lubavad nad sisse küll. See on arhitektuuriliselt… ootamatu.
Loed küll lehest, et kinnisvaramull on tühjaks susisemas, vaatad tehingustatistika aina langevat kõverat, märkad, et müügikuulutuste read on aina pikemad. Aga täna sõitsin taksoga, mille juht oli vee paar kuud tagasi kinnisvaramaaklerina ametis. Kinnisvarakriis on tõesti päriselt ka olemas.
Kõige ilusam on päikesetõus pealpool pilvi.
Muidu aga – see, et ma suvel ei puhanud ja kevadel kõvasti sessisin, hakkab nüüd vaikselt tunda andma. Ega’s muidu poleks ma eile kodus pidanud veerand tunniks silma looja laskma, et suudaks Olde Hansasse perekondlikule söömale minna. Kokkuvõttes oli muidugi megatore, hoolimata sellest, et nad oma majaveini maitsetamiseks kasutatavate vürtside koostist muutnud. Aga uus variant oli ka täitsa hea, ehk veidi liialt kaneeline. Ja ma dokumenteerin nüüd siia ära, et emme lubas juubelil oma laste kohta delikaatseid ja piinlikke lapsepõlvefakte mitte avaldada!
Kukupai arutab bussijuhtide streigi teemadel ja kutsub riigiisasid probleemi lahendama. No ma ei tea… kui riik ja valitsus peaksid bussijuhtidele palka maksma, siis peaks ju riik ka bussitransporti ise korraldama – järelikult tuleks bussifirmad riigistada. Ja siis oleks juba järgmine samm ka praamifirmad ja taksofirmad riigistada. Kas autod maksavad poes liiga palju? Riigistame automüügifirmad. Kas piim on kallimaks läinud? Riik hakaku ise piima tootma. Jätkan? Vast ei. Meil on ikkagi turumajandus, mitte enam NLiit, kus kõik hinnad ja palgad riigi poolt paigas olid.
Bussijuhtidele maksavad palka bussifirmad. Bussifirmad töötavad turumajanduslikel alustel (muideks, riigi doteeritud liinide hulk on vaid ca 20%). Riik ei saa ju bussifirma ja bussijuhi suhetesse sekkuda, nemad on ju omavahel töölepingu sõlminud, mõlemad pooled vabatahtlikult. Riik saab vaid olukorras, kui asi liiga teravaks läheb ja streigiga ähvardatakse, aidata osapooltel kompromissi otsida. Seda riiklik lepitaja riigi esindajana ka täna tegi (ning edukalt).
Isiklikult leian, et streik on normaalne nähtus, kui muud moodi kokkuleppele ei jõuta. Ja on Lääne-Euroopas väga levinud. On küll ebamugav, aga vahel vajalik. Ent tihti on kõige lihtsam riiki süüdistada. Ärgem siiski unustagem, et meie (ja ka bussijuhid) olemegi ju seesama riik :)
Oeh, küll nüüd sai pateetiline, palun vabandust.
Kommentaarid