T2iesti jabur, noh

Mul on uus mobiil, aga ma ei saa seda kasutusele v6tta, sest ma ei saa sim-kaarti vana telefoni seest k2tte. Ligi viie aasta jooksul, mil see telefon on mind truult teeninud, on teda kaks korda lahti v6etud ja ma kahtlustan, et m6lemal korral tegi seda Gregik. M6lemal korral olin ma eelnevalt k2inud selle telefoniga vees (niimoodi ja niimoodi) ning Gregik on p22stnud selle telefoni elu.

Kuna viimasest aku tagantv6tmisest on mitu-setu aastat m66das, kas v6ib olla, et ymbriskest on telefoni kylge kivistunud? Tegemist on siis nn turvatelefoniga – p6rutus- ja niiskuskindlaga, millel mingi kummist korpus ymber. Selline.

Edit> Internet on imeline. Leidsin 6petuse ja suutsin eemaldada ylemise osa plastmassist. Aga maagilisi vabastusvedrusid ei leia, tee v6i tina.

Edit> Jee, T-mon on mu kangelane! Uus telefon on muideks kahvaturoosa.

Doris Lessing “Kassid”

 

Ei tea, kas oli hinges tavapärasest hellem tunne või tundsin oma kiisude järgi igatsust (ikkagi neli päeva kodust ära), kuid eile rongis Doris Lessingu raamatut “Kassid” lugedes hakkasid kahel korral lausa pisarad voolama. Nõnda läks hinge lugu uhkest isakassist, kellel vähi tõttu üks esijalg amputeeriti ja kelle egole oli see tõeline hoop. Ja lugu punasest hulkurkassist, kelle Lessing oma hoole alla võttis ja kes kahe juba olemaosleva kassiga peres oma kohta otsis. Ja hall siiamigeenidega kaunitar, kes pärast steriliseerimist kibestunud vanatüdrukuks muutus.

Üks Lessingu raamat ootab veel oma järge. Kui see on sama hea, siis on mu lemmikkirjanike rida taas täienenud. Varem olen tema teostest millegipärast suutnud mööda kõndida.