Viimnepäev

Korjasin eile kolm kastitäit õunu. Ühe kasti suutsin naabrinaisele ära anda – tal ka õunapuud, aga õunad olid kõik ussitanud. Minul kasvasid ühe puu otsas ilusad, suured ja hapukapoolsed sügisõunad, sort tundmata. Teised kaks puud annavad väikesi, kõvu ja kollaseid taliõunu. Ühe puu viljad on natsa suuremad ja magusamad kui teise omad. Ja kõik olid nii ilusad, nii ilusad, nagu pestitsiitide peal kasvanud. Nii et kes tahab hapukaid koogiõunu, tulgu ja võtku. Neid väikeseid ma aga ära ei anna :)

Siis ma riisusin kõik vahtralehed kokku kahte megasuurde hunnikusse. Sinna saab sisse hüpata, täitsa julgelt, ma ei peitnud lehtede alla ei kivi ega reha. Ja kuna hoog oli sees, siis riisusin ka tunamulluseid männiokkaid ning lõpuks limpsisin koguni aiateed üle, ei ühtegi oksaraokest ega lehekübet! Ma tean, et see oli ennatlik, kuna enamik (kirjutasin alguses “emanik”) lehti on veel puu otsas. Aga no kuulge, sellise sügisilmaga tulebki õues tuuseldada. Ma oleks vabatahtlikult kartuleid ka võtnud, kui oleks võtta olnud! Ahjaa, piparmündid korjasin kokku, sidusin kimpu ja panin kuivama.

Õhtul käisime poes, ostsime 30 paari sokke, jäätist ja hiina toitu. Korras laupäev oli :D

Täna tahtsin tööd teha, et veel viimne leht valmistada, aga mult on paroolid juba ära võetud. Oli hetkeks kiusatus käega lüüa – kui te ei taha mu tööd, mis siis ikka, mul pühapäevaga parematki teha. Aga ei, surusin ennast läbi lukuaugu ikka töökeskkonda sisse ja tegin ära. Anu pärast.

Homsest töötan ministeeriumis. Kas peaks viisakalt riidesse panema või kõlbavad teksad ka?