You are currently browsing the monthly archive for oktoober, 2007.
Mul oli terve päeva peas valmis üks spordiklubi kiruv postitus, mida polnud mahti kirja panna. Lühidalt kokku võttes oleks see rääkinud sellest, kuidas klubi remondib ära fuajee, et jätta potentsiaalsetele klientidele head muljet, aga tegelikult pooled dušid ei tööta, pingid on katki, jooksutrenažööri pudelihoidjas on nädal aega näts ja põrandad on räpased. Ja et nagu ostetud kuukaart läbi saab, ma põgenen ja ei vaata tagasi ka.
Aga.
Täna õnnestus mul üle hulga aja minna bodypumpi. Ja treener, see treener. Fan-tas-ti-li-ne. Uus tõuev täht, ma ütlen. Esiteks: mees. Ja bodypumbis on meestreenerid tavaliselt inspireerivamad. Teiseks: noor ja kena. Kolmandaks: naeratab kogu aeg. Neljandaks: nii head ja selget juhendamist, samas üleliigse sädina puudumist, pole ma vist ühegi treeneri juures näinud. Vot selle trenni pärast olen ma valmis andestama kõik muud klubi puudused!
Homme olen ilmselt kange pukujuku. Sest ega hoolimata ligi kahe kuu pikkusest pausist ma raskusi vähemaks ei võtnud, jätkasin, hambad ristis, sealt, kus enne pooleli jäi. Tunne on mega!
Mis selle spinningu* mõte on? Miks peaks keegi tahtma tund aega kitsas umbses ruumis koos kamba naistega väga halva muusika saatel ratast vändata? Treeneri juttu nagunii ei kuule, õhk on paks ja muusika on vali ning pead valutama ajav. 15 minutit pärast algust jätsin pooleli. Ei saa mina sellisest spordist aru.
* Spinning on selline spordiala, kus sõidetakse ühiselt rattatrenažööril siseruumis ja sellel peaks vist ka mingi mõte olema. Pilt on Planet Spordi kodukalt.
Suured plakatid on väljas, et Männiku tee on kinni kuni 30. oktoobrini. Ehk et homme peaks siis toimuma pidulik ja suurejooneline avamine. Millegipärast pole linnapea päevakavas sellest aga õhkagi. Kas tõesti võib põhjus olla selles, et tee on alles üles kaevatud ja osad torud veel mahagi panemata, ehkki täna peaks käima viimane lihv ning ilusate valgete joonte vedamine.
Mäletatavasti hakati Männiku teed ehitama alles augusti lõpus, kuna linnavalitsus ei suutnud piisavalt ette mõelda ja kuulutas hanke välja alles kevadel. See, et hange vaidlustati ja ehitamine seetõttu venis, on tänapäeval loomulik asjade käik. Linnavalitsus paneb aga vapralt iga oma Männiku teed puudutava pessiteate lõppu märke, et ehitama hilines vaidluste tõttu.
Aga et selline suur projekt kahe kuuga valmis saab, oli küll algusest peale kahtlane. Kuigi talve ju peale ei tulnud ega midagi. Huvitav, kui suured on trahvid ja viivised?
1) Irve lubas algatada rollimänguteemalise grupiblogi ja mina lubasin seal osalema hakata. Saan oma siinseid lugejaid siis vähe säästa :D
2) Pokk lubas anda mulle oma VHS-kassetid (sest mu teleka küljes on VHS-i auk). Mina lubasin hankida tema üleliigsele, aga täitsa töötavale vidoemakile uue omaniku. See võiks oll koht, kus seda väga vaja on. Mõni lasteaed või haigla näiteks. Lugejad võivad ka soovitusi anda palun :)
Dragon.ee kokkutulek oli vahva! Eelmised kaks korda on mul koolikohustuse tõttu vahele jäänud. Aga seekord sai lälli, tralli ja isegi asjalik mängujuhtide koosolek maha peetud. Sellest, et minu kaasatoodud vaniljeviina pudel hommikul endiselt külmkapis seisis ja ka peaaegu täis oli, saab küll teha üpris ühemõttelised järeldused – nõrgaks on see kamp jäänud! Vanasti tühjenes pudel kohe, kui kõrvale vaatasid, nüüd sai pool ööd muretult maha magada :p Pilte ootan küll mõningase hirmuvärinaga.
Tänane päev on olnud mõnus chill. Kõigepealt kütsin ise ahju. Siis, kass ühes, T-mon teises kaenlas, vaatasime ära ETV pühapäevahommikuse Lasteekraani – Howli lendav kindlus, taaskord üks imeilus (ja küberpunk) Jaapani multikas. ETV pühapäevahommikud on mu lemmikud! Ja (Eesti mõistes) uue naisteajakirja Marie Claire esiknumber on ootamatult sisukas ja loetav, meeldiv üllatus. Loodetavasti suudetakse taset hoida. Aga nüüd aitab lodevast diivanikassi elust, kaua ikka püksikute väel müüda maja ringi võib aeleda. Mind ootab Weberi Max, vaja mõtiskleda, kuivõrd tema jutt tänapäeva Eesti kohta käib. Varsti jälle kooli ju.
Ühele sõbrale hoian pöialt ja saadan häid mõtteid ja soove, et tervis ruttu tuleks!!!!!!!!!!
Käisin tõin eile kostüümilaost T-monile kokkutuleku tarbeks tema tellitud tavaari ära ja jäin seal ka ise pikemalt ringi vaatama. Ja nii juhtus, et SuberTibu siiski kokkutulekule ei tule. Tuleb hoopis üks teine tegelane. Ma ei tea, äkki hakkan laupäeva lõuna ajal veel kahetsema ja löön põnnama.
Igatahes on jubelahe jälle kampa näha. Kõik kahjuks ei tule, küülikud näiteks on vaid poole esindusega kohal ja Ivika on tööl, aga meie eas (khm khm) ongi võimatu kõiki korraga ühe katuse alla kokku saada, ka kord aastas.
Kas wordpressi plogisse saab otse telefonist kuidagi pilti saata?
Mul on uus mobiil, aga ma ei saa seda kasutusele v6tta, sest ma ei saa sim-kaarti vana telefoni seest k2tte. Ligi viie aasta jooksul, mil see telefon on mind truult teeninud, on teda kaks korda lahti v6etud ja ma kahtlustan, et m6lemal korral tegi seda Gregik. M6lemal korral olin ma eelnevalt k2inud selle telefoniga vees (niimoodi ja niimoodi) ning Gregik on p22stnud selle telefoni elu.
Kuna viimasest aku tagantv6tmisest on mitu-setu aastat m66das, kas v6ib olla, et ymbriskest on telefoni kylge kivistunud? Tegemist on siis nn turvatelefoniga – p6rutus- ja niiskuskindlaga, millel mingi kummist korpus ymber. Selline.
Edit> Internet on imeline. Leidsin 6petuse ja suutsin eemaldada ylemise osa plastmassist. Aga maagilisi vabastusvedrusid ei leia, tee v6i tina.
Edit> Jee, T-mon on mu kangelane! Uus telefon on muideks kahvaturoosa.
Ei tea, kas oli hinges tavapärasest hellem tunne või tundsin oma kiisude järgi igatsust (ikkagi neli päeva kodust ära), kuid eile rongis Doris Lessingu raamatut “Kassid” lugedes hakkasid kahel korral lausa pisarad voolama. Nõnda läks hinge lugu uhkest isakassist, kellel vähi tõttu üks esijalg amputeeriti ja kelle egole oli see tõeline hoop. Ja lugu punasest hulkurkassist, kelle Lessing oma hoole alla võttis ja kes kahe juba olemaosleva kassiga peres oma kohta otsis. Ja hall siiamigeenidega kaunitar, kes pärast steriliseerimist kibestunud vanatüdrukuks muutus.
Üks Lessingu raamat ootab veel oma järge. Kui see on sama hea, siis on mu lemmikkirjanike rida taas täienenud. Varem olen tema teostest millegipärast suutnud mööda kõndida.
Laupäeva õhtul La Dolce Vitas:
mina: palun üks gin toonikuga.
ettekandja: gin toonikuga?
mina: jah.
ettekandja: meil ei ole sellist asja.
mina: kuidas ei ole?
ettekandja: pole kunagi olnud.
mina: te ei tööta siin vist väga kaua? ma olen siin kümneid kordi gini toonikuga joonud.
ettekandja: natuke aega ikka töötan ja mitte keegi pole mitte kunagi siin gini toonikuga joonud. seda me ei müü.
Menüüst leidsin siiski üles, et müügis on nii gin kui ka toonik ja oma joogi ka lõpuks sain. Aga miks oli vaja tütarlapsel nii kangesti nõnda tavaliste joogikomponentide puudumist vaja väita, jäi arusaamatuks. Aga vähemalt esines ta muljetavaldavalt enesekindlalt, peaaegu oleks uskuma jäänud.
Nõmme linnaosa arhitekt Ene Tomson: Nõmme kõnniteed pole mõeldud jalakäijatele kõndimiseks, need on selleks, et vihma- ja lumevesi saaks sõiduteelt ära valguda, sest sadamevete kanalisatsiooni meil seal ju üldiselt ei ole ja lähemal ajal vist ei tulegi. Ainult sinna, kuhu Tallinna Vesi meile kanalisatsiooni teeb, tulevad kõnniteed.
Allikas: Nõmme keskerakondliku linnaosavalitsuse ametlik häälekandja Nõmme Sõnumid.
Tomson vastab lehes lugeja murele, kus kurdetakse kõnniteede halva seisukorra üle. Samal teemal imestab ka Sofie. Ma võin kinnitada, et vähemalt minu auulis küll kõnniteesid lihtsalt pole ja nõnda lippan ma igal hommikul bussipeatuse poole keset sõiduteed. Kaalun tõsiselt helkurvesti muretsemist, sest ka tänavavalgustus pole kiita.
Muu hulgas on linnaosavalitsus loobunud ka heast tavast sügiseti elanike lehehunnikuid ära vedada. Varem oli mingi osa kokkuriisutud lehti ja okkaid võimalik tasuta ära anda, sellest aastast see lõpetati. Nojah, head algatused ei mõju ju enam populistlikult, kui nendega ära harjutakse ja valimisi ka sellel sügisel pole.
Püüdes Kasekese batoonikest paberi seest kätte saada kulutad vähemalt sama palju kaloreid kui kommist saad.
(Minge Vanemuisesse Rigolettot vaatama! Saab küll ooperit väikese lava peal teha ja veel väga hästi!)
Assa, miuke nostalgia.Olime tatikad ja korvpallitrenni tshikkidega kaklesime, kes millise New Kids on the Blocki kuti omale saab. Päris kõva kisma oli, sest meid oli 20, bändis poisse aga vaid viis. Mina olin sellesse lokilisse armund.
“No see ei ole päris normaalne sul,” ütleb T-mon, kui Tartu-korteri võtmeid otsides ringi tuuseldan. Mul on peaaegu nutumaik suus: 20 minuti pärast väljub rong, aga mina võtmeid ei leia. Ometi võtsin nad eile esikust konksu otsast ära ja pnin kotti – et maha ei unustaks. Lõpuks leian võtmed teisest kotist. Kell on 7.20, ma olen voodist tõusnud kell 6.50.
Sarnane olukord kordub absoluutselt igal hommikul, kui pean äratuskella peale tõusma ja vara kuhugi minema. Tööle näiteks. Pärast ärkamist olen ma esimese tunni täiesti mõtlemis- ja kohati ka kõnevõimetu. Mõistus ei liigu, mälu ei ole, sõnad ei tule meelde (ma tõesõna lausa kokutan). Seepärast helisebki mul kell tavaliselt tervelt poolteist tundi enne kodust väljumist. Kui aga rong läheb 7.40, ei taha ju juba enne kuute üles tõusta. Sellest siis tänahommikune traagika.
Mida sa teed nii kaua hommikuti, imestavad teised, kui kuulevad, kui vara ma ärkan. Mina küll ei tea, see aeg lihtsalt kaob käest. Käin pesemas, võtan kohvi, teen võipu, uimerdan ringi, vaatan Terevisiooni, loen hommikusi lehti. Ja lõpuks läheb ikka kiireks, jään bussist maha ja hilinen tööle 5 minutit. Selleks ajaks olen õnneks juba täiearulise inimese moodi.
Täna hommikul arvas T-mon (vastikult ärgas ja puhanud, ehkki samuti vaid 6 tundi maganud), et ma peaksin harjutama ennast kiiremini äratama. Kuidas küll, huvitav?Varem magamaminekut pole mõtet soovitada, poengi tavaliselt põhku juba enne 11 õhtul.
Ma kipun siiski arvama, et tegemist on organismi eripäraga.
Millised teie hommikud välja näevad?
Kõmpisin pärast tööd Elioni esinduse poole oma Digi-TV komplekti järele, silmitsesin hajameelselt poodide vaateaknaid. Ja selle Rahva Raamatu poe, mis on Draamateatri vastas, akna pealt vaatas mulle vastu Salme Reek, mälestusraamatu kaane pealt. Ja ehkki mu selle kuu raamatulimiit on ületatud, ründas salme mind ootamatult jõuliselt ja tiris poodi sisse. Peale Salme ostsin ka Juhan Peegli.
Samast sarjast olen juba nautinud Debora Vaarandi ja Jannseni elulugusid – mõlemad väga inimlikult, huvitavalt ja haaravalt kirjutatud. Tõesti väga hea sari Tänapäevalt, soovitan!
Kommentaarid