You are currently browsing the monthly archive for september 2007.
Kas te teadsite, et lisaks tavalistele mojitodele on olemas ka vaarika- ja rabarberimojitod? Mina nüüd tean. Mu pea teab ka. Ja tegelikult ma pidin ju täna välja minema, mitte eile. Kas kaks õhtut pullerdada jaksab, ei tea…
Tuudlevates Sudengites oli eile lahe kava – tavapärase bändi asemel oli palgatud Vanemuisest keegi näitleja, kes mängis ühe silmaga hullu ja tegi päris lahedaid sketše. Etendus lõppes sellega, et turvamehed viisid ta ära. Enne jõudis ta pahvi Tonduks riskida, lubada, et me keegi ei saa enam Rahvaliidu nimekirjas kandideerida ning mitu korda kellelegi helistada appihüüdega “Tule siia, siin pekstakse!”
Aasta oli 1993 ja ma käisin kümnendas klassis. Meil olid äsja alanud valikainena ajakirjanduse tunnid, mida vedasid Rahva Hääle (või oli juba Eesti Sõnumid?) ajakirjanikud eesotsas kultuuritoimetaja Lembit Rattusega. Millalgi hilissügisel jõudis kätte hetk, mil Lembit saatis meid tunniks ajaks klassist välja ütlusega: “Tagasi tulles tooge uudis kaasa!”Mul vedas. Pärnu maantee viadukti juures olevas toidpoes (nüüd on seal vist keeltekool vms) oli uputus, sopane vesi poolde säärde. Uudis missugune, kommunaalporno, nagu tänapäeval öeldakse. Läksin tagasi, kirjutasin uudise, sain kiita. Põnev oli. Siit sai ilmselt alguse mu tahtmine ajakirjanikuks saada.
Aga see on alles eellugu. Samal päeval, teel koju. Tulin üle Viru väljaku, kui mu tähelepanu köitis vilkurite ja sireeniga kiirabiauto, mis peatus Postimaja ees. Lõppenud ajakirjandustunnist oli adrenaliin endiselt laes ning pikemalt mõtlemata tormasin sündmuskohale – keegi oli kukkunud ning pea lõhki löönud. Kiirabi viis kannatanu minema, aga minul oli tunne, et voh, vot siin on tõeline uudis! Küsisin, nagu Lembit oli õpetanud, kommentaari kukkumist pealt näinud kassatädilt ja ühelt vanapapilt ning kribasin uudise, istudes sealsamas pingiserval, kaustikust rebitud ruudulisele paberile valmis. Siiamaani mäletan – pealkiri oli “Veri Postimaja põrandal!” (pealkirjade reegliteni polnud Lembit ilmselt veel jõudnud).
Sarnase pealkirjaga uudis korjaks tänapäevases online-meedias klikke oi kui palju. Aga aastal1993 saatis Rahva Hääle toimetaja mu samas majas (Ajakirjandusmajas loomulikult) asuvasse Õhtulehte (sest kuhu ikka saadetakse totakad oma ideid pakkuma tulevad tüütud allikad). Õhtulehes võeti mu julla vastu küll sõnadega “vaatame”, aga kuigi ma ostsin mitu päeva igal hommikul lehe, ei näinud ma oma nupsu kunagi ilmumas.
Olin 14 aastat ajast ees.
Aga ajakirjandusse läksin ikka. Et nüüd, nädala pärast sealt lahkuda. Üks silm naermas, teine nutmas.
Mis blogist saab, ei teagi praegu.
Mantlipärijat vaadates oli eile ikka lausa häbi. Mehed võtsid kätte, panid konkreetse plaani paika ja pidasid sellest kinni. Naised jooksid juba teist saadet järjest mööda linna ringi nagu peata kanad ja panid suurema osa energiast omavahelise õelutsemise peale. Samas ma üldse ei imestaks, kui lõpuks jõuaks finaali keegi naistest, kes seni üldse pole silma paistnud. Kes on targalt kuss, laseb sahmijatel margi täis teha ning ennast alles siis avab. Aga praegu kinnistavad saates olevad daamid küll üldist arusaama naistest kui mõttetutest juhtidest. Saade iseenesest on hea, mis sest, et reklaami paksult täis.
PS: Mis meid eile samuti imestama pani, oli naiste võimetus aru saada, et investeerimistooteid müües võiks ka soliidne välja näha. Mehed lõid ennast üles, ülikonnad-lipsud-särgid-värgid. Naised kappasid jopedes ja T-särkides ringi, nõrk.
PPS: Kritiseerida on muidugi lihtne. Kuidas ise oleks käitunud, kes teab.
PPPS: Teisest teemast: ülikool on juubeli puhul nii üles vuntsituf, nagu oleks tutikas. Aga peahoone ees on mingid tunkedes ehitajad, kes suitsetavaid tüdrukuid sõimavad (Tom nägi).
Laupäeva õhtul võiks Tartu peal veidi laiata, eks? Helistage-kirjutage-joonistage :)
Eile tulin koju, kaks kassi olid ukse peal vastas ja hakkas peale üks jutustamine: näunäunäukurrnäunäukurr. T-mon mainis vähe solvunult, et ta oli terve õhtu kodus ja kassid ei rääkinud temaga üldse. Noh, vait nad igatahes ei jäänudki, jooksid kahekesi mul muudkui jalus ja üks kurr ja näu käis. Täna hommikul jätkub sama – istuvad mu ees nagu kaks karvapalli, vaatavad suurte silmadega otsa ning näuguvad. Vahepeal nurruvad ka.
Süüa neil on, vee vahetasin ära, liivakast pole ka kõige hullemas seisus. Süles olla ei taha, rabelevad välja. Midagi viga neil ka ei paista olevat, sest näugumine ja nurrumine käivad käsikäes, sabad on ka püsti ja seljad küürus. Aru ma ei saa, mida nad tahavad.
Kes mõistab kassikeelt?
Foto: Agne
Tänavune rollimängijate kokkutulek on mitmes? Kuues? Seitsmes? Igatahes kolm aastat tagasi, päev enne oktoobrilõpust kokkutulekut, kõndisime me T-moniga Zavoodist üle Toomemäe, sahistasime jalgadega vahtralehtedes ja istusime peaaegu hommikuni Uuki trepi peal. Sellest ööst saati on oktoober mu lemmikkuu!
Teema kokkutulekust on siin. Nii et, dräguni-, larpi- jms fännid, tulge aga kohale :) Omasugustega on vahva!
PS: Palju õnne sügise alguse puhul! Korjake kastanimunasid ja sahistage lehtedes! Küll näete, kuidas parem hakkab ja naeratus suunurkadesse ronib. Jah. Sul ka!
Täna on õnn see, kui sa kell üks lõuna ajal istud toas akna all ja vaatad, kuidas T-mon ronib puuriida otsas ning parandab selle katet. Kuuled, kuis pesumasin uriseb kuskil taamal, talle sekundeerivad kaks nurruvat kassi. Ja sa tead, et T-mon hakkab kohe sulle tegema maailma kõige paremaid praekartuleid ja et üks mahukas koolitöö sai just valmis. Ja et veel tervel 48 tundi ei pea sa oma kõige nunnumast kodust mitte kuhugi minema, kui just ise ei taha. Ja et õhtul lähed aeda, võtad värskeid piparmündilehti, teed sellest tee, meega, kerid jalad tagumiku alla ja vaatad T-moni kaisus seiklusfilmi “Saladuslik saar” “Kuningas Saalomoni kaevandused”.
Selleks, et saada liiter hiirepiima, tuleb lüpsta 400 hiirt. Sellise olulise infoga lõpetasin eilse päeva.
Herule palju õnne magistrikraadi puhul!
“Vahtralehti ei näinud eile üldse. Täna on need juba laiad latakad. Aeg kaob kiirelt…” (Karl Ristikivi kirjast Bernard Kangrole).
Lugesin Bernard Kangro ja Karl Ristikivi “Kirjad romaanist” jupp aega, peamiselt bussis sõites/bussi oodates. Ja vajusin üha enam pehmesse melanhooliasse. Viimased kirjad, kui Ristikivil oli elada jäänud veel vähe, olid nii kurvad, ehkki lähenevale surmale ei viita otseselt miski. Ent loe kasvõi seda tsitaati selle postituse alguses, kas pole see kurkunöörivalt nukker?
Nujah, läksin suure hurraaga kooli ja nüüd olen hädas kui mustlane mädas. Juba esimesed tähtajad kummitavad, aga õhtul pärast lehetegu ei ole ma enam kõige kirkam kriit karbis. Isegi sellise üsna lihtsakoelise teksti nagu van Dijki lugemisel lähevad mõtted rändama. Näiteks mõtlesin eile keset hoiakute peatükki välja lahedad kaksikute nimed. Esimestele sõpradele, kel kaksikud poiss-tüdruk sünnivad, annan ära.
On ikka inimene (mina siis) üks imelik loom küll… Kui oli võimalus ainult ülikoolis käia, oli vaja tööle ronida. Nüüd keskenduks küll hea meelega vaid õppimisele paariks aastaks, aga kus sa enam saad.
Ülikoolis on kõik sama, ainult et fassaad on värskem ja garderoob on suurem. Isegi Ülikooli kohviku menüüsse pole tekkinud grammi võrragi varieeruvust. Turvaline, rutiinne ja armas Tartu :)
Päeva tsitaat ühe suurepärase õppejõu suust (loodan, et ta ei pahanda; ka ei pruugi tsitaat olla sada protsenti sõna-sõnaline):
“Kui Mailis Repš jälle oli ühe oma totaka määruse vastu võtnud, siis ma sõitsin pimedal novembriööl koju, vihast turtsudes, ja siis ma nägin maantee ääres sittuvat rebast, saba sirge ja silmad pungis. See lohutas mind natuke, sest ta kehastas hetkeolukorda Eesti haridussüsteemis.”
Gea: musi, kus sa Ekspressi panid?
T-mon: tööle külmkappi unustasin
Kõige tüütumad asjad pirukaküpsetamise juures on:
a) hakkimine-riivimine
b) pärast hirmsa hunniku nõude pesemine
Kõik muu on puhas mõnu. Ainult et ajaliselt võtavad need kaks just kõige rohkem.
Igatahes on praegu ahjus valmimas üks juustu-porgandipirukas, mida õhtul pärast tööd süüa.
Võtta üks omadega segi läinud staar nagu nt Britney ja hakata mängima tema tulihingelist fänni, kusjuures massid lähevad õnge ja võtavad tõsiselt :D. Väga-väga lõbus mees! Saage tuttavaks: Chris Crocker.
Tahad veel?
http://www.youtube.com/watch?v=kHmvkRoEowc
Täna lahkus elekter kell pool kuus ja oli ära tunnikene. Lisaks veel see kolmveerand tundi, mis meie võrguketaste ülesbuutimine aega võttis. Brrr! Elektrijamad siis juba vist neljandat korda viimase kuue nädala jooksul. Ilmselt tekib meie maja keldrisse varsti üks suur auruvedur (loe: generaator). Täna läks lehe valmimisega ikka ütlemata napilt (ja minu õhtused plaanid vett vedama).
Kommentaarid