You are currently browsing the monthly archive for august 2007.
* “Naised, kahjuks on tänapäeval väga paljudel Eesti naistel vaid üks eesmärk, kiirelt raha saada.”
* “Nõus. Ei saa küll öelda, et k õ i k naised, aga ilusatest küll 95%. Kvaliteetse pere loomiseks Eestist naist leida on väga raske – kapriissed ja ahned, vastutustundetud (eriti oma sõnade osas) egod, mistõttu ei saa neid tõsiselt võtta.”
Selline vestlus käib aripaev.ee leheküljel päevaküsitluse teema all. Tundub, et on ikka viimane aeg avada lisateenusena tutvumisportaal, kus kiiret raha otsivad ilusad naised saaksid tutvuda sobivate (äri)meestega. Andmebaasi saamiseks peab mees äriregistris olemamõne firma juhatuses või nõukogus. FIE-d võtaks ka kampa, aga feimi saaks nad loomulikult tunduvalt vähem. 95% naistest, milline hõivamata turg!
Ma tean, et igale inimesele tundub, et teise kassa järjekord liigub kiiremini, kuid minu puhul on see tõepoolest nii!
See järjekord, kuhu mina oma tagasihoidliku noosiga maandun, tundub tavaliselt algul üsna ohutu. Inimestel on normaalne toit ja kassapidaja on kärme ja heatujuline, kaardimaksed lähevad ka kõik ludinal läbi. Kuni järjekord jõuab minu ees oleva inimeseni. Tal on kas puuviljad kaalumata, tema ostetaval supipotil puudub triipkood või ta laskub mingi pisiasja üle müüjaga vaidlusesse. Kui tal siiski õnnestub maksmiseni jõuda, ei lähe tal pangakaardiga makse esimesel korral läbi. Kui ta maksab sulas, jääb tal kroon puudu või ei ole kassapidajal täpset raha tagasi anda.
Näiteks eelmisel nädalal oli ühel mehel rahakott autosse jäänud ja ta läks seda ära tooma. Terve saba ootas. Eelmine kord, kui poes käisin, läks minu ees oleval naisel piimapakk kassalindile katki. Täna aga jooksis Kristiine keskuse Prismas müüjal see väike tšekiprinter kokku ning parandamisele läks oma kümme minutit.
Kui te näete, et ma poesabas end teie järele sätin, siis minge mõnda teise järjekorda. KaubandusMurphy on mu oma erilise järelevalve alla võtnud. Vot sellepärast mul poes alati nii kaua aega lähebki.
Hoogsam ja nooruslikum, seda küll, aga silmale kuidagi raskem hallata. Ma eelistaks vana, rahulikku kujundust.
Eile täitsa hilja õhtul, kui nr 5 bussiga koju seiklesin (marsruut on ju muutunud ning pimeduses polnud tänavanurkasid näha ja ma läksin lõpuks maha täitsa ehku peale, aga õnnelikult õiges kohas) ja siis oma uulitale jalutasin, oli lihtsalt imetabane ilm. Külm ja niiske, pilvede vahelt piilus kollane täiskuu ja teisel pool sähvisid taevas vaikselt põuavälgud. Mul oli nii hea olla pärast õnnestunud loengupidamist ning tšikkidega veedetud lasanjeõhtut. Ja kotis oli kaks uut raamatut.
Kodune temperatuur on aga 18 kraadi. Täna hakkame kütma! Ahju!
Vaatame meie siin kettaheite viimast vooru, alles kaks esimest meest on ära heitnud, aga EPL Onlines juba uudis üleval, et Kanter on maailmameister. Hiromandid!
Kanterile muidugi tugrik!
Täna on siis see ajalukku minev kuulsusrikas päev, mil alustati Maailma Kõige Auklikuma Tee ehk Männiku tee remonti. Ma ei hakka siin kiruma sel teemal, et miks on vaja magistraal kinni panna vahetult enne kooliaasta algust, et ikka igasügisesi ummikuid veelgi hullemaks ajada. Või et miks linnaviletsus ei teinud tee-ehitaja leidmiseks hanget juba talvel, et oleks jõudnud võitja valida ja kaebused lahendada enne sügist. Nüüd peab Teede-REV 2 kahe kuuga magistraali valmis viskama.
Aga ma tahan poriseda kõige lihtsama asja üle – linlastele info jagamise teemal. Kella kümnest täna hommikul pandi siis tee kinni. Mis te arvate, kas tund aega enne seda oli näiteks bussipeatustes või bussides inf olemas, et kohe-kohe siit enam ükski ühistransport ei sõida ja palun jalutage Valdeku või Võidu tänavale? Muidugi mitte. See oleks nüüd küll liiga kulukas ja keeruline ettevõtmine olnud. Nõmme kobrulehte, kus lgp linnaosavanem* igal leheküljel oma pildiga laiutab, ei viitsi küll keegi lugeda. Seda enam, et bussiliinide ümbersuunamisest viimases numbris juttu ei olnudki, nenditi vaid tee sulgemist.
* Viimases Nõmme lehes oli keskerakonlane Rainer Vakra ennast seadnud ka prügikastidest rääkiva loo pildile. Põhjendusega: ta olla jäätmemajandust kunagi ülikoolis õppinud.
Meie kassid said endale ekstra super-hyper ronimisepuu, et nad enam m66blit ei kratsiks. V6ttis m6ned p2evad aega, et harjuda, aga p2rast seda, kui Heru nendega t2na ennastunustavalt seal m2ngis, v6tsid kiisu uue asjanduse omaks. Agne tegi pilte ka:
Assa sade! Kui esimene pauk k2is, kargasin unesegasena voodis pysti ja ei teadnud, kuhu joosta. Siis tegin silmad ka lahti ja sain aru, et meie maja kohal m6llab k6ige v2gevam 2ike, mida ma kunagi n2inud olen. Kusjuures vihma ei sadanud, paugutas ka v2he, aga v2lgud s2hvisid oma pool tundi lakkamatult. P2ris hirmus oli ning p2he ronis m6te, et kas meil ikka piksevarras on katusel? Ilusat sik-sakitamist taevas ka vaadata ei saanud, suured puud on ees. Nii tuli kaissu ronida, silmad kinni pigistada ja proovida magada. L6puks tuli vihm ja ka uni. Hommikul oli taevas selge, p2ike paistis ja k6ik puud tundusid pysti olevat. Huvitav kysimus on muidugi see, et kas t66l elekter s2ilis ;)
Brigaadi kokkutulekul. Foto: DC
Mul ei ole interneedust kodus õnneks ja seega veedan vaba aega hoopis riisudes ja kollaseid krüsanteeme istutades. Mu naabrid peavad kanu ja kolimisjärgse jubeduse likvideerimiseks appi kutsutud ühekordne koristaja saabus uhke suure bemmiga. Hästi elame :)
PS: Ära anda pappkaste. Palju!
Kolimiseks (juba homme!) pakkides leidsin kapi otsast ühe nukra ja tolmunud kolmanda generatsiooni two-handeri. No ei käi ma juba aastaid ja aastaid lahinglarpidel ja, olgem ausad, ei ole ma selle mõõgaga ka kunagi midagi teha osanud, on teine rohkem uhkuseasi olnud. Sest ilus on ta küll. Sel ajal, kui Dan ta mulle ehitas, sääraseid Eesti larpiturul veel ei liikunud. Nimi on ka mõõgal olemas – Safira.
Kuna hakkas Safirast kahju, tal ju kapi otsas igav, ja endal ka tüütu teda muudkui kolida, siis annan ta ära. Täitsa tasuta. Aga inimesele, kes on tulihingeline rollimängur :)
Kes esimesena järele tuleb, see omale saab. Piirkond: Tallinn, Männiku. Kui telefoninumbrit ei tea, jäta kommentaaridesse oma kontakt. Kuulutuse panin ka dräguni foorumisse. Sealt leiab ka mu numbri.
Dan, ära pahanda, eks. Safirale on parem keset äktsionit olla :)
Edit 2 min hiljem:
juba broneeritud. See läks küll kähku. Aga headesse kätesse jõuab Safira :)
Eile etendus Pirita kloostris Brigitta festivalil Carmina Burana. Mul oli hariduses tõsine auk – lives polnud ma seda teost kunagi kuulnud, ehkki enim tuntud laulu ehk Fortunat ma muidugi teadsin. Elamus oli igatahes vägev. Ja kas Eri Klas võib olla üks maailma enim armastatud eestlasi? Kindlasti!Enne käisime veel kastijahil, sest jah, me kolime jälle, juba sel nädalavahetusel. Õnneks, kogenud kolijatena, oskasime minna Viva Elektroonikasse ja lihtsalt küsida. Saime kaste rohkem, kui vaja läheb. Seda mu mõistus muidugi ei võta, et kui nad kastid ära annavad (ja tavaliselt ära viskavad), siis kuidas nad oma müüdava kraami ostjatele ikkagi kasti sees kätte annavad. Aga las see jääda üheks neist elu lahendamata mõistatustest. Aga kolimist ma ei jõua ära oodata, õigemini, see läbiolemist. Mul saab olema pisike aed. Piparmündiistikud on juba kaks nädalat olemas, kasvavad väikestes pottides kapi otsas ja ootavad pikisilmi mulda saamist.
Selgus, et minu pikaajaline perearst oli tore ja hea vaid niikaua, kuni ma terve olin. Kui aga konkreetselt midagi vaja on, siis ütleb, et pöörduge psühhiaatri poole oma valudega. Põhjendusi, mis ja MIKS valutab, ei kuula. Ühesõnaga, kui keegi mõistab head perearsti soovitada, Nõmme kandis näiteks, siis soovitagu :) Äkki läheb kunagi jälle vaja. Ma võin vastu soovitada, et Väike-Õismäe Haabersti perearstikeskusesse pole mõtet oma jalga tõsta.
Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga Kung-Fu oli iseseisvalt roninud tühja tolmuimejakasti ja selle siis väljastpoolt kinni teipinud.
Kiialakate Küülikute sünnipäev Sharkeri kaamera läbi
Pildil üks aktiivsemaid pioneerirühmasid rühmajuht Irve eestvedamisel.
Kommentaarid