You are currently browsing the monthly archive for juuli 2007.
Erinevalt Flost, kes s2rab ja synnip2evakylaliste transat organiseerib, olen mina t2navu t2iesti tujutu. K6ik algas juba kevadel ja sellest, et me keegi ei viitsind/jaksand larpi teha. Siis veel see ilm – minu synnip2eval on alati ilus ilm olnud ju, aga mis praegu v2ljas toimub!? 2kki ei l2hegi laup2evaks paremaks. Siis natukene (kuigi ma seda kangekaelselt eitada yritan) paneb paugu ikka ka see, et vanusele l66b nr 3 ette. Noh, nagu verstapost v6i nii.
Aga eks see p22dib ikka sellega, et 6igel p2eval on kallid s6brad ja l2ll ja trall ja k6ik on l6puks jube h2sti :)
Kui elekter keset p2eva ootamatult lahkub, saab selgeks, et:
1) UPS peab vastu vaid paar minutit
2) kuna server on sama UPSi taga, siis l2hevad maha k6ik 2rip2evaga seotud veebikyljed, nii et nt online-toimetusel poleks m6tet koju t66d tegema minnagi
3) meil on varasemalt v2lja t66tatud kriisiplaan, aga see on yles riputatud intranetti. Sinna ei saa aga ligi, sest server on ju maas. Samuti ei tea me yhtegi telefoninumbrit, sest andmebaasid on v6rguketastel.
4) ka juba valmis tehtud kyljed ja reklaamid asuvad v6rguketastel ja neile ei p22se ligi
5) me oleme siiski valmis kahe tunni jooksul terve talituse Saku Suurhalli ymber kolima
6) kui elekter taastub, l2heb interneti ja v6rguketaste yles saamisega siiski veel 45 minutit.
Kokkuv6ttes: hea, et elekter keset p2eva lahkus, mitte meie valmisolekut paar tundi enne surmaliini (deadline) proovile ei pannud. Leht pole veel kunagi ilmumata j22nud. Ilmselt oleks midagi ilmunud ka siis, kui ahvid polekski elektrit tagasi andnud :)
See Simpsonite film polnud suurem asi, aga ega pettumust ei tundnud tegelikult. Kinnogi sai mindud nii, et õhtul avastatud, oi, Mai kino Pärnus täna näitab ja kuna olime suvepealinna lähistel, siis sai mindud ka. Teleosad on toredamad, vaimukamad, teravamad. Aga filmgi ajas paar korda muhelema.
Pärast promeneerisime promenaadil, öösel on see eriti kena. Värvilised purskkaevud ja vahused lained ja lahedad valgustid. Ainult et mingi väga kole kontsert toimus rannas ja see lärm kaikus ikka kõvasti üle poole linna, lisaks oli 11 ajal õhtul Sunseti ümbrus täis templielevante ja kännuämblikke.
Aga päeval käisime seenel, saime paari sousti jagu puravikke. Ning mustikauputus on ikka täielik. Peaks mõne hea mustikakoogi retsepti otsima. Soovitusi?
NJoMfBHobG
Nuvot. Ma olengi nüüd Tartu Ülikooli magistrant. Kui teisipäeval oma magistritöö visiooni kaitsmas käisin, siis läks süda kohe soojaks, nagu oleks koju jõudnud. Ei, tasub küll teise linna vahet voorida ja pooled nädalavahetused kooli alla hakkama panna. Tõesõna :)
Jäin TLÜ-s kommunikatsiooni magistri pingereas 0,1 punktiga kolmandaks. Kohti on kaks. Kuna mul olid essees peaaegu maksimumpunktid, siis loomulikult helistasin ja uurisin, mis siis vestluses viltu läks. Ja mida ma pean kuulma:
1) Ei, mul ei läinud vestlusel kehvasti, aga võrdsete kandidaatide puhul eelistatakse neid, kes töötavad avalikus sektoris (kuna teised said vestluse eest 9-10 punkti ja mina 7, siis erasektoris töötamine maksab järelikult 2-3 punkti).
2) kuna töötan ajakirjanikuna, oli mul essee kirjutamisel teiste ees ebavõrdne edumaa ja need head punktid sain ma vaid tänu sellele.
Tore “ülikool” küll, kus inimesi ei hinnata mitte nende akadeemilise võimekuse , vaid töökoha järgi. Tegelikult on isegi hea meel, et “ülikooli” tõeline pale nüüd välja tuli, mitte poole semestri pealt näiteks.
Tartu, here I come.
Nüüd läks kuidagi nii, et selle õnnetu essee/kirjandi eest sain peaaegu maksimumpunktid ja olen pingereas esimene. See ei lähe just sajaprotsendiliselt mu plaanidega kokku, sest Tallinna Ülikooli kandideerisin ma ju igaks juhuks. Et Tallinnas oleks ju mugav koolis käia, raha kuluks vähem ja tööd niiväga ei segaks. Kaks kohta ja 33 tahtjat, no milline on tõenäosus, eks. Homme on vestlus, seal võin veel muidugi kõik vasakule keerata :p
Tartusse viisin ka täna dokumendid sisse, magistritöö visiooni tegin ja puha. Sinna on jälle siiani vähem avaldusi kui tasuta kohti. Hallooo? Aga kaks päeva on veel aega, meediainimesed jätavad ikka kõik viimasele minutile, küllap ka ülikooli astumise :) Peahoones jalutamine ja osakonnast läbi astumine tõi mõnusa koduse tunde sisse. Kahetunnise asjaajamise tarbeks viietunninesõitmine aga tuletas meelde, kui vaevarikas see Tartu vahet saalimine ikka on. Oh, loodetavasti ei saa ma mõlemasse kooli sisse, sest valiku tegemine saaks olema liiga raske. Mulle ei meeldi valida, ma tahan, et kõik oleks selge :)
Kui nüüd seda postitust loevad mind homme Tallinnas või teisipäeval Tartus intervjueerivad lugupeetud komisjoni liikmed, siis ärge end siin kirjutatust mõjutada laske ja pange kõik päikesepiste ja bussis loksumise arvele, palun.
PS: Eile kukkusin rulluisutades üle mitme-setme aasta. Vasak küünarnukk on nüüd sinine ja parem ranne põrutusest valus. Kaitsmeid ma ei kanna ju loomulikult ja järske kurve enam suurelt kiiruselt võtta ei julge.
Ega see ei ole vist kellelegi üllatus, et Shrek 3 on tunduvalt nõrgem kui teine ja lausa igav esimese osaga võrreldes. Aga samas kulus ajuvaba ja paar korda isegi muigama panev multikas ja maasika-jäätisekokteil pühapäeva sompus õhtuks täitsa ära. Kõige naljakam oli koht, kus eesel proovis kassi moodi nunnut nägu teha ja pahasid ära võluda. Muidu oli aga lihtne sisu ja magedad naljad, keskkooli paroodia tõi vaid muheluse näole.
Ja selle Shreki-beebi nuku ma võtaks küll, aitäh!
Pärast jõime Crataga teed ja panime Brigaadi kokkutuleku võistlusprogrammi paika. Poisid võiksid üldiselt moraalselt valmistuma hakata (muhahahaa).
Orav Olga, kes juba poolteist aastat oma hommikueine meie aknalaualt seemneid täis korvikesest saab, on mõistnud, et kahepoolse hea suhte jätkusuutlikuse nimel peab ka tema sellesse panustama. Nii leidsime ükskord korvikesest, kuhu talle toitu paneme, pooliku küpsise. Tänahommikuse kohvi kõrvale oli Olga minu jaoks kohale toimetanud baranka. Väga hoolitsev temast :)
Foto: Andras Kralla
Ma loen Kerttu Rakke “Küpsiseparadiisi” ja olen lummatud. Rakke on teinud tõelise kvalitatiivse hüppe. olen rõõmus, et eelarvamusest üle sain ja raamatu ikkagi ette võtsin.
Osa laupäeva veetsin mustikaid korjates. Mulle meeldib metsas marjul käia, kükitad ja korjad, puud kohisevad, linnud laulavad, mõtled oma mõtteid, T-moni väikevennale kingiks toodud liivakastiämber saab tasapisi magusaid marju täis. Zen.
Ma kirjutan vähe ja lakooniliselt viimasel ajal, pea on kuidagi selge ja elu on tegus ning lihtne. Tšikkidega mitme peale peetavasse salajasse pekiplogisse kirjutan rohkem ;) Miinus ükskomaseitse oli esimese nädalaga.
(Sakuska: Sa oled oma plogis kommenteerimise kinni pannud. Aga ma tahtsin öelda, et seitsesada pole üldse väike miinus!)
Käisin täna magistrisse sisse astumas. Essee tuli kirjutada, ehkki teemad andnud onu õppejõud nimetas seda järjekindlalt kirjandiks. Oi, oli vaevaline, sest viimati kirjutasin ma käsitsi pikemat kirjatükki… eee… kümme aastat tagasi? Koolis konspekteerin ka juba aastaid otse sülearvutisse ning vasesed näpukesed pole harjunud enam tundide kaupa kribama. No ja oma käekirjast ma parem ei räägigi, eks. Vaene inimene, kes seda lugema peab. Loodetavasti on tal silmad korras.
Väga-väga soovitan lugeda romaanivõistluse võitja Tiina Laanemi raamatut “Väikesed vanamehed”. Südamlik ja haarav lugu väga heade karakteritega!
Kaua võttis, aga lõpuks nägin Ilmar Raagi Klassi ka ära. Mis ma oskan öelda, tuleb nõustuda paljude eelkõnelejate ja kriitikutega – tegemist on väga hea noortefilmiga, mis pakub palju ka vanadele. Eriti ärritas mind see, kuidas mitte ükski täiskasvanu ei osanud sellises situatsioonis adekvaatselt käituda. Kas mina ise oskaks?
See on päris lahe, et kui küsid kindlustuspakkumist ja saadad selle oma meiliaadressilt, siis vastutasuks saad sõimata, et mida, sa oled ju ajakirjanik, mis pakkumist sa tahad, nagunii teed artiklit hoopis. Nagu ajakirjanik ei võikski tahta mingit teenust ka muul eesmärgil osta ja terve elu on ka üks ajakirjanduslik eksperiment, eksole. Kuulsuse valusad viljad :p
Eks nüüd tuleb lugu ka teha, muidu äkki pettuvad.
Kaja käskis seitse fakti kirja panna. Olen tubli ja kuulan sõna.
1. Ma olen 181 cm pikk ja vaatan enamikule naistest (ja suurele osale meestest) ülevalt alla. Kontsi kannan ka, ehkki mitte iga päev (mugavam on tenniste-plätadega, aga pidulikul juhul pole ka 10 cm kontsa liig).
2. Ma astusin esimest korda ülikooli aastal 1995 ja lõpetasin 2007. Jõudsin olla kolme eri ülikooli hingekirjas ja õppida eesti filoloogiat, semiootikat ja ajakirjandust.
3. Mul on kaks venda, mõlema nimi on Indrek.
4. Ma olin põhi- ja keskkoolis nii peenike, et tuulehooga lendasin minema. Haiglaslikult kõhn, kaalusin oma pikkuse juures napilt 55 kilo. Samal ajal sõin kõike, mida hing ihaldas ja ühtegi kilo minu meelehärmiks juurde ei tulnud. Nüüd aga kaklen ülekaaluga.
5. Ma oskan varbaid risti panna ja keelt rulli ajada
6. Mu kõrvakuulmine on pisut tönts, aga silmanägemine see-eest ülihea
7. Kaotan päevas vähemalt 3 pastakat ja ei leia neid hiljem enam üles. Kusagil on pastakasööja!
Seitse järgmist inimest, kes enda kohta võiks 7 fakti kirja panna, on Flo, Acrata, Liilia, Liisu (Kaja juba soovitas Liisut), Awekas, Validool, JubeJuss ja Irve.
Kommentaarid