You are currently browsing the monthly archive for juuni 2007.
Eile ei jäänud ma magama, sest mõtted keerlesid peas ringi. Vähkresin siia-sinna, T-mon
ammu juba norskas ning ajas mind sellega kadedaks ja tigedaks. Tõusin siis üles. Lugesin läbi kõik laupäevased lehed, kõik blogid ja kõik foorumid. Und ei olnud ikka, vastupidi, aina erksamaks olemine läks. Võtsin ette Krister Kivi “Eesti maja” ning käest panin selle kell pool 6, kui läbi sai. Hämmastavalt aus raamat. Kas inimene peab õnnetu olema, et midagi väga head kirjutada (vrdl: vaene nälgiv kunstnik katusekorteris; Camus’ “Nälg”)? Krister oleks oma maailmatuurist väga laheda raamatu kirjutanud ka siis, kui oleks sinna õnnelikuna läinud, ent selles asi ongi, et siis ta EI oleks ju läinud. Ma loodan, et ta on täna õnnelikum kui toona, mööda viletsaid hotelle rallides.
Kella kuue ajal ärkasid kassid ning mina läksin magama. Väljas oli valge ja linnud laulsid, ronisin sooja kaissu ning vahtisin aknast männilatvu ja pilvi. Natukeseks tukastasin ka.
Pole vist vaja imestada, et pärast öö otsa viletsas valguses (lugemislamp on magamistoas) silmade pingutamist saabus, üleni valges, kohale pr migreen.Pärast imigrani, solphadeini ja ibumaxi oli lõpuks kell pool 9 ja pea korras. Niimoodi ma seda laupäeva küll ette ei kujutanud.
Aga õhtusöögiks oli kukeseenekaste, kurgi-sibulasalat ja VÄRSKED tänavused kartulid. Külmkapis on veel pool kilo maasikaid. Nii et kõik on hästi (eeldusel, et ma täna öösel magan). Homme laulupidu. Kes tahab tulla?
Mul on kolm unenäokohta, kuhu ma ikka ja jälle satun.
Esimene on üks pikk koridor, heledate seintega, sõbralik ruum. Iga kord jõuan ma unes selle kaudu erinevasse kohta, kuid koridor on sama ning selle seintes olevad uksed ka.
Teine koht on üks tiik. Meenutab natuke tiiki Pärnus Kuldse Kodu hoovis, mille ümber sai suviti mängitud, kuid ei ole tegelikult see. Tihti olen seal ääres mingi võõra koeraga. Sageli lööb tiigi kohal välku, ehkki vihma ei saja.
Oma lemmik unenäo-kohas käisin viimati eile. See asub kusagil lõunamaal, võib-olla Türgis, võib-olla Egiptuses, võib-olla kusagil mujal. See on üks vana, aga uhke maja ning ma tean, et ma pean sealt öömaja saama. Ilmselt on tegemist hotelliga. Alati tuleb uksele üks vana, väga lühike ja väga paks naine, kes sõbralikult seletades mu endaga kaasa kutsub. Kõigepealt ronime kitsast järsust trepist üles ning kui mul juhtub selles unes reisikaaslane olema, siis tema saab uhke toa kõige kõrgemal korrusel. Minu viipab perenaine endaga kaasa. Teisest trepist ronime alla väga kaua, trepp muudkui keerleb ja keerleb. Ja lõpuks, täitsa all, avab naine mu ees pisikese ukse, mille taga on kõige vaimustavam tuba üldse – ruumikas, sopiline, madalate laudade, voodite ja patjadega, baldahhiinid kõikjal ning kardinad lehvivad tuules tervet üht seina katva akna ees. Kui perenaine lahkub, lükkan kardinad eest ja näen, et otse aknast saab astuda lopsakasse sisehoovi. Mind valdab tohutu õnne- ja rahulolutunne ning siis unenägu kas lõpeb või edasist ma ei mäleta.
Kas satun kunagi neisse kohtadesse ja kas ma tunnen need ärkvelolekus ära? Magades registreerin küll alati endamisi: ahaa, see on jälle see koht, ma olen seda unes näinud.
Kui ma üleväsinud olen, näen vahetult enne magamajäämist värvilisi usse silme ees keerlemas, omavahel põimumas. See nägemus on sellest ajast, kui koolijütsina nõnda kõrges palavikus olin, et sonisin. Aga neid usse näeb õnneks harva.
See, et Chalice’i lugu “Minu inimesed” laulupeo kavva v6eti, on ju igavesti 2ge. Ei pea seal laulukaare all vaid vanu rahvaviise ymisema, moodsad lood toovad ainult populaarsust juurde. Eriti noorte laulupeol.
Mul on magistrit66 teema ja ilmselt ka juhendaja, aga kuidas ma saan minna teemat kaitsma (loe: sisseastumisvestlusele) kui ma olen sel t2htsal n2dalal ainus t66l olev toimetaja. K6ik teised on puhkusel. Pole kedagi asendama ka anuda.
Aga ehk laheneb ka see probleem ise. Aega veel on. Pealegi saaks t2na t2histada seda, et kolimisele sai sammuke l2hemale astutud. T2histaks seda 6ige Hansapanga tervisejooksuga ja p2rast hiigelsuure arbuusiga (7 kilo, vaevu jaksasin koju vedida).
Öösel nägin unes, et olingi magistrisse läinud.
Link akadeemilisele koomiksile, Ohpuu andis.
Ma tahaks hullult teada, mis Dakiga juhtus ja kas ma saan kuidagi abiks olla. Aga kuna ma teda ei tunne, siis on imelik ja kuidagi vale küsida ka. Hoopis loen ja mõistatan, piiluja tunne on.
***
Pea iga päev kuulen läbi seina, kuidas mu naabriplika oma mitte enam nii vastsündinu peale röögib (“kas sa raisk jääd juba vait, kurat!”). Tütarlapsel on ilmselt sünnitusjärgne depressioon. Koputaks uksele ja pakuks, et ma hoian su titte natuke, sa mine jaluta või midagi? Aga ma ei tunne ju teda. Ja äkki ta võtab seda solvanguna, et ta oleks nagu halb ema? Ja pealegi ma kolin varsti ära ju.
***
Jaanipäev oli kaunis. Päike loojus tulipunasena ja me tegime enne tulele minekut viiekilomeetrise matka (mitte päris vabatahtlikult). Allergia süvenes nagu eelmiselgi suvel ja päädis silmapõletikuga. Aga ma veel näen, nii et pole hullu. Ja elu on nii lill ja ma olen armunud nagu plikatirts!
***
Üks asi kummitab. Aga selleni on veel aega.
Head jaani!
(pulm oli viimase peal ja pruut maailma ilusaim ning ma röövisin peigmehe ära! Vastutasuks sain austava ülesande mesinädalate ajal noorpaari kasse toita).
Kuidas on võimalik end
a) voodist välja ajada
b) pesta
c) riidesse panna
d) läbi linna liigelda nõnda, et ma pole joonud kohvi ega isegi mitte klaasikest vett?
Tulemus: 7.05 heliseb äratuskell. 7.15 vean end voodist välja. Seisan 10 minutit juhmi näoga vannitoas. Pärast veeprotseduure seisan 10 minutit juhmi näoga riidekapi ees. Siis kohmerdan veel kuidagi pool tundi ringi. Meikimisest loobun heaga, sellest ei tuleks küll hetkel midagi mõistlikku. Avastan, et kell on juba 8. Otsustan, et ilmselt jääksin bussis magama ja sõidaksin kurat teab kuhu. Tellin takso ja jõuan tänu sellele isegi polikliinikusse kohale. Annan terve ämbritäie verd. Ostan Reval Cafest lõpuks kohvi ja silmad lähevadki lahti. Päev võib alata.
Täna ootab ees:
a) T-moni koolilõpetamine (mulle hirmsasti meeldib sõna “abikaasa”)
b) Ivika ja Sarve pulm
Mina lubasin kaine autojuht olla.
Diplom käes. Aktus oli päris tore, lühikesed ja lõbusad kõned (välja arvatud üliõpilaste esindaja, keegi tundmatu noormees, kes kohe alguses teatas plaanist pidada pikk ja igav kõne ning seda siis ka tegi). Magistrisse mineku tahtmist pole ikka veel tekkinud, kuigi teadmine, et peaks, kratsib kuklas. Aga aega veel on ja kui tahtmist tänavu ei tekigi, on ka järgmisel aastal ülikool sama koha peal (loodetavasti).
Kuna käisin Tartus, siis käisin muidugi raamatupoes ka jälle. Katastroof.
Grindhouse: Surmakindel on ikka kuradi hea film küll, lõpus tõusid käed kohe iseenesest plaksutama. Aga siin pole muidugi midagi imestada, Tarantinoga on mul alati omamoodi suhe olnud. Mis aga kindel- cocaplaza kodulehel olevaid filmide tutvustusi ei tohi uskuda! Kes neid kirjutab? On ta loll või itsitab vaikselt pihku, et jess, jälle tõmbasin topakaid alt?
Soundtrack tuleb hankida, ilmtingimata. Ja järgmine osa, Rodriguez’i oma, juba kuu aja pärast!
Eile tuli veel üks lõputöö kaitsta, Äripäeva siseakadeemia oma. See on ka nüüd tehtud :) Lõpupidu oli pärast Toscanas ning ehkki toidud olid üsna okeid (eriti salat), pole nii hullu teenindust ammu kohanud. Valede jookide toomine ning meestele enne naisi söökide ettekandmine – ok, algaja ettekandjaplika oli. Aga see, et 16 inimest pannakse teenindama üks tüdruk ning et tellimuste võtmine võtab seetõttu üle poole tunni, pole ka päris normaalne. Ja kui pärast ainult ühele laua otsale kohvi toodi ning meie, seal teises otsas, küsisime, et kas saaks ka kohvi tellida, teatas neiu nipsakalt: ma ei jõua ju siit teist kõigist üle karjuda. Nojah, me siis enam ei tule.
Ivika n2gi oma tüdrukute õhtul välja lihtsalt maailma kõige sexim (jänkukõrvadega). Ja et mina olen võimeline (koos peakangelasega) Kolumbus Krisostomuses laval karaoket üürgama (põgene, vaba laps), seda ma ei usu ise ka. Aga hullult lõbus oli. Ja kusjuures, rahvas tantsis ja möllas meiesarnaste diletantide laulu ajal, kui wannabed tulid koolitatud häälega lihapallikese repertuaari esitama, ei viitsinud keegi lava ette kügelema minna. Ei, elu on lill. Ainult et onuBella ei laulnudki prives, vaid mängis muusikat, see oli pettumus. Oleks pidand ikka Sohosse Farmi Gabrieli strippi kaema minema. Ma pärast tantsisin ühe mehega, kellel oli triibuline maika ja vuntsid. Sobis minuealistele (algav keskiga, nagu mu ema tabavalt ükskord diagnoosis).
Liiga palju šampust, maailm käib ringi käib ringi käib ringi. Ja teeme nii,et see tšikk, kes Prives vaheldumisi meid ja Marta Vaarikut pildistas, ei pane neid pilte Justi, eks!
Aga selle pildi tegi Acrata.
Sain e-maili, et olen eksmatrikuleeritud. Kaks sekundit oli ehmatus ja süda puperdas, siis jõudis kohale, et praeguses kontekstis on eksmat ju hea uudis :D
Kõutsid said eile tõpratohtri käest vaktsiinisüsti. Kung-Fu ei saanud midagi aru, tuim tükk nagu ta on :) Punk aga rabeles ja kiunus ning oli pärast terve õhtu solvunud. Alailma leian end imestamast, kuidas kaks ühe pesakonna kassi nii erinevad saavad olla.
Nädalavahetusel pidid elukad tavapärasest rohkem üksi kodus olema ning suurest vihast võeti ette minu villased sokid. Närisid augud sisse. Varem söödi ainult T-moni villaseid asju, aga eks need on nüüd otsas ka. Vastutasuks surasin mõlemale hiigelkoguse karvapallipastat sisse, et ummistusi vältida.
Muideks, kas suudate arvata, kuidas sai asjast aru Sarv, kui ma talle karvapallipastast rääkisin? Vihjeks niipalju, et kassidega ta seda sõna seostada ei osanud.
K2isin meres ujumas. Ja p2fkade ylemise otsa paelaga seotud kauni slehvi p2evitasin ka selja peale. Ai kyll oli valus magada!
Kommentaarid