You are currently browsing the monthly archive for Mai 2007.
Nutt ja hala. Kuidas küll oodata detsembrini?
Lost jätkub ka alles 2008. aasta veebruarist. Hea, et üldse jätkavad, kolmas hooaeg lõppes nii, nagu oleks kõik läbi saanud.
Eile jõudis minu postkasti kultuuriajakirja Muusa mainumber. Väga ilus ajakiri, pean ma ütlema. Loodetavasti elatab ennast ära ka, kahju oleks, kui kaoks. Ja larpist on seal lugu, igasugu gurud räägivad ja rongilarpist on pildid sees :)
Homme Lätti jõe peale (ilma lubatakse ilusat ja mitte liiga palavat)
Teisipäeval kaitsmine (kui juba eelkaitsmisest läbi sai, küllap siis saab päriskaitsmisest ka)
19ndal aktus (kl 12, võite lilla tuua küll)
Kiilakate Küülikute sõpradel ja fännidel paluks reserveerida nädalavahetus 4-5 august. Kuna meil iga juba kõrge (kokku ikka 110 aastat), siis seekord keskendume sünnipäeva meeldivamale osale ehk peole. Külaliste mõnitamise ja surumise jaburatesse rollidesse jätame selleks korraks vahele. Aga ainult selleks korraks!
Uudisteoimetus
Kübarrünnak
Kõne talitusse:
Anonüümne küsija: Vabadage palun, kes on Eestis uus loodusminister?
Hämmeldunud fototoimetaja: Armin Karu
Meil on siin 26 kraadi sooja ja mõtted liiguvad nii aeglaselt, nii aeglaselt.
Äripäeva uudistetoimetus otsib suveks seiklushimulisi suvereportereid ja praktikante. Võib tulla üheks kuuks või lausa kolmeks, parimatega võimalik ka püsisuhe (püsiva töölepingu sõlmimine). Suvel saab aga töö eest tasu honoraris, mis sõltub lugude arvust ja kvaliteedist.
Mis veel. Oma laua saab ja arvuti. Parkida saab meil siin tasuta. Äripäeva seminaridel võib ka tasuta osaleda. Tempo pole kaelamurdev – jaanipäevast augustini ilmub leht kolm korda nädalas. Inimesed on noored ja vahvad. Ja majandusteemat ei tasu karta – numbritest kirjutame vähe, inimestest palju. Ajakirjanduses ei pea olema varem töötanud, küll aga peaks olema huvi meedia vastu.
Praktikante otsib ka meie online-väljaanne www.aripaev.ee
Huvilised saatku julgelt meil ja küsigu rohkem: gea@aripaev.ee
* Pildil ÄP toimetuses komme jagamas käinud K-noor. Foto on illustreeriva tähendusega ja viitab sellele, et nalja saab siin palju.
Täitsa tore on tagasi tööl olla üle viie nädala, ehkki kodus harjus ka ära. Mugav oli. Aga tööl on huvitavam. Isegi nimemuutusega seotud tehnilistest tõrgetest sai õhtuks juba üle. Suve võib siin talituses veeta küll. Kui vaid aknad lahti käiksid.
Laual ootas mind suur kimp rabarbereid. Täna proovin kisselli teha. Loodetavasti klimbikoletis hoiab end minu köögist eemale.
Tänasel matusel oli nii hea kõneleja, et ma oleks teda oma pulma registreerijaks tahtnud. Meid pani aga paari ilmaonu Taimla, kes rääkis peamiselt selles, kuidas abielus on peamine oskus andestada. Küllap oli muidugi talgi omajagu õigus, aga ikkagi meeldis mulle matusekõnemees rohkem.
Mida pidi läbi elama täna maetud mees, kes, saades teada, et tal on viimases staadiumis vähk, otsustas oma perele mitte rääkida. Ja nii ta läkski, saladusega. Oli see otsus õige või vale, seda ei saa meie hinnata.
Ma tahan ka põletusmatuseid. Aga kinnise kirstuga palun. Või kui te just peate kirstu lahti tegema, siis palun, ärge pildistage mind surnuna! Kes tahab vaadata laibapilte? Miks matustel üldse pildistatakse nutvaid omakseid ja kadunukest? Kes neid pilte pärast vaatab? Kas lahkunut ei peaks mäletama sellisena, nagu ta oli eluajal, mitte kaame ja võõra näoga kirstus lebamas.
Metsades ja rabades ragistades kohtab rollimängijaid nagu muda. JGJ näiteks ja Telc. Mõlemad oskasid, erinevalt meist, orienteeruda, kuid meil oli tore ikka. Eelmise korraga võrreldes leidsime ühe punkti rohkem ja sihitut ekslemist oli vähem. Rada oli ka palju huvitavam. Kunagi võtan mõne võistlusraja ka :)
Kõiksugu plaanid, mis olid ju plaanid, mõeldud kunagi tulevikus tegutsemiseks, jõudsid äkki suure mürinaga kätte. Mis siis ikka, teeme ära. Aga raske on nõnda ju viimasele eksamile keskenduda. Isegi uni on kaudnud, sest ärev on olla :)
Puhkus lõpeb ka kohevarsti ära. Ma olen kohe päris väsinud.
Ja laupäeval jälle ühed matused :(
Hakkasin eelmisel nädalal mõtlema, et millega siis kuulus Ramon Raski saaga päädis. Oli teada, et kahes esimeses astmes ta võitis ja ülikool kaebas edasi riigikohtusse. Saatsin riigikohtu pressiesindajale kirja ning täna sain vastuse – juba 15. märtsil otsustas riigikohus kaebust mitte menetlusse võtta. Ehk et sisuliselt jäi jõusse ringkonnakohtu määrus ning Rask võitis ja Tartu Ülikool kaotas.
Huvitav, et see uudis meediasse pole jõudnud (saatsin hommikul küll vihke meie onlinele, nad pole veel uudist teinud). Puudutab see ju ilmselt mitmeid üliõpilasi, kes sarnases seisus.
Sel nädalavahel skoorisin koolis 14 punkti, kõik A-d :D. Nüüd on veel üks essee ja üks eksam, üks arusaamatuse lahendamine õppejõuga (mu nime pole töö esitanute nimekirjas, ehkki esitasin), lõputöö parandamine ja esitamine, vahepeal kanuumatk ja siis kaitsmine. Ja siis ongi kõik.
Rimis müüakse rabarbereid! Kook on ahjus (150 gr võid, 1 muna tass suhkrut, kaks tassi jahu, 1 tl küpsteuspulbrit möksiks segada ja lahtikäiva koogivormi põhjale-äärtele. 250 gr hapukoort, tass suhkrut, 1 muna, supilusikatäis vanillsuhkrut segada ja vormi valada. Peale raputada rabarberitükke. Ahjus pool tundi, 200 kraadi. Süüa jahtunult. Mämm!)
Esmaspäeval oli Tartus nii soe, et viskasin mantli uljalt käsivarrele ja lidusin lühikeste käiste väel mööda linna ringi. Peesitasin ka välikohvikus ja jõin siidrit ning ei pannud ka siis miskit selga, kui päike pilve taha läks.
Nüüd on kurk juba teist päeva valus ja öösel oli vist palavik ka, ärkasin külmavärinate peale üles, ise olin pealaest jalatallani läbimärg. Pea ka valutab. Normaalne igakevadine külmetus, mis tänavu küll tavapärasest hilisemaks jäi.
Töö eelkaitsesin ära, veidi peab nokitsema veel. Aga vahepeal teen terve posu eksameid, eks siis vaatab. Tundub, et saurus tõepoolest lõpetab, uskumatu.
Sellel suurel pea ja sabaga lõhel, mille me täna vanaisa sünnipäeva puhul Pärnu viisime, oli ainult see viga, et ta oli Rimi kalapäevadelt ostetud, mitte otsa sadamast toodud (või veel parem: ise püütud). Kuid vanaisa fileerituna ja ema küpsetatuna maitses see ikka maailma kõige paremini. Täitsa tasus nõukaaja meenutamist – seista poes leti taga üle poole tunni sabas, et oma kala kätte saada. Njämm!
Nägin lõpuks esimese liblika ära: kirju. Konna ka: vöödilise. Nurmenukke korjasin ja koerale loopisin keppi. Ma viskan nagu mõni tüdruk.
Orienteerumine on cool! Hoian uhkusega mulle antud pisikest lipikut, kus kirjas, et 1 h ja 38 minutiga võtsime 10 punkti. Klass oli vaba muidugi ehk et kindlas järjekorras kohti läbi käima ei pidanud ja koos ehk võistkonnaga võis ka osaleda. Enamuse ajast ma küll ei teadnud, kus me parasjagu oleme, kuid vähemalt kaks punkti leidsin ma täitsa iseseisvalt! Täna muretsesin endale korralikud dressid, millega edaspidi mööda metsa ringi rünnata. Nakkus on saadud.
Ainult et pärast oli mitu tundi paranoia, et mingi putukas ronib mööda mind. Ometi tegime kodus põhjaliku puugikontrolli. Järgmisel nädalal puugivaktsiini paluma.
Täna käisin korra Tartus ja olin sunnitud tagasi tulema bussiga. See oli kole. Miks ei sõida rongid vähemalt iga paari tunni tagant? Keset päeva iagathes rongiga Tartust Tallinna ei saa, buss olli aga pungil täis, pea kaks korda kallim, palav ja kitsas. Jäk-jäk.
Kassid olid kodus diivanilaua ära lõhkunud. T-mon oli kuri. Kaklesime natuke, sest mina kaitsesin kasse. Leppisime kokku, et tuleb minna Tiinalt-Surralt küsima, kuidas nemad kahe kassi (ja lapsega) hakkama saavad. Meie kõutsid igatahes dressuurile ei allu. Oleks vaja reaalitisarja “Appi tõttab stiilne kassitaltsutaja”, ma oleks kohe huviline osalema. Tehke ära, ah?
Alustada tuleb sellest, et millalgi novembris rääkis T-mon mulle suure vaimustusega sellest, kuidas ta sõjaväes Harku metsas orienteerumas käis. Ja lasi mul Outlooki panna 9. mai peale meeldetuletuse: homme orienteeruma.
Vahepeal oli see kõik loomulikult ununenud. Aga Outlookil on hea omadus meeldetuletused tõepoolest meelde tuletada. Ja asi päädis sellega, et ma lähen täna elus esimest korda orienteeruma. Koos T-moniga loomulikult, ma olen ju topograafiline idioot, isegi oma koju sõites panen ühel korral kolmest ikka kodutänava otsast mööda (ärge seda T-monile öelge).
Parim nali oli muidugi see, et MINA olin see, kes taipas täna hommikul küsida, kas kompassi saab koha peal. Ei saa, endal peab olema. Aga ega T-mon ka selle peale mõelnud polnud. Oleksime täna päikese järgi hakanud suunda määrama. Tuleb öelda, et minu usaldus T-moni vastu teemal “metsast välja saab siitkaudu” sai selle kompassi-teema tõttu väikese mõra.
Nii et kui siia enam postitusi ei tule, siis ma olen kuskil metsas ja eksinud. Saatke päästeamet ja ilusad sõdurpoisid mind otsima!
Kommentaarid