You are currently browsing the monthly archive for aprill, 2007.
Taimo tehtud pilt. Kui Meeli oma pildid ka töödeldud saab, siis tekib kuhugi netti üks koht ka. Küsitagu paari päeva pärast!
Ja oligi nii, et eile õhtul laevaga Helsingist tulijad ostsid veel laevapoest sikspäkkide kaupa õlut. Soomest alkot Tallinna, kui irooniline. Aga kui siin ei müüda, tuleb kalli raha eest kaasa tuua. Sain ka esimest korda elus kerge merehaiguse tunde kätte, iiveldab natuke veel täna hommikulgi. Ja jube külm on väljas.
Laupäev oli vist tõesti liiga ilus, et olla tõsi :) Tühja mõningatest korralduslikest apsudest, õnne oli hinges ja ihus nii palju, et ma kihisesin seespidiselt üleni nagu üks hiiglaslik pudel šampust. Uut allkirja peab hakkama harjutama ;) Aitäh kõigile, kes selle muinasjutu sünnile kaasa aitasid.
Täna aga lähen ja matan oma onu. Pika ja lõbusa mehe, keda mäletan lapsepõlvest kui kõva häälega naljaviskajat. Kes vahel ärritus liiga kiiresti, kuid kes oma laste kõrval hoolis sama palju oma õest ja tema perest. See, et vanemas eas elu viltu läks, pole oluline. Me kõik teame, milline ta tegelikult oli. Üks tore ja südamlik poiss.
Juba teist hommikut järjest näitab ETV Terevisiooni saates lõike Leopoldist – eile Leopoldvõimlemist ja täna Äpu laulu. Mulle ka ei meeldi TV3 kava Leopoldist oksendav joodik teha, kuid ma ei saa heaks kiita ka riigitelevisiooni propagandavõtteid. Kaebasid kohtusse, siis lasku ka kohtul otsustada. Aga ei, vaja hakata teadlikult avaliku arvamusega manipuleerima. Seda pole vaja, rahvas on nagunii vana hea Leopoldi poolt, miks enda kui tasakaalustatud kanali mainet löögi alla seada?
Värrdjad, värrdjad! Ja siis loed siit-sealt, kuidas muidu nii mõistlik inimene mainib, et oli siis vaja seda sõdurit üldse käppida, näe, kus jama tuli. Ja et Savisaar nägi ette, vaat kui tubli. Muidugi oli vaja käppida, see on ju nüüd veel enam kui selge! Kas sellistele, kes tulevad meie tänavatele laamendama ja Eesti lippu põletama, tuleks järele anda? Ei, muidugi mitte!
Olen puhkusel ja ise operatiivselt sündmuste-uudiste keerises ei ole. Müts maha postimees.ee reporterite ees – parim kajastus! Meie omad olid ka täitsa tublid, kui lõpuks ärkasid – õhtul oldi juba operatiivsed. Eriti head on fotoreportaažid – näiteks “lollid alaealised pätid R-kioskist šoksi varastamas”
Eks ta olegi vist nii, et kui kõik tundub liiga hästi olevat, siis tasub hakata ootama, et millal pauk ära tuleb.
Keegi on just äsja mu blogisse sattunud otsingufraasiga “Surra saba” :D :D :D
Järgmises Muusa numbris ilmub Sashi sulest artikkel larpist. Nii, et, kõik kioskite juurde juba ootele!
Aga meie T-moniga (TM Aweron) lustisime eile eratunnis tantsukoolis Mambo. Oli väga innustav õhtu, pärast olid päkad valusad. Seejuures varbad jäid terveks :) Otsustasime, et läheme veel tagasi ka, nad seal suudavad ilmselt isegi hüäänid graatsiliselt kepslema panna.
Pratchetti “Tõde” oli küll pettumus. Kui ma kunagi seda Sadama viies inglise keeles lugesin, oli palju parem (ehkki sisust ma ei mäletanud tänaseks suurt miskit). Nüüd neelasin läbi, aga naerma ajas vaid ühe päkapiku nimi. Äratundmisrõõmu oli muidugi ka, aga mitte piisavalt. Kahju.
Tallinnas ma võin käia raamatupoes ja tulla sealt välja ilma rahakotti kergendamata. Jalutan riiulite vahel, näpin ja lehitsen, aga iha ühegi tellise vastu ei teki. Tartus on kõik vastupidi, siin tõmbavad Ülikooli ja Wilde raamatupoed mind vastupandamatu jõuga ning tulemuseks on see, et juba reedest saati tassin äsja soetatud teoseid kilekotiga kaasas. Sest suurde kotti nad loomulikult ei mahu. Ja pühapäevani raamatupoodlemisega kannatada ei saa.
Täna lahkusin poole loengu pealt, kuna eilsed dzinnid toonikuga hakkasid ootamatult tervisele mõjuma. Istusin Truffe’s, sõin kuuma kanasalatit grillitud juurikatega ja lugesin läbi äsja soetatud Bukowski “Hollywoodi”. Seda pole muidugi mõtet lugeda, kui teised Bukowski põhiasjad läbimata on. Mis ma aga tegelikult öelda tahtsin, on, et Truffe’s töötab SELLINE ettekandjapoiss. Selline, et kui sul kõht juba täis on, ta tuleb ja küsib imearmsa naeratusega: kas võin teile tuua meie šokolaadikooki? Ja siis sa lihtsalt sulad sinna tugitooli ja oskad ainult kiikhobu kombel noogutada. Kook on muidugi hea.
Järjekorras ootab Pratchett. “Tõde”.
Aga miks reedeõhtusel tipptunnil peab Tallinna kesklinna mingi ralli pärast kinni panema, sellest ma küll aru ei saa. Kiiruskatsed Wismari tänaval? Lolliks on läinud või?
Oleks rohkematel naistel sellist empaatiavõimet ja pikka meelt, nagu õhkub Ingridi kirjadest Innole. Jah, ma lugesin neid, ehkki häbenen seda – oli ju tegemist isiklike kirjadega, mis sest, et avalikku blogosfääri üle riputatud. Aga müts maha naise eest, kes suudab end nii hästi valitseda ja nii ilusasti kirjutada mehele, kes on just käitunud nii, nagu ükski hea inimene ei käituks.
Terve mu magamistuba on täis punaseid ja kollaseid tulpe. Olgu õues pealegi kevadine burgaa – kodus on suvi!
Mulle väga meeldis, mis Viki kunagi oma vanematest rääkis – kuidas ema öökapil olid alati lilled ja eelmine kimp ei jõudnud veel kuivada, kui isa juba uue tõi. Meil päris nii veel ei ole, aga selle eest kui lilled on, siis ikka kohe sülega :)
Kui Losti kolmas hooaeg on siiani üsna keskpärane olnud, siis praegusel hetkel viimane, 16. osa lõi kõik kaardid mõnuga sassi. Brrr! Mul tuleb hirm peale, mõeldes, et hooaeg saab kohe varsti läbi ja siis tuleb terve suvi oodata, et mis edasi saab.
Mu teine sari, Meeleheitel koduperenaised, on kolmanda hooaja lõpus uimaseks jäänud. Ilmselt on selles süüdi Bree osatäitja, kes just kaksikud sünnitas. Ilma temata pole ikka see, ehkki Susani avantüürid ning Carlose ja Eddie seksirõõmud natuke sarja ikka vürtsitavad.
Loodetavasti ei pane kumbki sari kolmanda hooajaga pille kotti. Tegelikult ju potentsiaali veel on! Igatahes – hoolimata tuntavast kvaliteedi langusest – ma tahan veel!
Pulmakorraldamisega kohtab ikka kummalisi inimesi ja firmasid. Näiteks võib juthuda nii, et ettemaksu arve tähtaeg on vaevalt kaks päeva ja viiviseks 1% päevas, aga samas ei ole kuhugi märgitud arveldusarve numbrit, kuhu raha kanda. Et selline pisiasi ununeb.
Või siis pildistamise jaoks kohta kokku leppides nõutakse mitu tuhat krooni, sest nõnda nad väärtustavad oma arhitektuuri. Pärast tuleb välja, et raha tahetakse siiski vaid kommertspildistamistelt. Ja mis on kommerts?, küsin mina. Vastus: kus kasutatakse välku ja statiivi (!!!).
Aga rohkem kohtab ikka toredaid inimesi, kes soovitavad ja aitavad ja teevad muidu tuju heaks :)
Tulin korra Rahvusraamatukokku referaati lõpetama. Nagu ikka, otsiti mu kott ka sisenemisel läbi. Küsisin, et miks, kas nad kahtlustavad pommi? Turvavanaonu tegi kaval näo pähe, pilgutas silma ja küsis kelmikalt vastu: “Aga mis te ise arvate?”. Vot ei teagi nüüd. Mulle jäi küll mulje, et see läbiotsimine on hoopis tema eralõbu.
Crata leidis. 80ndad on ägedad.
Kommentaarid