Esimene bussisõit

Vanasti ma olin kõva ühistranspordi kasutaja, sest südalinna tööle käies pole seal nagunii kuhugi parkida ja meil on peres vaid üks auto ka. Nii ma siis vudisin hommikuti bussi peale, õhtul koju, ja üliõpilase ID-kuukaardiga oli see imeliselt soodne pealegi.

Titega pole ma ühistranspordis käinud, sest T-mon on lahkelt iga kord ise bussiga tööle läinud, kui meil Piretiga on vaja olnud ujuma, arstile või külla minna. Nüüd on aga auto paranduses ja meil oli tänaseks neuroloogi aeg.

Oodatult ei olnudki midagi hullu. Ainult bussiplaani tuli vaadata ja sobiv madalapõhjaline sõiduk välja valida. Meie liinil käib neid küll päris harva, vaid kuskil kord tunnis. Aga hea seegi. Bussipeatus oli lumest kenasti puhtaks roogitud, õige buss saabus õigel ajal ja oli kenasti tühi. Sisse sain ka probleemideta, ehkki minu pettumuseks reisisaatjat bussis polnudki. Piretil hakkas küll varsti igav ja kippus jorisema, ent sõit kestis õnneks vaid veerand tundi.

Mul oli kodus varem välja mõeldud masterplan, et kuidas ma pärast arstilkäiku Piretil kõhu täis söödan ja siis koju kärutan, sest lapse uneaeg klappis just kenasti kojutulekuga. Arvestasin, et kuskil tunniga olen kohal, sest suvel olin seda maaad korra kärutanud ja läks 45 minutit. Piret kukkus ilusasti ära ja mina panin kodu poole ajama. Ossa juudas, need kesklinna kõnniteed on ju puhta puhastamata. Ma ei ütle ühtegi paha sõna enam Nõmme majaomanike pihta, kes siiski oma aiaääred suhtkoht viisakad hoiavad. Kalevi juures trammiteed ületades lumevallidega võideldes nägin, kuidas mulle sobiva numbriga ja madala põhjaga buss tuli. Kappasin siis vankrit järel vedades peatusesse ja õnneks bussijuht ootas mu ära. Ja mul ikka vedas täiega, sest Järvelt mööda sõites nägin, et kogu see pikk kõnnitee, mis selle betoonmüüri äärest läheb, oli suur lumehunnik, keskel vaid pisike rada. Sinna ma oleks oma vankriga jäänud. Nüüd sõitsime aga kenasti koju ja isegi üks igavlev vuntsidega reisisaatja istus bussijuhi taga. Kodus lükkasin käru aeda, laps põõnas kokku poolteist tundi ja mina laisklesin toas, nagu jaksasin.

Neuroloog aga käskis Piretil ujumas edasi käia, sest selg on nõrgavõitu. A kõiges muus saime kiita. Aastaselt läheme veel korra end näitama.

Aa, täna hommikul oli äratus alles 7.15. Õhune magamaineku nihutamine hakkab vilja kandma.

Pirn lõi põlema

Koristasin lapse mänguasju ühte kasti kokku. Piret istus, klots peos, ja vaatas pealt. Korraga lõi lapsel pirnike pea kohal põlema ning ta tuli ja asetas oma klotsi ka kasti. Veidi hiljem nägin teda kõrinat oma mängulaua sahtlisse pistmas. Seega algab aega, kus tuleb hakata mobiiltelefone ja telekapulte vetsupottidest ja prügikastidest otsima :)

Esimene nähtav vigastus ka käes – ennelõunal käis Piret nii õnnetult kummuli, et mokk marraskil ja paistes. Pärast väikest uinakut värskes õhus on õnnetuse tagajärjed aga vaid vaevumärgatavad. Aga väga ülbelt lastakse ikka käsi lahti ja võetakse diivaninurgal kurve. Tunneb end kahel jalal ikka väga kindalt, nii need kõksud juhtuvad.

Oleme kuidagi suutnud tuppa 23,5 kraadi sisse kütta. Oh rõõmu, laps saab paljajalu paterdada. Ja üldse ei kisu kikivarvule, kui sokke jalas pole.

Rotid!

Ei, mitte meil kodus. Juba esimese lumega nägin hiire või roti jälgi ümber osmiku, suurem peatus iga keldriakna juures. Aga nagu jälgedest näha, tehti tiir ümber maja ära ja suunduti aia alt naabrite juurde.

Hoopis lindude söögimaja all, kuhu ma ka rästastele teri poetan, on lume sisse käigud uuristatud. Kaks korda olen aknast näinud ka, kuidas rott seal tegutseb. No olgu, las ta olla, jätkub seemneid nii lindudele, oravatele kui rotile. Ja pealegi – on ju ka orav sisuliselt rott, vaid karvase sabaga.

Nii tolerantne olin ma seni, kuni reedel neljapäeval autol kiirendusel jõud ära kadus ja miski elektroonikaviga näitav tuluke põlema hakkas. Ja mis siis täna hoolduses selgus – rotid, raisad, on juhtmete kallal käinud! Garantii alla selline viga muidugi ei lähe.

Nuvot. Mis siis nüüd teha. Mürki ka nagu ei tihka panna, sest seda võivad ju linnudki sisse süüa, oravatest rääkimata.

Uh, ma jälestan neid elukaid! Kunagisest vanas poollagunenud puumajas asunud üürikast on väga elavad mälestused kooselust hiigelrotiga, kes keldrist ennast läbi köögipõranda meile tuppa näris ja pätsi leiba ühe öö jooksul ära hiivas. Brrrrrr!

Hambapesu

Hambaid on Piretil tükki kuus ja seda juba mõnda aega. Üleeile toimus esimene õnnestunud hambapesu ja võluvahendiks oli hambapasta. Suu on neiukesel ju keelatud territoorium ja minu senised katsed sinna mingi harjakesega läheneda on päädinud huulte kõvasti kinni pigistamise, hammustamise või haleda kisaga.

Õnneks on mul tutvusrigkonnas kogenumaid emasid ka ja nii pakkuski Anu (aitäh!) välja, et äkki hambapasta aitaks asja huvitavamaks teha. Soetasingi apteegist tittede pasta, mis lubatud alates kuuendast elukuust ja mida tohib alla neelata. Katsusin ise ka järele – pole ta magus ega midagi. Aga ilmselt piisavalt põnev maitse, nii et nüüd on Piret juba mitu päeva lasknud mul oma suus toimetada ja lõpuks ka ise meelsasti “hambapesu” ehk harja närimisega tegelenud.

Pisike vaheraport

Eile õhtul andis Piret esimest korda vabatahtlikul mänguasja peost, kui ma käe välja sirutasin ja “aitäh” ütlesin. Katsetasime täna ka, toimib. Midagi tuleb muidugi kohe asemele ka pakkuda või siis sama asi tagasi anda. Ikka ohtra aitähitamise saatel.

Täna märkasin esimest korda, kuidas Piret üritas topse üksteise sisse panna.

Õhtuse magamamineku lükkasime eile kaheksa peale ja hommikul magati poole seitsmeni. Kena värskendus pärast nädala jagu enne kuut ärkamisele.

Sugupuu vol 2

Hiljuti kirjutasin geni.com-ist. Nüüd on asi hiigelkiiresti edasi arenenud. Hetkel on mul üles joonistatud 480 veresugulast ja lugematu hulk saandsugulasi. Isa poolt olen jõudnud 18. sajandin algusesse ja ema poolt sama kaugele. Ega ma ise pole selleks muud teinud, kui usinate suguvõsakaardistajate tööga ennast linkinud. Suured tänud neile!

Võtsin ikka tasulise versiooni ka, see on vaid paar dollarit kuus ja annab lisavõimalusi. Hämmastav, kui nakkav see sugupuus sorimine on. Ema kah möllas eile kella üheni öösel.

Edit: OMG, ma olen Villu Reiljaniga kaugelt-kaugelt sugulane

Niisama

Nüüd, kus ma liitusin lõpuks spordiklubiga, ütles auto üles, eks. Jala minekuks on basseini ja jõusaaliga tõotatud maa vähe kaugel ja bussiga loksuks sinna ka terve igaviku. No vaatame, üks hea hing pakkus küüti, ehkki ta peab selleks ise ilmatuma ringi tegema. Võib-olla kohale lähen bussiga ja palun end pärast koju visata. Esmaspäeval teevad ehk auto korda ka. Aga trenni on hädasti vaja, sest eilses titevõimlemises olin ma kõikse paksem mampsel! Raseduse-eelset kaalu pole ma veel saavutanud, aga ega see enam mägede taga ole. Tuleb pidurit tõmmata!

Käisime jah eile võimlemas. Oleme aja jooksul eri rühmasid proovinud, aga ikka on miski jama olnud. Kas ei sobi meile kellaaeg, on Piret kohe pärast esimest trenni haigeks jäänud või siis on ühes grupis koos viiekuused ja üheaastased (ja mis ühist ja arendavat võimlemist neile tegelikult teha saab, eks). Nõmme kultuurikeskuses oli üksvahe lahe trenn, kõik nagu sobis, aga peale meie seal keegi ei käinud. Pärast kolme individuaaltrenni pandi noorema vanusegrupiga kokku ja see polnud enam lahe.

Eile käisime aga Bullerbis ja kõik klappis – lapsed vanuses 9-11 kuud, kellaaeg ülisobiv ja grupp kah paras – kuus titte. Piret esines üliemotsionaalselt ja häälekalt, avaldades kas ülimat vaimustust või ülimat protesti. Külmaks teda ükski harjutus seega ei jätnud. Teised lapsed tegid vaikselt trenni ja olid muidu ka viisakad. Minu üllatuseks tuleb välja, et kõik tited ei lobisegi nonstop kogu oma ärkvelolekuaja.

Päevaunedega on lood nii, et püüan ikka kaks korda Piretit magama suruda ja vajadusel nihutada õhtuune hilisemaks. Eile kukuti ära juba 18.30 ja hommikul oli äratus 5.30. Ei olnud karikakramuret ega midagi. Paistab, et ööuni on meil täpselt 11 tundi pikk. Vaatame, mis saama hakkab.

Paar päeva tagasi sa Piret pihta motoorikakeskuse poindile (pildil) ning käib nüüd seal neid nuppe libistamas.

Suur Lisette

Eile ei käinud me peale arsti kuskil, aga hoopis meile tuldi külla – Anu ja ligi pooleteisene Lisette. Piret ja Lisette on juba vanad tuttavad, kohtusid esmakordselt siis, kui Lisette oli umbes sama vana kui Piret praegu.

Tänaseks on pisikest kasvu Lisette samas mõõdus kui suurt kasvu Piret, ent juba pealiskaudsel vaatlusel on kohe selge, kumb neist kahest see vanem, targem ja hakkajam on. No kui laps ikka vabalt ringi kõnnib, siis ta kohe näeb inimese moodi välja ja pole enam mingi tita. Ja kui tal on märkimisväärne sõnavara. Kõige suurem erinevus tuli aga välja nn sotsiaalsuse astmes – Lisette näitas täiesti arvestatavaid empaatiavõimeid. Näiteks pakkus Piretile omal algatusel mänguasju ja kui märkas, et ma klotsidest torni ehitan, siis tõi klotse juurde ja pani neid ka ise paika. Piret on alles asjade äravõtmise, lõhkumise ja lammutamise faasis. Aga igatahes sai kinnitust, et vanemaks saades lapsed aina lahedamaks lähevad.

Raamatuid armastavad aga nii Piret kui ka Lisette ning Anu pidi demonstreerima, kuidas ta kahe rüblikuga korraga hakkama saab. Väga hästi sai:

Eile sai Piret esmakordse kogemuse poekärus istumises. Meeldis väga. Me pole kunagi seda tüüpi lapsevanemad olnud, kes beebi kaasa võtavad ja kaubanduskeskusesse hängima lähevad, seepärast polnud Piret varem suure lapse moodi poodlemist harjutada saanud. Eile pärast perearsti haarasime aga lähedalasuvast poest vastlakukeid. Oi olid head.

Jalad juba peaaegu maani

Kümnekuune Piret kaalub 10 370 gr (juurde võtnud kuuga vaaid 120 gr, aga jaanuar oli üks tõbitsemise kuu ka) ja on 79 cm pikk (kasvanud 4 cm). Järgmine kord ei mahu enam beebide mõõtmislauale ära, see lõpeb 80 sentimeetri juures ära.

Suur “mina-magan-vaid-ühe-une-päevas tüdruk” vajus kell pool kümme autos ära ja pidin ta poole tunni pärast lausa üles ajama, sest arstiaeg tuli kätte. Eks näis, kas ja millal teiseks uneks valmis ollakse.

Sugupuu

Avastasin hiljuti sugupuude koostamise lehe geni.com ja olen ca kuu aega sinna tasapisi Pireti sugulasi üles tähendanud. Ema aitas ka tublisti, sest vanemaid ja juba lahkunud inimesi ma kahjuks eriti ei tea. Mis on aga geni.comis eriti lahe – kui keegi on oma sugupuusse sama nimega inimese pannud, siis on võimalus kontrollida, kas tegemist sama isikuga ja siis sugupuid omavahel sünkroniseerida. Nii lisandus hiljuti üle kahesaja inimese mu onunaise liini pidi. Täna aga sain aga sugupuule tõhusat täiendust, sest mu emapoolse vanaisa ema kaudu tekkis link ühe väga korralikult ja 19. sajandi algusesse ulatuva sugupuuga. Ning nüüd on ka välja joonistatud minu sugulusaste trikimees Jürgen Veberiga :) Tema vanavanaisa ja minu vanavanaema olid õde-venda.

Mu emapoolsel vanaemal oli aga kuus õde-venda, tema ise kõige noorem ja ainsana elus. Ning sealtkaudu on mul mee-le-tu hulk teist, kolmandat ja neljandat põlve nõbusid, keda ma ei tunne. Saaks selle sugupuu ka kaardistatud… Isa poolt ei tea vanaemast-vanaisast ülespoole kahjuks midagi.

Eks see sugupuundus mul selline näpu otsas nokitsemine ole. Kirikuraamatutes tuhnijat minust ei saa. Aga vähemalt on needki asjad kirjas, mis teada.

Harald ja Eve-Ly

Me oleme jube mitu külaskäiku võlgu ja üritame neid võlgnevusi nüüd hakata tasapisi järjest likvideerima. Täna käis Piret külas kaheksakuusel Eve-Lyl ja tema neljakuusel onul Haraldil. Mõlemad elavad kenasti ühes kodu Stroomi ranna lähedal ja Haraldi ema on ühtlasi Eve-Ly vanaema.

Harald ja Eve-Ly olid väga meeldivad ja viisakad võõrustajad. Lasid oma lelusid tuuseldada ja vaatasid vanema daami tegemisi veidi üllatunud näoga pealt. Harald demonstreeris oma šarmantset naeratust ja Eve-Ly näitas püstiseseismise skilli.

Piret tundis ennast algul väga julgelt, toimetas võõraste mänguasjadega ja määris värske kurgi lõiku enda ja oma ema peale laiali. Siis aga nägi ta kassi ja läks täiesti pöördesse, “Emme! Emme!”, karjus ta hüsteerilis-entusiastlikult ja näitas kassi peale. Kass ei arvanud sellest eriti midagi ja läks Pireti pettumuseks minema. Pärast seda Pireti tuju enam nii hea ei olnud, aga pärast väikese purgi puuviljapüree manustamist leidis ta endas jälle söakust koos teistega põrandal toimetada. Korraks oli ka hetk, kus Harald veel ei maganud, Eve-Ly enam ei maganud ja Piretil oli lahke tuju. Siis sai pilti ka teha.

Mampslid hakkavad aga õhtuti koos trennis käima.

Enne und

Une-eelne rituaal on Pireti jaoks väga tähtis. Eks ta nüüd juba jääks ilma selleta ka magama, aga milleks lõhkuda edu toonud tegevusi, mis pealegi terve pere jaoks vahvad on. Kõigepealt, kui on vannipäev (tavaliselt ülepäeva), on 17.45 paiku operatsioon “emme-issi läbimärjaks ja vannituba lainetama”. Operatsiooni käigus istub Piret dušinurgas maas olevas beebivannis ja peksab käsi ning mänguasju ennastunustavalt vastu vett. Mitte-vannipäeval toimub eri kehaosade loputamine kraani all, millega kaasneb palju siputamist, et ikka lõbus oleks (ja pesijal võimalikult keeruline).

Seejärel pidžaama selga (ohtra siputamisega muidugi) ja siis elutuppa suurele diivanile möllama. Kunagi oli see vaikne ja rahulik olemine, aga misajast Piret enam vaikselt ja rahulikult on, eks. Elutoa diivan, kui see lahti ja suureks teha, on Pireti jaoks nagu hiiglaslik batuut, kus võib ennast igatpidi kukutada ning üldse igasugu lollusi teha. Jube lõbus on, kõigil.

Veerand seitsme paiku püüan ülemeelikuks kiskuva putuka sülle ning siis loeme veerand tundi raamatuid ja Piret üritab rahuneda. Selle käigus tehakse korduvalt katseid sülest põgeneda.

Ja mõni minut pärast poolt seitset on magamistuppa minek ja rind. Viimasel ajal kipub ta söömise käigus kiiresti ära kustuma, siis on vaid voodissetõstmise vaev (kuigi ma üritan teda kella seitsmeni ikka üleval hoida). Kui ära ei kuku, siis väike laulmine, lõpetuseks Karummmi unelaul, kaisukiisu kaissu ja voodisse. Ja magab, vahel jutustab ka veidike.

Videos stiilinäide “vaiksest tunnist” diivanil:

Tuunikala-kreekeri tort a la Laurake ja kausikook a la Megaorbit

Assa raks, küll mul on kõht täis head ja paremat. Tänu paarile toredale internetituttavale, kes retsepte jagasid, katsetasin eile valmis keerata kaks ülimalt lihtsat rooga. Mõlemad tahenesid öö otsa külmkapis ja täna pakkusin neid külalistele. Kiideti heaks ja, mis siin häbeneda, kiidan ise ka.

Tuunikala-kreekeri tordi jaoks on vaja kreekeri-küpsiseid, tuunikalakonservi, majoneesi, marineeritud kurki ja riivjuustu. Teed kaks segu – ühte tuunikala, muna, kurk ja majonees ning teise riivjuust-majonees. Ning siis laod kihiti küpsistega. Kõige peale panin veidi majoneesi ja kaunistasin muna, kurgi ja tomatiga.

Kausikook on samuti kihiline ja tuleb eelmisel päeval valmis teha. Vaja läheb Selga šokolaadiküpsiseid, 1 pakk vahustatud vahukoort, pakk torukohupiima, kompotikirsse. Kihiti panna küpsiseid-kirsse-vahukoore-kohupiimasegu, ikka mitu kihti, eks. Kõige peale vahukoore-kohupiima kiht ja siis kaunistada millegi maitsvaga, näiteks kirsside ja šokolaadiga. Või marmelaadiga. Originaalis pidavat see kook hoopis tavaliste küpsiste ja virsikukompotiga olema.

Kaalujälgijad ei tohiks muidugi nende toidtude peale mõeldagi, rääkimata vaatamisest, nuusutamisest või, hoidku jumal, maitsmisest.

Kümnekuune Piret

Ma kordan ennast, eks, aga ka kümnekuuselt on Piret igati lahe tegelane ja julgen ennustada, et kuu aja pärast ütlen sama. Suur võõrastamine paistab olevat läbi saamas ning pärast pisukest harjumist ja olukorra hindamist on Piret ka võõras kohas ja seltskonnas paras seltskonnalõvi. Oma pideva jutustamise, naermise ja puristamisega on ta näiteks pärast ujumist puhketoas tähelepanu keskpunktis ning naudib seda täiega. Väike eputrilla.

Kümnekuuse Pireti lemmikajaviide on kõikvõimalike tugede, seinte ja peeglite najal püsti seista ja kõndida. Kinni hoiab hooletult ühe käega, vahel toetab lausa ühe sõrmega. Kui on vaja kuhugi kiiresti saada, siis laseb muidugi käpuli. Ja ilma toeta samme teha veel ei proovi, isegi käest kinni hoides astuda ei taha. Aega on selle kiire asjaga.

Kinnitamata andmetel on hambaid 6. Võib-olla on veel mõni serva välja pistnud, kes teab – suhu ei tohi vaadata. Üldse on nägu selline keelatud maa, näiteks ninapuhastamine käib valju protestiga. Ja nägu saab pesta vaid pärast pikka veenmist.

Mängib viimasel ajal päris palju iseseisvalt. Keegi peab loomulikult nägemisulatuses olema ja aeg-ajalt käiakse tiir emme-issi juurest läbi, kuid pärast söömist on pool tundi omaette rahulikult toimetavat last garanteeritud. Suur hitt on Chicco mängulaud, mille kasutatult soetasin. Peksab seal oma klaverit ja õõtsutab puusa nagu professionaalne klahvpillimängija.

Magama läheb endiselt kell 19 ja põõnab järjest hommikuni. Ainult et hommikud kipuvad algama 6-6.30. vahel. Varavõitu minu jaoks, aga mis sa teed. Patt oleks kurta, kui saan terve öö magada. Kolm päeva on teinud vaid ühe päevaune, mis ainult üks tund pikk. Eile käisin kärutamas ja ka liikuvas vankris õnnestus vaid 20 minutit juurde võita. Ju tal siis pole rohkem vaja. Loodan siiski, et uue päevakavaga harjudes see päevauni ka veidigi pikeneb. 11 tundi öösel ja 1 tund päeval on temavanusele ikka veidi vähe.

Sööb mee-le-tult. Rohkem kui mina. Vaikselt hakkab pere toidulauda üle minema. Eile näiteks pistis lõunaks kartulit ja hakklihakastet. Aga mina ei pea ka iga kuu sentimeetri jagu pikemaks kasvama, eks. Rinda saab kaks korda päevas – hommikul pärast ärkamist ja õhtul enne magamaminekut.

Õppis pai tegema ja nüüd paitab kõiki mänguloomi, emmet-issit ja iseennast. Kui klotsidest ehitatud torni ümber ajab, siis plaksutab. Ja kui keegi jope selga paneb, siis laps juba lehvitab. Veel meeldib erinevaid asju vastu maad visata, üles võtta ja jälle visata, nii kümneid kordi järjest. Oskab pildi peal näidata, kus on pildil oleva looma silmad.

Ja ülejäänud aja päevast veedame nii, et Piret näitab näpuga erinevatele asjadele ja mina pean ütlema, mis see on. Oskab ise näidata näiteks lampi, kella, külmkappi, emme susse, palli ja päris paljusid oma mänguasju.

Mõõdud saame järgmisel nädalal, kui oma tohtri juurde kuuenda kuu hepatiidivaktsiini järele läheme.

Ekke Ivar

Käis meil täna külas minu endine kolleeg Annika oma neljakuuse Ekke Ivariga. Sõime pannkooki ja struudlit, rääkisime kakajuttu ja kinnisvarajuttu. Selline hariv pärastlõuna. Ekke Ivar veetis aega ennast seliliolekust pidevalt kõhuli keeramisega, Piret vohmis pannkooki, näitas näpuga Ekke Ivari peale ja seletas midagi väga veendunult. Ilmselt nõudis, et talle ka selline liigutav nukk toodaks. Aga no ikka imeväike on see neljakuune, hakkaski juba meelest ära minema. Jubearmas.

Joogistreigist hakkame vist üle saama. Pärast seda, kui Piret eile hommikul otsustavalt oma nokatassi hävitas, leidsin kapist üles linnavalitsuse kingitud koeraga tassi. Käisime seda tassi päeva jooksul mitu korda vaatamas ja Piret otsis huviga kutsu silmi. Õhtul pakkusin siis väriseva käega teed ja kaks lonksu võeti armulikult isegi vastu. Täna hommikul oli esimene reaksioon eitav, aga pärast kutsu vaatamist läks tassis olev mahl peale küll. Päeva peale on tass kaks korda tühjendatud, sellest pool voolas rinnaesisele ja pool läks vast kõrist alla ka. Uut nokatassi ma enam igatahes ei osta, õppigu inimese kombel jooma.

Kolmandat päeva järjest on Piret piirdunud vaid ühe päevaunega. Täna oli esimene kord, kus ma ei üritanudki teda teise unne suruda, vaid lasin hoopis hommikul kauem üleval olla. Magati ikka vaid tunnike. Näis, kas jääbki nii. Õhtuks väsib ta ikka kole ära niimoodi, aga eile ei toonud ka tund aega une ootamist sõba silmale. Ju siis tahab suur tüdruk olla.