Milla Miia Manda

Oi kui kaua olen ma tahtnud Pipiga minna Milla Miia Manda muuseumi. No aru ma ei saa, miks on üks lastele mõeldud koht avatud nii jaburatel aegadel – kl 12 kuni 18. See tähendab, et enne lõunaund ei jõua ja pärast jääks napp tunnike. Võik ju varem avada või kauem lahti hoida.

Õnneks märkasin nende kodulehelt, et tänase lühendatud tööpäeva tõttu nad sulgevad varem, aga ka avavad erandkorras juba kell 11. Kasutasime võimalust ja kappasime kohale – bussiga Kadriorgu ja siis kelguga läbi vesise pargi. Ja hästi tegime, sest tegemist on tõeliselt toreda kohaga ning kahest sealveedetud tunnistki jäi napiks – huvitavat uudistada ja mängida oleks olnud veel ja veel. Ent kõht läks tühjaks ja uneaeg kippus peale, nii me sama marsruuti mööda koju ikka tulime. Ah et miks me sealses kohvikus ei söönud? Sooja toitu ei olnud, kuna vesi ei läinud keema. Koomikud! Aga see ei rikkunud siiski meie külastust.

Piret kiitis ise pärast, et suur mängumaja meeldis kõige rohkem. Tegelikult veetsime enam aega siiski muuseumi poole peal, kus sai kõike katsuda, proovida, selga panna, näppida, uurida, ronida jne jne. Mängutuba oli ka tore muidugi.

Kostümeeritud suvitaja fotoateljees

Kellassepa kontoris hammasrataste saladust lahendamas

Uhke sportlane autasustamisel

Torni otsas

Nukuteatri näitleja

Hiigelkausis

Kaitstud: 37+2

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Ümin

Toimetan midagi köögis ja ümisen viisijuppi.

Piret: “Emme, äla laula!”

Mina: “Ma niisama natuke ümisen.”

Piret: “Äla ümise KOGU AEG, mul läheb meel kulvaks!”

————-

Piret on juba mitu kuud hädas, et tema väike roosa mänguhiir on kadunud. T-mon toob siis lõpuks uue, kolmese komplekti (tegelikult kasside lelud). Päev hiljem on ka need kadunud.

Piret: “Meelde tuli! Ma panin hiilekesed loosa muna sisse.”

Mina: “Väga hea. Ja kuhu sa roosa muna panid?”

Piret: “Peitsin äla.”

Mina: “Kuhu?”

Piret: “Ei mäleta!”

…

päev hiljem:

Piret: “Jõuluvana viis loosa muna endaga kaasa, kus minu hiilekesed sees on. Lähme luttu-luttu Lapimaale ja toome tagasi!”

Kasvatamatud vanemad ja nende põngerjad

Käisime eile perega söömas ühes kenas pererestoranis, kuhu T-monit meelitavad head ribid, mind coleslaw’ salat ja Pipit mängunurk. T-mon oma ribid sai, Pipi mängunurga ka, aga mina salatit mitte – olla probleem kastme tarnijaga. Teenindaja muidugi ei hoiatanud, et toidu kõrval hoopis kurk ja tomat on ja üldse, kuidas saab nädalaid selline probleem kesta, aga okei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kõrvallauas istus sõpruskond lapsevanemaid oma lastega. Üks nii viiene tüdruk, kaks silma järgi 3-4 aastast poissi ja aastane tüdruk. Ning need vanemad lapsed olid absoluutselt pidurdamatud! Näiteks võttis nad mängunurka kaasa lastemenüü juurde toodud pliiatsid ja torkisid üksteist nendega näkku, laamendasid mängunurga väravaga ja jätsid teisi lapsi korduvalt sinna vahele, ronisid mööda tühjasid laudu (jalanõudega laudade peal!) ja lükkasid toole ümber ning tagatipuks lõhkusid ära suure-suure kindluse (Pipist kõrgema), mille Piret koos ühe teise poisiga oli just ehitanud. Ja seda nii, et klotsid lükati konkreetselt Piretile peale. Ja mida tegid nende laste vanemad? Sõid ja jutustasid rahumeeles omavahel, oma põnnidele mingit tähelepanu pööramata. Ühe poisi ema käis vahepeal moe pärast mainimas, et lapsed, käituge nüüd ilusti. Nagu sellisest abstraktsest nõudmisest saaks mingit kasu olla.

Lõpuks mul ütles närv üles ning mainisin neile, et kas te võiks palun veidi oma lapsi talitseda. Selle peale ei tulnud vastuseks muud kui jõllitavad kalapilgud. Ja viis minutit hiljem ahistasid need poisikesed üht võõrast veidi suuremat tüdrukut, konkreetselt talt asju käest ära kiskudes ja tema küljes rippudes. Ning seesama ema, kes enne vahel “keelamas” käis, arutas teistega oma lauas, et seni, kuni tüdruk ei nuta, nad segama ei lähe, las lapsed saavad ise hakkama, sest “tüdruk on ju suurem”.

Ma saan aru, et lapsed on erinevad, temperamendid on erinevad ja lapsevanemad on ka erinevad, aga avalikus kohas võiks ikka vähemalt püüda oma lapsi kontrollida. Seda enam, kui tead, et nad on aktiivsemad ja koos mürades kipuvad end üles keerama. Mulle jäi vägagi mulje, et neile lastele polnud lihtsalt seletatud, kuidas teistega arvestada ja üldse avalikus kohas käituda.

See oli nüüd vingupostitus :)

 

Elevant-Rott

Omast arust tegin elevandi. T-mon hüüatas eile koju saabudes: ohoo, kui ägeda roti sa oled heegeldanud! No täna sai elukas jalad ka alla ja on ehk rohkem elevandi moodi? Pipile igatahes meeldib.

Kaitstud: Killukesi

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Taas bronhiit

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Nii me laulame

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Šokeeritud sportlased ja kardinariie

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: 35+1

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Käre pakane

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Läbi raskuste Augustikuu poole

Eile ma mõtlesin korraks küll, et mida tahab saatus mulle öelda, kui ühele teatriskäigule niimoodi järjest takistusi seab. Kõigepealt tegi Piret minu kodust lahkumisel täiesti enneolematu ja ainulaadse stseeni. Sisuliselt jätsin täiest kõrist röökiva lapse issiga koju*, tegin südame kõvaks ja istusin autosse. Mõtlesin, et ilm külm, pargiks Solarisse. See tiir, mis tuli ümber Solarise teha, et parkimismajja jõuda, osutus totaalseks liikluskaoseks ja -pornoks ning kui pärast hulk aega ummikus istumist parklasse jõudsin, selgus, et see oli täis. Kiire kõne mind juba teatri fuajees ootavale Juliale ja sain teada, et Vabaduse platsi all parklas olla veidi ruumi olnud. Tigusammul autodevoolus liikudes jõudsin viis enne seitset Vabaduse parklasse, sõitsin alla ja vaid selleks, et värava taha kinni jääda – autod minu ees ja autod minu järel – see massin, mis parkimispileteid andis, ei töötanud. Lõpuks tuli üks tädi, kes käsitsi pileteid andma hakkas ja sain sisse. Kell oli siis juba seitse läbi.

Seejärel võis näha üht paksu naist pardikõnnakul pooljoostes Draamateatri poole “kihutamas”. Ossakurat, kui külm oli! Kraadide poolest oli kesklinnas sama, mis Nõmmel, aga lisandus mingi vastik niiske tuul, uhh! Kohale igatahes jõudsin ja istusin maha just hetkel, kui saalis pimedaks läks ja näitlejad lavale astusid. Oleks minuti veel hiljaks jäänud, poleks vist enam saali lastud, mu istekoht oli täitsa keskel ka.

Etendus – “Augustikuu” – oli aga seda kõike sada korda väärt. Kes veel näinud pole, minge! Saab südamest naerda ja saab ka nutuselt nina löristada. Näitejate plejaad on selline, et kuku pikali! Ja Ita Ever muidugi…

* Piret jättis röökimise kohe pärast minu lahkumist

Juulale

Tagasihoidlik ussike

See oli millalgi talve alguses, kui nägin Maiu juures üht lahedat pikka heegeldet ussi, mis lastele väga meeldis. Kuna lõngajääke oli kodus liigagi palju, siis otsustasin inspiratsiooni saanuna ise ka ühe teha. Paraku aga võttis uss hiigelmõõtmed. Ent valmis ta lõpuks sai ja Piret on tõeline fänn :)

 

Vanad nipid enam ei toimi

Piret keeldub täielikult õhtusöögist. Kasutan argumenti, mis seni ikka aidanud: lapsed peavad sööma, et nad suureks saaksid kasvada. Piret: “Aga ma tahan väike olla!”

Mis siis ikka, eine jäi seekord vahele.