… et üle kolme kuu vist tahab üks hammas jälle tulla. No ärme räägi trafaretsetest lahendustest, nagu rahutu uni ja suurenenud ilavool, see on nagunii. Aga kui laps oma mänguasju, patju, diivaninurkasid, ema-isa ja kõike muud käte asemel esimese hooga hammastega üritab haarata, siis vist midagi seal suus sügeleb küll.
Ootame huviga.
Kas nõudepesumasin või pesukuivati?
Esimese jaoks on auk köögimööblis. Teine aga lahendaks probleemi, kus niiskel pööningul pesu kolme päevaga kuivaks ei saa, toas aga pesuresti jaoks kohta pole. Mõlema jaoks pole pappi. Oeh.
Kasutatult ka noid kuivateid vist eriti ei liigu?
Esmakordne ja seega kogenematu titemamma ikka rõõmustab, kui midagi uut ja kasulikku avastab. Viimase aja parim investeering on vakstust ja taskuga pudipõll (Järve Selverist, miski 60 krooni). Esiteks ei pea enam pudipõllesid palju olema ja neid ei pea pesumasinasse toppima (ja alati olid nad otsas ka parasjagu). Nüüd piisab ühest ja selle saab pärast toidukorda kiiresti üle loputada. Teiseks jääb laps oluliselt kuivemaks ja puhtamaks. Need riidest, ehkki kilepõhjaga põlled ei suutnud küll kõike kinni püüda. No see uue põlle tasku on iga kord ikka mõnusalt sodi täis. Ja Piretil on nagunii komme oma tassist hullult palju vett ahnitseda ning see siis suust jälle välja voolata lasta.Hea, et ta veel pole taibanud puristama hakata.
Sellised väikesed rõõmud siis.
PS: Kaks korda olen pidanud ise auto uuest väravast sisse ajama ja kaks korda olen kõrvalistuja poolse peegli ära rihtinud. Nõme. Tõesti peaks autokooli minema (jah, ma kordan ennast).
Uh, lahtipakkimine on üsna edukalt läinud, ehkki mul tuli alles täna hommikul pähe, et võiks kellegi ju lapsehodijaks möllida. No loomulikult oli potentsiaalsetel kandidaatidel siis päevaks juba plaanid tehtud. Aga polnudki hullu – Piret võttis uue kodu kohe omaks, ilma mingi põdemiseta. Öösel magas kenasti, Täna mängis oma teki peal põrandal ja muudkui bäbäbäbäbäätas. Teda tuli küll pidevalt silmanurgast jälgida ning ohtlikest kohtadest, näiteks raamatuvirnade ja juhtmepundarde vahelt) tagasi tekile tõsta, aga üldiselt lasi tal meil kenasti asju lahti pakkida.
Pool on vast pakit. Kui ma nüüd ühe oma kolmest mobiililaadijast ka üles leiaks – aku näitab vaid kaht pulka.
Kolitud. Laps magama pandud. Klaas šampust joodud ja šokolaadi peale hammustatud. Siis tuli rämpstoidu isu ja paraku pidime tõdema, et elame küll kahe viinapoe vahel, aga ühtegi rämpsputkat jalutuskäigu kaugusel pole. T-mon sõitis nüüd mäkki, ma tellisin kaks kahekordset juustukat. No nii isu on! Homme olen jälle korralik!
Hakkasin kokku lugema, kui palju ma elu jooksul kolinud olen ja ehmatasin ära. See number tuli ikka oluliselt suurem, kui arvasin. Tänane oli 17. kord! No nüüd võiks tegelikult tõesti aidata.
Kolisime me nüüd aga sellepärast, et a) MASU on kinnisvarahinnad kenasti alla löönud b) eelmises pesas, mis on küll imearmas ja tore kodu, on siiski vaid 58 ruutu ja laienemisvõimalus puudub c) individualistid oleme ja ei taha naabreid. Mina elaks muidugi üldse kuskil metsa sees, aga T-monil on selle vastu mõistlikud argumendid, nagu töölesõiduks kuluv aeg jms. Siin on ka muidugi naabrid, aga nad on üleaedsed, mitte sama hoovi peal. Mõlemal pool on koerad, loodetavasti hästi kasvatatud, mitte öö läbi klähvivad.
Kui te nüüd arvate, et me miski häärberi soetasime, siis peate kahjuks pettuma. No meil on nüüd koht, kus saab küll ilusti sees elada, aga kuhu järgnevatel aasta(kümne)tel kogu oma vaba raha ja aeg panna. Kui pangaorjusest midagi üle peaks jääma, muidugi. Aga ikkagi oma. Ja ikkagi mändide all. Eelmisest kohast ca 120 meetri kaugusel.
Vana pesa paneme müüki. Kui keegi tahab osta mõnusas Nõmme stiilis 30ndatel ehitatud palkmaja teist korrust (ahju- ja elektriküte, aknaga vannituba vanniga, 3 tuba, naabritega krundi notariaalne kasutuskord) , oma privaatne aiaosa käib ka asja juurde, siis võetagu ühendust gea007 ät gmail punkt com. Kui ametlik piltidega kuulutus tekib, eks ma siis kiren muidugi siin ka.
Sellest lapsest küll larparit ei saa. Nimelt kardab ta teibi rebimise häält! Ja selle otsustas ka ära, et ühtegi suurt pappkasti ta enda silma al näha ei taha – need on ju hirrrmsad! Paki siis niimodi tervet elamist kokku, eks.
Aga jubejube, kuidas 2,5 aastaga koguneb igasugu mõttetut kola, mida jälle minema loopida. Peakski iga paari aasta tagant kolima. Samas – loodetavasti jääb see nüüd viimaseks. Ootab ju uues kodus mind isegi kiiktool, milles kõikudes eluõhtuid mööda saata. Esialgu pagendatakse kiiktool muidugi kuhugi ära, et üks käputaja sinna jalaste alla oma näppe ja muid strateegilisi kehaosasid jätta ei saaks.
Sellest, miks ja kuhu, edaspidi.
Teist hommikut järjest on Piretil raskusi kella üheksase uinakuga. Kõik oli nagu igal hommikul – rahulik süles istumine ja aknast välja vaatamine, haigutamised ja silmahõõrumised, siis magamiskotti ronimine, unelaul ja oma voodisse. Tavaliselt on ta natuke porisenud ja siis tuttu jäänud. Eile kiskus aga täitsa nutuks. Täna ka. Ma arvan, et asi pole siiski hammastes, vaid selles, et istumaminek on nüüd selge nagu seebivesi. Ma piilusin ukse vahelt – viuhti, oli ta kohe istumas, endal silmad poolkinni, ja siis kõikus seal, kuni virin tuli. Ma päris kohe ei tormanud, sest käpuliasendiga oli ju sama värk ja hiljem selgus, et teda ise uuesti pikali pannes ma pigen äratasin lapse rohkem üles, kui aitasin. Aga paistab, et istumast ta tõesti ei taipa veel uuesti pikali heita. Kõikus seal ja vajus hoopis külili ning jäi voodinurka kinni. Siis oli muidugi hädakisa, mis päädis pooletunnise rahustamisega ja kogu magamapanekurituaali otsast alustamisega. Lõpuks hoidsin Pipil kätt selja peal, et ta end jälle püsti ajada ei saaks, ja laulsin. Kokku kulus magamajäämiseks tund kakskümmend.
Ja kui ta veel ennast püsti hakkab ajama…
Eile õhtul õnneks uinus nagu ikka, ilma ühegi piiksuta. Magas kenasti öö läbi. Ärkas küll täna juba 6.15, aga jutustas omaette ja kui kell 7 tema juurde läksin, hakkas rõõmsalt kilkama.
Paneb mõtlema, et äkki magamiskott ei ole siiski nii hea asi – teeb lapse kohmakamaks ja ta võib valusasti vastu võret kukkuda.
Meil on ahjuküte. Ja isegi kaks ahju. Mulle jubedalt ahjuküte meeldib – nii mõnus on kütta. Ja mõnus on kuulata, kuidas põlevad puud ahjus praksuvad. Ja nii mõnus on õuest tulles selg või käed vastu sooja ahju toetada. No ja kuna T-mon on see, kes kuurist puud tuppa toob, siis ei pea ma ka ahju tõttu raskeid asju trepist üles tassima. Ning odav on ahjuküte ka, meie terve eelmise sügise-kevade-talve küttearve oli kokku ca 3000 krooni. Keskküttega korterelamutes on see talvel vist umbes ühe kuu soojaarve.
Tita ilmumisega majapidamisse on siiski ilmnenud ka mõned ahjukütte miinused. Seni ei pidanud ma temperatuuri kõikumist, mis ahjuküttega kaasneb, eriliseks probleemiks. No läheb hommikuks jahedaks, mis siis. Ronid sügavamale teki alla ja rohkem kaissu. Ning üles tõustes paned villased sokid jalga.
Laps aga ei oska endale ise öösel teist tekki peale võtta, selleks pean ise üles tõusma. Ja kampsuni ning villaste sokkidega on ta nagu kubujuss ja ega tal siis mõnus ringi roomata pole. Kogu aeg käin ja kontrollin, kas tal on nüüd külm või palav. Oluliselt mugavam oleks, kui toas oleks pidevalt sama soe, mitte nii, et hommikul on 19 (mis on vähevõitu), siis pärastlõunaks tõuseb 24-ni (kui ma hommikul ahju kütan ja see on paljuvõitu), magamamineku ajaks on normaalne 22 ja siis öösel hakkab taas vaikselt jahenema. Ja päris külma talve pole veel ju tulnudki.
Õnneks saab meil varsti olema hoopis õhksoojuspump. Ja õnneks jääb ka ahi alles :)
Pildil demonstreerib Piret oma hommikuriietust: vanaema kootud kampsunit ja villaseid sokke.
Eile läks kuidagi nii, et isadepäeva foto jäi tegemata, millest on tuline kahju. Aga kook oli (kohupiima-virsiku) ja kingitus oli (20 paari sokke kirjaga “Pireti issi”, mille peale T-mon naeris end laua alla). Praktiline kink vähemalt, sest kiri on sääre ülaosas ja ei paista tegelikult välja.
Täna ei tahtnud Piret aga sugugi oma esimesse unne jääda. Endal silmad krõllis peas, aga muudkui porises, kuni lausa nutt tuli peale. Aga magamise asemel ajas end voodis istuma, hõõrus seal silmi ja lõpuks ikka täitsa nuttis, minu silitamine ja unelaul tegi meele veel kurvemaks. Rahunes lõpuks alles minu süles ja võtmekimpu uurides. Ülemised igemed tunduvad näpuga katsudes (ega ta ei taha lasta katsuda või vaadata ka) kuidagi punnis olevat, panin hambageeli ja nüüd ta lõpuks uinus, aga ise nuuksub läbi une. Nii kurb, sellist raskust magamajäämisel pole ammu olnud. Kui need nüüd tõesti kikud on, siis loodetavasti tulevad nad ruttu välja.
Kohe on aga otsa saamas esimene sügavkülma tehtud kõrvitsapüree laar, nii et võib öelda – Piret on peaaegu terve kõrvitsa nahka pannud! Oli küll väiksemat sorti ubin, aga ikkagi. Neli liitrit kõrvitsapüreed sai sellest. Lisaks sai täna otsa viimane karp 3,5 liitrist pirnipüreest. Ja ta sööb ju muid asju ka. Väike armas õgard. Õnneks on mul üks kõrvits veel.
Ei tea, kas mu lemmikmees Nikolai Valujev on millegagi hakkama saanud või? Täna on tema nime otsides mu blogisse tuldud 368 korral.
No ega ma kade pole, panen siia veel ühe pildi temast (pärit internetist):
No vaadake, millised sensuaalsed huuled tal on!
Sülitan kõigepealt kolm korda üle vasaku õla, koputan vastu puud ja teen kõik muud ebausus ette nähtud ärasõnamise vastased tegevused, aga nüüd võib vist öelda, et jah, mu laps magab öö läbi.
Juba kaks nädalat on nii, et 5 minutit enne seitset jalutame toas ringi, mina ümisen unelaulu, Piret vahib ringi. Siis panen ta voodisse, tema jääb sinna nihelema ja paremat asendit otsima, mina lähen toast välja. Ja siis on vaikus majas hommikul kella seitsmeni (üks läbi une söömine on kl 22.30, mille plaanin ära jätta, kui laps saab kaheksa kuuseks).
Päevauned on ka oluliselt paremad, ehkki mitte sellised, nagu raamatus ette nähtud. Une algusajad on samad – kl 9 ja 13, kuid magab ta ikka oluliselt vähem. Kell 9 uinub toas oma voodis (väike porin käib siiski asja juurde nii 5 minutit) ja magab ca 45 minutit. Kl 13 käime õues ja viimased neli päeva on maganud tund kuni poolteist (vahepeal oli nädal aega ka kahetunnised uned). Eile panin ta 16.30 ka pisikeseks uinakuks voodisse, sest päevauni oli vaid tund ja 5 tundi on temavanusel ikka liiga palju järjest üleval hängida.
Panen siia kokkuvõtte, et kuidas me sellise olukorrani jõudsime. Pärast hea lugeda ja kellelgi äkki kasu ka. Varasemad seisud olid sellised: kuu aega tagasi ja kaks kuud tagasi. Ja rõhutan, et praegu ei paista Piretil hambamuret olevat, kõik võib muutuda, aga loodetavasti on pärast jälle kergem normaalsesse rütmi tagasi pöörduda.
Käisin siis täna Piretiga esimest korda massaažis (läksime hoopis Lasnamäe Medicumisse, kuna sinna oli kohe aega saada ja sealset massööri väga soovitati ka teiste mammade poolt) ning Piret liigitas selle tegevuse lahtrisse “puhas mõnu”. Ma ei liialda, kui ütlen, et ta vahepeal lausa röhkis rahulolust. Nüüd tuleb sobivate aegade puudumise tõttu nädalake pausi, aga siis juba kaks nädalat järjest igal tööpäeva õhtul.
Ma arvasin, et laps magab pärast massaaži rohkem, aga tutkit. Lõunane uni oli vaid tunnike ning seetõttu tuli täna kolmas uni ka taas päevakorda võtta. Piretile see mõte alguses üldse ei meeldinud, ent pärast pooletunnist tukastust oli ta ülejäänud õhtu superheas tujus ning lõpuks kustus ikka oma tavapärasel ajal. Neli päeva juba on lõunauni vaid napilt 1,5 tundi täis venitanud – külm tal pole (täna olid käed-jalad igatahes soojad), palav ka mitte. No ei tea, miski nagu segaks – ärkab virilana. Aga vast läheb mööda, olengi liiga ära hellitatud.
Lumi ja talv on ilus küll, aga suvel oli ikka tuhat korda kergem titega toimetada. Kui ma temaga välja saan, olen ise juba väsinud. Huh!
Pakkimiseks sobivaid pappkaste on kellelgi ära anda?
Esimese lume puhul (ja Koduperenaisest inspiratsiooni saanuna) on täna paslik rääkida ka Pireti talvevarustusest. Kuidagi on nii läinud, et lapsel on tervelt kolm talvekombekat ja ma pole ikka kindel, et kevadeni välja veame.
Kõigepealt Okkalise disainitud ja valmistatud käsitöö-kombekas arhailiste elukatega (vt pilti). Tõeliselt soe ja mõnus, pealt täisvillane, seest fliis. Lisaks veel imeilus ka. Käed-jalad saab kinni panna ning puha. Aga pikkuse poolest on nii, et jalgade osas on see praegu Piretile täpselt paras – meil lapsel ju ebaproportsionaalselt pikad koivad. Põhimõtteliselt saab siis ka kanda, kui jalad veel kasvavad, sest mujalt on varuruumi kenasti, siis ei saa lihtsalt enam jalgade otsi kinni keerata.
Kata käest saime laenuks imeilusa valge Lenne nr 74. See on seline esinduskombekas, väga plikalik ja kaunis. Kootud lilledega kapuutsisisu ja varrukaotstega. Aga käed-jalad ei käi kinni ning isegi niiviisi jääb see kohe-kohe jalust kukekaks. Kanname seda selliste 0-kraadiste ilmadega. Muidu hoiab hästi sooja ja lõige on mõnus.
Ühest netifoorumist ostsin kasutatult 300 krooniga rohelise Lenne nr 80, see oli üldse kõige esimene talveasi, mis muretsetud. Suuruse poolest ideaalne, varrukad ja jalaotsad saab kevadeni kindlasti tagasi keerata. Soe on kah, ehkki välja näeb selline prosta. Aga lõige on jabur – kapuuts on nii väike või siis krae nii kõrge, et kui luku kinni tõmban, on Piretil nägu kuni silmini kaetud, altpoolt siis. Ja see talle muidugi ei meeldi. Ma ei usu ka, et see niimoodi mõeldud ongi, sest lukk vastu nägu pole just mõnus. Nii kasutangi sallkraed ja jätn luku natuke lahti. Selle kombega tuli müts ka kaasa, aga nr 44, seega väike.
No ja siis on meil veel üks hästi armas pehme jope, mõeldud pikemate autosõitude tarbeks ja arsti juurde minekuks jms, hea lihtne selga ja seljast ära võtta, ei pea last pikali panema.
Vot selline seis. Millest ma aga aru ei saa – kuidas peaks laps talveriietega kärusse mahtuma? Emmaljungal olevat idee poolest ju veel isegi suur käruosa. Käed peab laps igatahes magades kõhu peale panema, külgedele ei mahu. Kui kärusse veel seest lambavillane soojakott osta, kas laps sinna sisse üldse mahub enam?
Nokaga tass on Pireti suur lemmik. Esiteks on seda mõnus närida. Teiseks saab selle hiiglama suure kolksuga maha visata. Kolmandaks saab sealt vett laua peale kallata ja siis selle vee sees plätserdada. No ja kui vaja, siis saab sealt juua ka. Igatahes oskab Piret nokaga tassi kätte võtta, noka suhu panna ja tassi loksutada, nii et vee kätte saab.
Aga kui ma proovisin seda filmida, siis tehti selline nägu pähe, et “jooge ise oma vett, kus on šampus või vähemalt õlu?”
Söömisega on aga nii, et lemmik on lõunane kõrvitsapüree eri lisanditega. Õhtul läheb riisipuder kah päris hästi. Hommikul aga vaadatakse lusikat ja mind nagu rahvavaenlast. No ehk talle tõesti ei maitse tatar? Kuigi targad raamatud kirjutavad, et lapse maitsemeel on veel rikkumata ja kui ta midagi ei taha, siis harjumatusest. No me oleme eda tatart harjutanud juba tükk aega, ei paista see talle rohkem meeldivat kui esimesel korral.
Täna tuli Piret mulle esimest korda teise ruumi ehk siis kööki järele ja haaras mu varbast kinni. Eile hakkas ta sama tegema, kui nõusid pesin, kuid köögi ukseva alumine liist vajas pikemat uurimist ja juhtis tähelepanu algselt eesmärgilt kõrvale. Nii et investeering sukkpükstesse, millel on pidurid lisaks tallale ka põlvedel (Kaubamajast, 150 eeku), tasus end täiega ära. Nüüd saab ka libedal põrandal edasi liikuda.
Uus popp mänguasi on aga issi arvuti vana klaviatuur ning septembrikuine Pere ja Kodu vajas põhjalikku läbilugemist.
Kuidas ma aga peaks takistama lapsel istumast, ma küll ei tea. Istudes on ju palju parem mängida kui käpuli või kõhuli. Nagu ta istumast kõhuli panen, nii on ta kohe tagumiku peal tagasi.
NB: Selles blogis avaldatud tekstid ja pildid, millel pole viidatud teisiti, on minu autoriõigus. Kui soovid neid kuskil millegipärast kasutada, küsi enne luba!
Kommentaarid